Hüäänkoer

Allikas: Vikipeedia
Hüäänkoer
Lycaon pictus (Temminck, 1820).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Koerlased Canidae
Perekond: Hüäänkoer Lycaon
Liik: Hüäänkoer
Ladinakeelne nimetus
Lycaon pictus
Lycaon pictus map-tob.png

Hüäänkoer (Lycaon pictus) on koerlaste sugukonda hüäänkoera perekonda kuuluv loomaliik.

Hüäänkoera kõige lähedasemaks sugulaseks peetakse Aasias elavat punahunti, kuigi nad on välimuselt täiesti erinevad. [1]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunagi elasid hüäänkoerad suures osas Aafrikas lõuna pool Saharat, olles levinud merekallastelt kuni metsa ülapiirini, kuid kõige iseloomulikum oli ta savannidele, kus leidus kõige rohkem tema saakloomi, sõralisi. [1]

Inimasustuse leviku ja küttimise tagajärjel on nende asuala kahanenud. Hinnanguliselt elab tänapäeval vabas looduses 3000–5000 isendit. Suurimad looduses säilinud hüäänkoerte asurkonnad on Tansaanias Selousi looduspargis, Botsvaana ja Namiibia piirialadel ning Zimbabwes Hwange ja Mana Poolsi rahvuspargis.

Hüäänkoer kuulub eriti ohustatud loomaliikide hulka.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüäänkoer on hundisuurune. Tema tüvepikkus on 76–102 cm, saba pikkus 31–41 cm, õlakõrgus 60 cm, mass 16–23 kg. Eksterjöörilt on ta sitke ja sihvakas, pikkade tugevate jalgade ja suhteliselt pika sabaga loom. Peas on võimsad lõuad ja selles teravad hambad. Suured ovaalsed kõrvad teevad looma hüäänisarnaseks. [1]

Lühike karvastik on laiguline ja erakordselt ere. Üldiselt tumepruunil taustal on korrapäratud kollased, mustad ja valged laigud. See värvikas muster on igal isendil erisugune ja võimaldab neid eristada. Vahel tuleb ette täiesti musti loomi. [1]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüäänkoerte karja kuulub 40–60 isendit. Hüään võib ka haukuda, mõmiseda ja jäljendada lõvi möirgeid.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema toidulaud koosneb põhiliselt lõvide ja leopardide poolt tapetud loomade jäänustest, mille juures ta kakleb raisakotkastega. Hüääni lõuad on uskumatult võimsad ning ta suudab üdi kättesaamiseks vaevata purustada sebrade ja pühvlite konte. Mõnikord peavad hüäänid ise jahti, tehes seda öö saabudes terve jõuga ja jälitades saaklooma väga pikki vahemaid. Joostes saagi teele ette, kuni saavutavad eesmärgi. Muidugi langevad nende saagiks eeskätt vigased, haiged ja vanad isendid, seetõttu käituvad nad savanni sanitaridena. Juhtub, et nad ründavad koguni lõvisid! [1]

Hüäänkoerte jahiretke algusest annab märku vali ja meloodiline häälitsus "ho-ho-ho", mille kaudu kari omavahel suhtleb. Peale selle hauguvad nad mõnikord teravalt ja tigedalt või sädistavad nagu ahvid. [1]

Hüäänkoerte põhivaenlased on hüäänid ja lõvid. Inimesi nad eriti ei pelga, kuid kaovad vähehaaval piirkondadest, kus neid kütitakse. [1]

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüäänkoerte sigimisperiood algab märtsis. Sel ajal suur kari laguneb. Tiinus kestab 63–80 päeva. Emased poegivad veekogude kaldavõssa kaabitud urgudes, mis asuvad sageli lähestikku nagu koloonias. Pesakonnas on 6–8 kutsikat. Õige pea hakkab ema neile andma piima kõrvale poolseedunud liha. Pojad asuvad varakult koos vanaloomadega jahti pidama. [1]

Hüäänkoerte eluiga on 9–10 aastat. [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Loomade elu", 7. kd., lk. 238-239

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]