Giovanni Sgambati

Allikas: Vikipeedia
Giovanni Sgambati noore mehena

Giovanni Sgambati (28. mai 1841 Rooma14. detsember 1914 Rooma) oli itaalia helilooja, pianist ja dirigent.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sgambati pärines itaalia-inglise segaperekonnast. Tema isa oli advokaat, ema oli inglise skulptori Joseph Gotti tütar.

Klaverit asus ta õppima juba varases lapsepõlves ja kuueaastaselt esines ta juba avalikult. Pärast isa surma 1849. aastal jätkas ta muusikaõpinguid Trevi linnas praeguses Umbria maakonnas. 1860 pöördus ta Roomasse tagasi ja hakkas pianistina kontserte andma. Kui Ferenc Liszt 1860. aastate alguses Roomasse kolis, sai Sgambatist tema õpilane. Liszti mõjul hakkas teda paeluma saksa muusika, mis sel ajal oli Itaalias vähetuntud. Sgambati populariseeris Ludwig van Beethoveni ja Liszti sümfoonilist muusikat ja korraldas kontserte, kus ta astus ise üles nii dirigendi kui ka pianistina. 1860. aastate keskele jääb ka tema tegevuse algus heliloojana.

1869. aastal külastas Sgambati koos Lisztiga Saksamaad. Seal kohtus ta Anton Rubinsteiniga ning õppis Münchenis tundma ja hindama Richard Wagneri heliloomingut. 1876. aastal õnnestus tal Roomas ka Wagneriga isiklikult kohtuda. Viimane soovitas tal kirjutada ka sümfoonilisi teoseid ja oopereid. Esimest nõuannet võttis Sgambati kuulda, kuid ooperiheliloojat temast ei saanud.

1870. aastal ilmus Mainzis Schotti kirjastuses tema esimene laulude album.

1880. aastatel reisis Sgambati palju, peamiselt Prantsusmaal, Saksamaal ja Suurbritannias. Reiside vahel pöördus ta alati Roomasse tagasi, tutvustades seal vähetuntud instrumentaalmuusikat. Sel perioodil tutvustas ta roomlastele teiste seas ka Johann Sebastian Bachi, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Joseph Haydni loomingut. 1881 kanti Rooma Palazzo del Quirinales ette Sgambati enda esimene sümfoonia. Sümfoonia esmaettekandel Suurbritannias oli helilooja 1882. aastal ka isiklikult kohal.

1891 kutsuti ta õppejõuks Peterburi konservatooriumisse, kuid Sgambati loobus sellest võimalusest, eelistades jätkata tööd oma kodulinnas. 1893. aastal sai temast muusikaühingu Società Filarmonica Romana kunstiline juht. Pärast Sgambati surma anti Rooma filharmoonia kontserdisaalile tema nimi.

1903. aastal lahkus Sgambati kõigist avalikest ametitest, kuid jätkas oma surmani 1914. aastal tegevust muusikaõpetajana. Üks tema nimekamaid õpilasi oli helilooja ja pianist Lucia Contini Anselmi.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Giovanni Sgambati oli üks silmapaistvamaid itaalia instrumentaalmuusika arendajaid ja tutvustajaid. Itaalias tema eluajal ülipopulaarset ooperimuusikat keeldus ta kirjutamast. See selgitab ka põhjuseid, miks ta pühendas suure osa elust välismaise instrumentaalmuusika, eriti sümfoonilise muusika tutvustamisele oma kodumaal.

Sgambati enda muusika oli tugevalt mõjutatud Beethoveni, Wagneri ja Liszti heliloomingust. 19. sajandi lõpu arengutega muusikas ta kaasa ei läinud. Kokku kuulub Sgambati muusikalisse pärandisse kaks sümfooniat, mitmed kammermuusika- ja klaveripalad, üksikud laulud ja veidi kirikumuusikat. Tema kuulsaimaks teoseks peetakse aastatel 18951901 kirjutatud reekviemi.

Teosed orkestrile[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Cola di Rienzo avamäng (1866)
  • Klaverikontsert G-minooris, op. 15 (1878–1880)
  • Sümfoonia nr 1 D-mažooris, op. 16 (1880–1881)
  • Sümfoonia nr 2 Es-duuris (1883–1885)

Teosed klaverile[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Prelüüd ja fuuga, op. 6
  • Kaks kontsertetüüdi, op. 10
  • "Fogli Volanti", op. 12
  • "Quattro pezzi di seguito", op. 18
  • Süit B-minooris, op. 21
  • "Pièces lyriques", op. 23
  • "Mélodies poétiques", op. 36
  • "Trois morceaux", op. 42
  • Klaverile kohandatud meloodia "Õnnistatud vaimude tants" Christoph Willibald von Glücki ooperist "Orpheus ja Eurydike"

Kammermuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Klaverikvintett nr 1 F-minooris, op. 4 (1866)
  • Klaverikvintett nr 2 B-mollis, op. 5
  • Keelpillikvartett Cis-mollis, op. 17 (1882)
  • Kaks pala viiulile ja klaverile, op. 24 (1890)
  • "Gondoliera" viiulile ja klaverile, op. 29 (1894)

Kirikumuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Reekviem ("Messa da Requiem"), op. 38 (1895–1901)

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Casella, Alfredo. Giovanni Sgambati. – Music and Letters, Oct. 1925, pp. 304-312.
  • Martinotti, Sergio. Die Musik in Geschichte und Gegenwart, Bd. 12, S. 612. Bärenreiter, 1986.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]