Hüäänkoer

Allikas: Vikipeedia
Hüäänkoer
Lycaon pictus (Temminck, 1820).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Kiskjalised Carnivora
Sugukond: Koerlased Canidae
Perekond: Hüäänkoer Lycaon
Liik: Hüäänkoer
Ladinakeelne nimetus
Lycaon pictus
Lycaon pictus map-tob.png

Hüäänkoer (Lycaon pictus) on koerlaste sugukonda hüäänkoera perekonda kuuluv loomaliik.

Hüäänkoera kõige lähedasemaks sugulaseks peetakse Aasias elavat punahunti, kuigi nad on välimuselt täiesti erinevad. [1]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kunagi elasid hüäänkoerad Musta Aafrika metsa- ja kõrbevabades piirkondades. Nad olid levinud merekallastelt kuni metsa ülapiirini. Hüäänkoera peamisteks elupaikadeks olid savannid ja rohumaad, kus leidus kõige rohkem tema saakloomi, sõralisi. [1]

Inimasustuse leviku ja küttimise tagajärjel on nende asuala kahanenud. Tänapäeval elab vabas looduses hinnanguliselt 3000–5000 täiskasvanud hüäänkoera. Suurimad looduses säilinud hüäänkoerte asurkonnad on Tansaanias Selousi looduspargis, Botswana ja Namiibia piirialadel ning Zimbabwes Hwange ja Mana Poolsi rahvuspargis.

Hüäänkoer kuulub eriti ohustatud loomaliikide hulka.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüäänkoer on hundisuurune. Tema tüvepikkus on 76–102 cm, saba pikkus 31–41 cm, õlakõrgus 60 cm ja mass 16–23 kg. Eksterjöörilt on ta sitke ja sihvakas, pikkade tugevate jalgade ja suhteliselt pika sabaga loom. Tal on võimsad lõuad ja teravad hambad. Suured ovaalsed kõrvad teevad looma hüäänisarnaseks. [1]

Lühike karvastik on laiguline ja ekstreemse värvide variatsiooniga, mille järgi tunnevad hüäänkoerad oma liigikaaslased ära juba 50–100 meetri kauguselt. Üldiselt tumepruunil karvkattel on korrapäratud kollased, mustad ja valged laigud. See värvikas muster on igal isendil erisugune ja võimaldab neid eristada. Harva esineb ka üleni musta karvkattega loomi. [1]

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüäänkoerad on väga sotsiaalse eluviisiga, seega üksikult elavaid ja küttivaid isendeid kohtab harva. Hüäänkoerte karja võib kuuluda 40–60 isendit. Hüäänkoerad võivad haukuda, mõmiseda ja jäljendada lõvi möirgeid.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema toidulaud koosneb põhiliselt lõvide ja leopardide tapetud loomade jäänustest, mis ühtlasi on söögiks ka raisakotkastele, kellega toidu üle rivaalitseda tuleb. Hüääni lõuad on uskumatult võimsad ning ta suudab üdi kättesaamiseks vaevata purustada sebrade ja pühvlite konte. Mõnikord peavad hüäänid öö saabudes ise jahti. Terve karjaga saaklooma jälitades läbitakse väga pikki vahemaid. Nad jooksevad saaklooma teele ette ning murravad ta maha. Saagiks langevad eeskätt vigased, haiged ja vanad isendid, mistõttu võib öelda, et hüäänkoerad käituvad savannis sanitaridena. Võib juhtuda, et nad ründavad isegi lõvisid. [1]

Hüäänkoerte jahiretke algusest annab märku vali ja meloodiline häälitsus "ho-ho-ho", mille kaudu kari omavahel suhtleb. Peale selle hauguvad nad mõnikord teravalt ja tigedalt või sädistavad nagu ahvid. [1]

Hüäänkoerte peamised vaenlased on hüäänid ja lõvid. Inimesi nad eriti ei pelga, kuid vähehaaval kaovad piirkondadest, kus neid kütitakse. [1]

Sigimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüäänkoerte sigimisperiood algab märtsis. Sel ajal suur kari laguneb. Tiinus kestab 63–80 päeva. Emased poegivad veekogude kallastele kaabitud urgudes, mis asuvad sageli lähestikku. Hüäänkoera pesakonnas on 6–8 kutsikat. Õige pea hakkab ema neile andma piima kõrvale ka pooleldi seeditud liha. Pojad asuvad varakult koos vanaloomadega jahti pidama. [1]

Hüäänkoerte eluiga on 9–10 aastat. [1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 "Loomade elu", 7. kd., lk. 238-239

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]