Hans Valdmann
Hans Valdmann VR II/2, VR II/3 (eesnimi ka Ants; perekonnanimi ka Valdman; 7. oktoober 1888 Rutikvere vald, Põltsamaa kihelkond, Viljandimaa – 27. juuli 1942 Irkutski oblast, Venemaa) oli Venemaa ja Eesti sõjaväelane (1918 – vanemallohvitser; 1939 – seersant).
Valdmann teenis Esimeses maailmasõjas Venemaa suurtükiväelasena augustist 1914 kuni veebruarini 1918 (hiljem auastmelt vanemallohvitser). Teda autasustati Georgi risti 4. järguga.
Valdmann astus 26. novembril 1918 Põltsamaal vabatahtlikult Kaitseliitu ning teenis alates 1919. aastast suurtükiväelasena Eesti sõjaväes, olles 1. suurtükiväe polgus ja 2. suurtükiväe polgus. Teda autasustati 21. veebruaril 1920 Vabadusristi II liigi 3. järguga ja 17. augustil 1920 Vabadusristi II liigi 2. järguga.
Valdmann arvati mais 1920 reservi. Ta sai autasuna raha ja normaaltalu Vana-Põltsamaa vallas Kuningamäel. Ta kuulus Kaitseliidu Sakalamaa Maleva Põltsamaa malevkonda, Vabaduse Risti Vendade Ühenduse (VRVÜ) Viljandi osakonda ja Eesti Vabadussõjalaste Liidu Põltsamaa osakonda.
Valdmann vahistati Nõukogude võimu poolt 4. juulil 1941. Ta mõisteti 29. augustil 1942 tribunalis surma, kuid ta oli selleks ajaks juba surnud vangilaagris Irkutski oblastis.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jaak Pihlak. "Põltsamaa kihelkond ja Vabaduse Risti vennad". Viljandi Muuseumi aastaraamat 2006. Viljandi 2007.