Geotermaalenergia

Allikas: Vikipeedia
Taastuvad energiaressursid
Tuulegeneraator
Biokütus
Biomassienergia
Geotermaalenergia
Hüdroenergia
Päikeseenergia
Loodete energia
Laineteenergia
Tuuleenergia
Palinpinoni geotermaalelektrijaam Sitio Nasulos Filipiinidel

Geotermaalenergia ehk geotermiline energia ehk maapõueenergia on Maa siseenergia. See on maapõues peamiselt (80% ulatuses) looduslike radioaktiivsete elementide lagunedes tekkiv ja aegade jooksul kivimitesse salvestunud soojusenergia ning ülejäänud 20% ulatuses Maa tekkimise käigus kivimitesse salvestunud energia.

Tavaliselt kuni 200 m sügavuseni esinevat maapõueenergiat käsitletakse maapinnalähedase geotermaalenergiana. Selles sügavuses on temperatuur liiga madal, et soojust kasutada otsekütteks või elektri tootmiseks. Ümbritseva energia ammutamiseks või talletamiseks rakendatakse maasoojussüsteeme. [1]

Geofüüsika seda haru, mis käsitleb Maa ja maakoore soojusrežiimi, nimetatakse geotermikaks.[2]

Järjest sügavamale Maa keskpunkti poole minnes tõuseb sealsete kivimite temperatuur. Vahekaugust, mille võrra sügavamale minnes maakoore temperatuur 1 °C võrra tõuseb, nimetatakse geotermiliseks astmeks. Keskmiselt on geotermiline aste 33 m. Selle vastand on geotermiline gradient, mis näitab kivimite temperatuuri tõusukiirust Maa keskme poole liikudes. See on keskmiselt 0,03 °/m.[2]

20. sajandil ehitati esimesed elektrijaamad, mis töötavad Maa termaalvee ehk kuuma põhjavee soojust kasutades. Termaalvee temperatuur võib ulatuda üle 200 °C ja ta on sel juhul mitte vedelas, vaid veeauruna gaasilises olekus. Termaalvee soojust elektrienergia tootmiseks ja soojusvarustuseks kasutavat elektrijaama nimetatakse geotermiliseks elektrijaamaks.[2]

Maasisest energiat saab kasutada vaid nendes piirkondades, kus soojusvoog lähtub vähemalt mõne kilomeetri sügavuselt. Sellised tingimused on enamasti laamade äärealadel. Maasisest energiat on raske kätte saada. Termaalvett saadakse puuraukudest, samuti kasutatakse kuumade kivimite soojust sealt vett läbi pumbates. Geotermiliste elektrijaamade rajamine on suhteliselt odav ja lihtne, kuid termaalvee halbade omaduste tõttu (200 °C on suhteliselt madal temperatuur) pole nad eriti ökonoomsed[2]. Nende rajamine on õigustatud üksnes seal, kus termaalvesi paikneb maapinnale küllalt lähedal[2].

Kuigi geotermaalenergiat leidub ulatuslikul alal, kasutatakse seda vaid vähestes riikides: USA-s, Islandil, Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis, Filipiinidel, Uus-Meremaal jm. Märkimisväärselt suur on geotermaalenergia osa Islandi energiabilansis, moodustades umbes 40%.

Võrreldes fossiilkütustega, on maasisese energia kasutamise mõju keskkonnale väike. Ent jooksvad kulutused tootmisele ja transpordile on üsna kõrged, sest tarbimispiirkonnad jäävad tootmiskohtadest sageli kaugele.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Argo Jõeleht "Soojuspuuraukude mõju keskkonnale. Aruanne" 2007 (vaadatud 06.10.2014)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Tehnikaleksikon, lk. 126