Flamenko

Belén Maya 2001

Flamenko (hispaania keeles flamenco) on Andaluusia (Hispaania) päritolu muusika- ja tantsustiil, mille peamised avaldumisvormid on kitarrimäng, laul ja tants. Tihti seostatakse flamenkot kogu Hispaaniaga. Siiski on flamenko sünnimaa Andaluusia; see on ka paik, kus seda populaarset muusikastiili kõige rohkem armastatakse ja kõige ehedamini viljeletakse.

Flamenko päritolu on vaieldav; ühtki teooriat selle kohta pole suudetud ajalooliste tõendite abil lõplikult kinnitada. Sõnaraamatus "Dicionario de la Real Academia Española" seostatakse flamenkot eelkõige mustlastega, kuid see ei kehti flamenko päritolu kohta. Mustlaste panus flamenko kujunemisse on siiski kaheldamatu. Kõige levinuma teooria järgi tekkis flamenko Andaluusia araablaste, kristlaste, juutide, mustlaste jt kultuuriliste mõjutuste segunemise tulemusel. Flamenkot võib seetõttu pidada andaluuslaste ühiseks rahvapärimuseks.

Esimesed flamenkostiilid kujunesid välja 18. sajandi teisel poolel (tonás) ja 18. sajandi lõpus (seguiriyas).

Sõna päritolu

Sõna "flamenko" võeti Andaluusia muusikažanrite koondnimetusena kasutusele 19. sajandil. Sellel ajal eristus flamenko lõplikult Andaluusia folkloorist ning joonistusid välja eri alamstiilide iseloomulikud jooned. Sõna päritolu pole täpselt teada; hüpoteese on mitu.

• Blas Infante arvas, et sõna "flamenko" on tuletatud väljendist fellah min gueir ard, mis tähendab ilma maata moriskidest talupoegi. Domineeriva rahvuse poolt allutatud etnilised vähemused nagu mustlased ja moriskid sulandusid ühte ja hakkasid oma kurbuse väljendamiseks viljelema flamenkolaulu, mida nad tundsid oma kultuuriruumi põrmustamise pärast. Blas Infante aga ei ole oma hüpoteesi kaitseks esitanud ühtegi ajaloolist tõendit.

• Felipe Pedrell seostas flamenkot Flandriaga. Nimelt korraldati kuningas Karl V-le tervituspidu ja tema auks tantsiti "flaamide stiilis". Sõna "flamenco" tähistab hispaania keeles nii muusikastiili kui ka flaami ehk Flandria elanikku, mistõttu arvati, et need on omavahel seotud. Siiski, mõiste "flamenko", mis tähistab muusika- ja tantsustiili, kujunes 19. sajandil ehk mitu sajandit pärast eelpool nimetatud sündmust.

Ajalugu

Esimesed flamenkostiilid kujunesid välja juba 18. sajandi teisel poolel. Seda muusikat viljeleti nii maal kui ka linnades enamasti kirjaoskamatu lihtrahva seas, kelle hulka kuulusid peamiselt andaluuslased aga ka mustlased. Flamenko kuldajastu jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse, mil flamenkotantsijad ja -lauljad esinesid paljudes kohvikutes (hispaania cafés cantantes). Kitarriste ei peetud sellel ajal veel nii oluliseks, kuigi hiljem kujunesid neist tähtsad artistid, kes korraldasid isegi kitarrisoolo kontserte.

Cafés cantantes

Kuulus flamenkolaulja Silverio Franconetti valdas kõiki palosi

Cafés cantantes olid kohvikud või lokaalid, kus külastaja sai üheaegselt juua ja flamenkoetendusi nautida. Enamik elanikest pidas neid amoraalseteks paikadeks ja üritas neist seetõttu eemale hoida. Kohvikute õitseng oli aastatel 1850–1920.

Fernando de Triana avaldas oma memuaarides, et juba 1842. aastal oli olemas üks café cantante, mis taasavati 1847. aastal Los Lombardose ehk lombardlaste nime all. Siiski polnud tollased žanrid ja esinejad täielikult formeerunud. 1881. aastal avas esimese õige café cantante Silverio Franconetti – laialdase repertuaari ja suure muusikalise andega laulja. Tema lokaalis konkureerisid omavahel kõik esinejad ja isegi Silveriole endale meeldis avalikult duellile kutsuda tema lokaalis viibivaid parimaid cantaore.

Cafés cantanteste moodi tulek pani aluse professionaalsete lauljate tekkele ja kohvikutest kujunes kolle, kus anti kuju flamenkokunstile. Seal said payod ehk mittemustlased (halvustav termin hispaania mustlaste keeles) mustlaste laule õppida, samal ajal kui viimased tõlgendasid omamoodi Andaluusia rahvalaule. Niimoodi laiendati pikkamööda flamenko repertuaari. Samuti aitas žanri kujundamisele kaasa publiku maitse, sest just nii jõuti tehnika ja temaatika ühtlustumiseni.

Ópera flamenca

Aastatel 1920–1955 toimusid flamenko etendused flamenko ooperi (ópera flamenca) nime allhoopiski härjavõitlusareenidel ja teatrites. Selline nimevalik oli strateegiline ning majanduslikult kasulik otsus, sest ooperi eest pidi maksma 3% makse, samas kui teiste etenduste maks oli 10%. Nendel aastatel levis flamenko üle terve Hispaania ja küündis kuni peamiste suurlinnadeni üle kogu maailma. Suur publikumenu ja müügiedu tõrjusid lavadelt eemale mõned vanemad ja nn. puhtamad palod, mille koha võtsid endale kergemini vastuvõetavad palod nagu cantiñad, cantes de ida y vuelta, aga eelkõige just fandangod ja sellest erinevate artistide poolt tuletatud stiilid. Puhtusetaotlejad kritiseerisid taolist laulude kergemeelsust, aga ka falseti kasutamist ning lauludes esinevat ülemäära lõbusat ja naljatlevat alatooni.

Flamenkoloogia sünd

1950ndate aastate paiku hakati avaldama esimesi antropoloogilisi ja musikoloogiaalaseid uurimusi flamenkost. 1954. aastal avaldas Hispavox esimese flamenko laulude antoloogia (Antología del Cante Flamenco). Juba aasta hiljem avaldas Anselmo González Climent essee "Flamenkoloogia" (Flamencología), kuhu olid kokku kogutud kõik teadmised ja tehnikad flamenkolaulust- ja tantsust.

1956. aastal korraldati Córdobas esimene cante jondo lauluvõistlus (el I Concurso Nacional de Cante Jondo de Córdoba) ja 1958. aastal loodi Jerez de la Frontera's Flamenkoloogia õppetool, mille peamisteks ülesanneteks on flamenkokunsti uurimine, säilitamine, edendamine ja kaitsmine. 1963. aastal avaldasid Córdobast pärit poeet Ricardo Molina ja Sevillast pärit cantaor Antonio Mairena uurimuse "Mundo y Formas del Cante Flamenco", mis kuulub flamenko uurijate kohustusliku kirjanduse nimekirja. Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult erinevaid palosid, antakse edasi laulu ajalugu ja kaitstakse flamenko mustlaspäritolu. Väidetavalt sündis flamenko mustlaste kogukonnas, kes hoidsid seda kiivalt endale kuni hetkeni, mil nad tegid sellest oma elatusallika. Nõndasamuti eristatakse raamatus "suurt laulu" (algselt mustlaspäritolu stiile) ja "väikest laulu" (Andaluusia ja Ladina-Ameerika päritolu stiile). Molina ja Mairena teoses tuli esmakordselt esile teooria, et flamenko juured on mustlaste kultuuris.

Kaua aega ei kaheldud mairenistide (st. Mairena pooldajate) postulaadis. Hiljem hakkasid paljud teised uurijad arendama hüpoteesi, milles kaitsti flamenko Andaluusia päritolu. Kaks kõige levinumat argumenti on need, et see muusikastiil kujunes välja just Andaluusias ja selle aluslaulustiilid on tuletatud sealsest folkloorist. Tänapäeval aga on ühendatud need kaks väidet, millest on kujunenud üks kõige aksepteeritum teooria flamenko sünnist. 1950–1970. aastatel muutus flamenko pelgast edendusest suureks uurimisobjektiks.

Flamenko fusioon

1970. aastal toimusid Hispaanias suured muutused sotsiaalses ja poliitilises elus. Hispaania ühiskond oli juba suuresti mõjutatud Euroopast ja USAst tulnud muusikastiilidest. Teiselt poolt oli jällegi palju cantaore, kes olid üles kasvanud kuulates Antonio Mairena't, Pepe Marchena't ja Manolo Caracol'i. Nende kahe teguri koosmõjul tekkis revolutsiooniline periood, mida kutsutakse flamenko fusiooniks (Fusión Flamenca).

Esile kerkisid uued artistid ja ansamblid. Smash'ile panid aluse laulja Antonio Chacón ja kitarrist Ramón Montoya, mis sillutas tee teistele uuendustealtidele muusikutele. Selle ajastu ühe kuulsama duo moodustasid Algeciras'est pärit Paco de Lucía ja San Fernandost pärit Camarón de la Isla. Nende koostöö murdis lõplikult Mairenaliku konservatiivsuse, et flamenko saaks edasi areneda. Hiljem läksid aga nende teed lahku. Camarón'ist sai legendaarne laulja, sest ta oli väga andekas ja suurepärase iseloomuga. Paco de Lucía seevastu viis flamenkos läbi totaalse muutuse ja avas selle teistele stiilidele nagu brasiilia- ,araabia- ja jazzmuusika. Samuti võttis ta kasutusele uusi instrumente, näiteks põikflöödi.

Uus flamenko

Tunnustatud cantaor José Mercé

1980. aastatel tekkis uus Camaróni, Paco de Lucía ja Morente mõjutustega flamenkoartistide põlvkond. Eriti väljapaistvad olid ansambel Pata Negra, kes tegi bluesi ja roki mõjutustega flamenkot ning bändi Ketama Kuuba ja popmuusikast inspireeritud viisid. Sajandi viimastel kümnenditel avaldati "uue flamenko" nime jõhkralt ära kasutades palju muusikat, mis kuulus teistesse muusikastiilidesse ning mille ainus seos tõelise flamenkoga oli vokaalne tehnika või artisti mustlaspäritolu. Sellist tüüpi muusikal puudus õige flamenko rütm, helistik ja palodele iseloomulik meloodia. Paljud "uue flamenko" harrastajad on mainekad lauljad, kes nimetavad flamenkoks kõike, mida nad viljelevad. Kriitikud ei ole ühel nõul, millised artistid nende hulka kuuluvad. Tuntud tänapäevased artistid on: José Mercé, El Cigala, O'Funkillo, Ojos de Brujo, Diego Carrasco, Arcángel, Miguel Poveda, Mayte Martín, Martina Heredia, Estrella Morente, jpt.

Žanrid

Flamenko koosneb kolmest suuremast ja mitmetest väiksematest rühmadest, mis ka omakorda jagunevad allrühmadeks. Kolm peamist rühma on: aluslaulustiilid (hispaania cantes básicos), fandangod ja flamenkolikuks muudetud Andaluusia folkloori või Ladina-Ameerika päritolu žanrid. Eristatakse veel kõige vanemat, puhtamat ja autentsemat muusikat ehk "cante jondo" või "cante hondo", mille hulka kuuluvad kõik stiilipuhtad flamenkožanrid.

Aluslaulustiilid

Aluslaulustiilid ehk cantes básicos jagunevad kuude gruppi:

• flamenko-romansid (romances flamencos)
• tonás
• seguiriyas või siguiriyas
• soleares
• cantiñas
• tangos

Cantes básicos jagunevad omakorda allstiilideks. Järgnevas loetelus on ära toodud nende alljaotused.

Tonás:

• toná
• carcelera
• debla
• martinete

Seguiriyas:

• seguiriyas
• liviana
• serrana

Soleares:

• soleares
• polo
• caña
• alboreá
• peteneras
• soleá por bulerías
• bulerías

Cantiñas:

• cantiñas
• alegrías
• caracoles
• mirabrás
• romeras
• cantiñas del Pinini
• cante de las Mirris
• la contrabandista
• cantiñas de Córdoba

Tangos:

• tangos
• tanguillos
• tientos
• marianas

Fandangod

Fandangod ja selle derivaadid jaotuvad järgmiselt:

• regionaalsed fandangod (fandangos locales),
• Málaga laulud (cantes de Málaga),
• Granada laulud (cantes de Granada),
• kaevurite laulud (cantes de las minas),
• personaalsed fandangod (fandangos personales).

Regionaalsed fandangod:

• Huelva
• Lucena
• Granada
• Almería

Málaga laulud:

• verdiales
• rondeña
• jabera
• jabegotes
• malagueñas

Granada laulud:

• granaína
• media granaína

Kaevurite laulud:

• tarantas
• taranto
• cartagenera
• mineras
• levantica

Andaluusia folkloori või Ladina-Ameerika päritolu žanrid

Kolmas ehk viimane rühm jaotub nii nagu selle nimi ütleb ehk Andaluusia folkloori või Ladina-Ameerika päritolu žanriteks ehk teise nimega cantes de ida y vuelta.

Andaluusia folkloorist kujunenud stiilid on:

• pregones
• temporeras
• saetas
• campanilleros
• villancicos flamencos
• bamberas
• nana
• sevillanas
• zambras
• cachucha

Cantes de ida y vuelta:

• guajiras
• milongas
• vidalita
• colombiana
• rumbas

Taktimõõt

Flamenkomuusika kasutab früügia (dooria) helilaadi, milles on tihti altereerritud kolmas ja seitsmes aste. Tüüpiline on nn Andaluusia kadents, mis früügia E helistikus tähendab harmoonilist järgnevust Am – G – F – E. Laulude meloodia ei ole enamasti suurema ulatusega kui üks sekst; varieeruvus saavutatakse hääletämbri ja mikrotonaalsuse abiga, suur osa on improvisatsioonil. Taktimõõt võib olla 2/4, 3/4 või 4/4 kuid kõige tavalisemad on 12-löögilised süsteemid (nt 12/8, 6/8 + 3/4).

Kitarrimäng

Tocaorid Juan Berva (ka cantaor) ja Paco Lucena

Flamenko kitarristide ehk tocaoride asend ja tehnika erinevad suurel määral klassikalise kitarri mängija omadest. Viimane toetab pilli oma vasaku jala peale nii, et see jääks veidi kaldu. Tocaor aga paneb jala üle põlve ja toetab kitarri kõrgemal oleva jala peale nii, et pilli kael oleks põrandaga horisontaalselt. Tänapäeval kasutavad paljud tocaorid klassikalisi kitarre, kuigi flamenko jaoks on olemas kindel instrument ehk flamenko kitarr, mis on kergem ning mille kere on kitsam, mistõttu kõla on väiksem ja ei jäta cantaori häält varju.

Tavaliselt valmistatakse kitarre küpressist, kael tehakse seedripuust ja kõlakast kuusepuidust. Küpress annab pillile särava kõla, mis on nii iseloomulik flamenkole. Vanasti kasutati ka Río de Janeiro või India guajakipuid, sest nendest sai kõige kvaliteetsemat puitu, aga tänapäeval on guajakipuude vähesuse tõttu hakatud kasutama teisi materjale. Nüüdisajal kasutatakse ka metallist pinguteid, sest puidust pingutitega esines häälestamisel probleeme.

Ühed tuntumad kitarristid on Manuel Ramírez de Galarreta, teise nimega el Gran Ramírez (Madrid, 1864-1920) ja tema õpilased Santos Hernández (Madrid, 1873-1943), kes valmistas kitarrid teistele jüngritele nagu Meister Sabicas, Domingo Esteso ja Modesto Borreguero. Silmapaistvad artistid olid ka Domingo Esteso sugulased - vennad Conde'd: Faustino (1913-1988), Mariano (1916) ja Julio (1918-1996).

Kitarristid kasutavad erinevaid tehnikaid: alzapúa (kiire korduv rütm, mida mängitakse kolme erineva pöidla tõmbega), rasgueo (üheaegselt mitme keele sõrmitsemine), stakaato ja tremolo. Rasgueot võib mängida nii viie, nelja kui ka kolme sõrmega, millest viimase tehnika leiutas Sabicas. Pidev pöidla kasutamine on flamenkole väga iseloomulik. Tocaorid toetavad pöidla kaanele, nimetissõrme ja keskmise sõrme panevad aga ühe keele võrra kõrgemale. Nii saavutavad nad klassikalise kitarriga võrreldes suurema võimsuse ja kõla. Samuti on võimalik keskmise sõrmega scratchplate'i trummeldada, et saavutada oluline flamenkole omane tunnus. Falsetiks aga kutsutakse meloodiat või ilustavat elementi, mida kitarrist mängib kahe salmi vahel.

Sõnaseletuste loend

Palo

Palo tähendab hispaania keeles flamenko stiili või žanri. Palosi võib liigitada mitmeti olenevalt rütmist, geograafilisest päritolust või laulus kajastuvast meeleolust (tõsine või rõõmus).

Muusikud

Hispaaniakeelne sõna cantante tähendab lauljat, aga meessoost flamenkolaulja spetsiifiline nimetus hispaania keeles on cantaor ja lauljanna cantaora.

Tocaor viitab flamenkokitarristile, bailaor tantsijale ja bailaora tantsijannale. Teiste tantsustiilide harrastajaid kutsutakse kas bailaríniks (meessoost) või bailarinaks (naissoost).

Flamenko reisiraamatutes

19. sajandil hakkasid flamenko ja nn mustlaskultuuri (tegelikult Andaluusia kultuuri) mõjud üle Euroopa levima, mida soodustasid romantismi ajastu reisipäevikute kirjutajad, kes idealiseerisid mustlaste kui vaba loodusrahva kultuuritraditsioone, Andaluusia kaunist kontrastide rohket maastikku ja metsikut seiklusterohket paika. Nimelt tõmbas reisihuvilisi Andaluusiasse just oht sattuda maanteeröövlite ehk bandolerode ohvriks. Kaua aega olid sidemed Hispaania ja ülejäänud Euroopa vahel üsna nõrgad, aga 19. sajandil sai Hispaaniast kohustuslik reisi sihtkoht, kuhu mindi nii lõbustuste ja seikluste pärast kui ka hariduslikel eesmärkidel. Samal ajal hakati hulgaliselt kirjutama ka reisiraamatuid. Peamised põhjused olid:

• Kuldse Ajastu kirjanduse õitseng.
• Hispaaniast sai "romantilise paiga" peegelpilt.
• Islami kultuuri pärand muutis Hispaania eksootiliseks idamaiseks kohaks.
• Samuti levis arusaam mahajäänud ja metsikust riigist, kus võimutsesid vargad ja bandolerod, mis tõotas igale reisijale elamusi, mis on väärt, et neid jäädvustada ja tulevastele põlvedele edasi jutustada.
• Just sel ajal oli Euroopas nõudlus reisipäevikute järele.

Reisiraamatuid jagatakse enamasti kolmeks:

• Raamatud, mis on kirjutatud enne 1808. aastat. Need on enamasti uurimistöölaadsed kirjatükid, mis analüüsivad majanduslikke-, sotsioloogilisi-ja kultuurilisi aspekte.
• Tsiviilelanike ja sõjaväelaste kirjutatud teosed, kes tulid Hispaaniasse Iseseisvussõja ajal (1808-1814). Need raamatud olid tihti subjektiivselt kirjutatud, sest üldistati kogu Hispaaniat vaid vähese nähtu ja kogetu põhjal.
• Romantismi ajastu reisijate reisiraamatutes, mis kirjutati aastatel 1815-1850, hakkas tasapisi kaduma seikluslik õhustik, sest Hispaania muutus turvaliseks riigiks. Selleks ajaks olid juurdunud paljud hispaanlaste stereotüübid.

Paljud reisijad külastasid ainult Andaluusiat. Isegi need marsruudid, mis sisaldasid külastusi teistesse Hispaania paikadesse, kippusid olema pigem Andaluusia-reisid. Tuli vältida aja kaotusi ja ringiga sihtpunkti jõudmist, mis tähendas, et "Hispaania reisist" sai "reis Andaluusiasse läbi Hispaania". Tihti arvati, et kui mõni tunnus pole Andaluusiale omane, on Andaluusia siiski paik, kus see kõige ehedamini väljendub. Sellisest romantilisest vaatepunktist kujunes ajapikku pseudo-tõelus, mis tõrjus tagaplaanile kõik teised arvamused, mis välismaalastel Hispaaniast oli, kuni andaluusialikkus asendas tervenisti hispaanialikkuse mõiste.

Flamenkoartiste

• Antonio Ruiz Soler
• Antonio Gades
• Carmen Amaya
• Camarón de la Isla
• Joaquín Cortés
• Anita Delgado
• Juana Vargas
• Carlos Montoya
• Rocío Márquez

Vaata ka

• Kastanjett