F-35 Lightning II

Allikas: Vikipeedia
F-35 Lightning II
F35A Prototyp AA1 2.jpg
Tüüp multifunktsionaalne hävituslennuk
Tootjad Lockheed Martin Aeronautics
Riik USA
Tootmisaastad 2006 (alustati tootmist); planeeritud kasutuselevõtt 2016
Meeskond 1
Tippkiirus Mach 1.6 (1930 km/h)
Lennulagi 18 km

F-35 Lightning II on USA viienda põlvkonna mitmefunktsiooniline hävituslennuk.

Lockheed Martini (LM) loodud X-35 baasil on ehitatud kolm erinevat lennukivarianti: F-35A, F-35B ja F-35C. Kõik lennuki F-35 variandid võimaldavad täita nii hävitus- ja luurelennuki kui ka taktikalise pommitaja ülesandeid ning lisaks tavalisele pommitamisele rünnata suure täpsusega ka väikese pindalaga sihtmärke maapinnal. Lennukit hakati arendama Joint Strike Fighter Programi raames (eelnevalt võideti sama programmi raames Boeing firma esitatud prototüüpi X-32), mille eesmärgiks on luua võimalikult soodsa hinnaga järgmise põlvkonna hävituslennuk, mis sobiks vastavalt kaasaja nõuetele kasutamiseks nii õhuväele, mereväele kui ka merejalaväele.

Baasversioon X-35A esmalend toimus 24. oktoobril 2000. aastal Californias (USA) ja F-35A esmalend 15. detsembril 2006.

F-35 hakkab asendama mitmeid praeguseni kasutuses olevaid vanemaid lennukeid. Oma huvist uusi hävitajaid F-35 tellida on teatanud ka mitmed teised riigid, sealhulgas F-35-e väljatöötamist toetavad partnerid: Suurbritannia, Itaalia, Holland, Türgi, Kanada, Taani, Norra ja Austraalia. 2011. aastal otsustas ka Jaapan oma lennuväge uute F-35 hävitajatega täiendada, ehkki riigis kehtiv relvade ekspordikeeld takistab neil eelpoolnimetatud riikide kombel otseselt lennuki väljatöötamise protsessis osalemist[1]), . F-35 programmis tekkinud mitmed viivitused ja selle esialgne planeeritud hind kasvas mitmekordseks, seetõttu on nii USA ise kui ka mitmed teised riigid oma esialgseid ostuplaane kärpinud või edasi lükanud, ähvardades edaspidiste probleemide korral tellimustest loobuda.

Konstruktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nähtamatusetehnoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viienda põlvkonna hävitajate üheks olulisimaks omaduseks on nn stealthiness – omadus lennata vaikselt ja märkamatult. See tähendab, et lennuki ehitusel on kasutatud selliseid materjale ja kujundatud lennukit nii, et maksimaalselt vähendada maapinnal asuvate radarite kiiratud raadiolainete tagasipeegeldumist. Radari ekraanil on lennuk võrreldav umbes golfipallisuuruse metallobjekti jäljega. F-35-st väiksema jälje jätab ainult F-22 Raptor. Samuti on vähendatud mootorist väljuvate ioniseerunud kuumade gaaside infrapunakaameratele nähtavat jälge ja radaritele nähtavat peegeldust. Soojusjälg on siiski kergesti märgatav, kui mootor töötab järelpõlemisrežiimil. Maskeerimisvärv peab vähendama lennukilt peegelduvat radarikiirgust ja jälgitavust maapinna taustal ülaltpoolt vaadates.

F-35 arendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-35 A variant eest-, küljelt- ja pealtvaates
F-35A, B ja C võrdlus[2]
F-35A F-35B F-35C
Kõrgus (m) 4,6 4,6 4,7
Pikkus (m) 15,6 15,6 15,7
Tiivaulatus (m) 10,7 10,7 13,1
Tiivapindala (m2) 42,7 42,7 58,3
Tühimass (kg) 12020 13600 13600
Kütuse hulk (kg) 8165 5897 8618
Lennukaugus (km) 2222 1667 2593
Mootor Pratt & Whitney F135 128 kN

F-35A[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-35A variant, väiksem ja kergem kolmest erinevast arendusest, nn CTOL – Conventional take-off and landing ehk tavaliselt õhku tõusev ja maanduv hävituslennuk. Lennuk on planeeritud relvastusse võtta USA õhujõududes (USAF). Selle lihtsam konstruktsioon võimaldab kaasa võtta rohkem kütust ja relvastust, mis mahub lennukis erilistesse šahtidesse.

F-35B[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-35B on sama suur kui F-35A, kuid selle mootori 90 nurgakraadi võrra pööratav düüs ja lenduri kabiini taga lennuki keres paiknev horisontaalse ventilaatori keeruline konstruktsioon (kompanii Rolls-Royce loodud süsteem[3]), võimaldavad lennuki kiiret lühikese maa pealt või kohapealt õhkutõusu ja vertikaalset maandumist (STOVL – Short take-off vertical landing). Samas suurendas selline omadus lennuki tühikaalu, vähendas kaasavõetava kütuse hulka ning sundis automaatkahuri paigutama lennuki kerest väljapoole rippkonteinerisse, mis omakorda vähendas kahuri tulistamistäpsust.

Tehniliselt on lennuk võimeline ka paigalt õhku tõusma, kuid see muudab F-35 vähem tõhusaks, sest nõuaks maksimaalse lennukaalu piirides hoidmiseks näiteks tangitava kütuse või kaasavõetava relvastuse vähendamist. Lennukit tahab tulevikus kasutama hakata USA merejalavägi (US Marine Corps), kellel on vaja lennukikandjate tekilt õhku tõusuks just F-35B mitmekesist võimekust. Lennuk on kolmest variandist kõige keerulisema tehnoloogilise lahendusega ja seetõttu on mitmed F-35 arendusega seotud viivitused ja probleemid tekkinud just B-variandi konstruktsioonis ilmnenud vigadest.

F-35C[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-35C on võrreldes eelneva kahe F-35 variandiga massiivsema kere, suurema tiiva- ja stabilisaatoripindalaga, vastupidavama teliku, ülesklapitavate tiivaotstega, suurema kandevõime ja lennukaugusega ning väiksematel kiirustel paremini juhitav. Need omadused on vajalikud US Navy laevastiku lennukikandjatelt õhkutõusmiseks ja maandumiseks (CV- Carrier-based Variant). Klapitavad tiivaotsad võimaldavad laeva piiratud pindalaga liftidel ja tekialuses angaaris rohkem lennukeid mahutada. F-35C ongi mõeldud USA mereväe (US Navy) relvastamiseks .

Tehnoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relvakamber

Lennuki püsirelvaks on GAU-22/A 25 mm neljaraudne Gatling-tüüpi automaatkahur ning lisaks 2 õhk-õhk ja 2 õhk-maa tüüpi raketti. Täiendavalt saab tiiva alla kinnitada veel kaks raketti või pommi ning 4 riputuskohta on vabad relvakonteinerite või lisakütusepaakide kinnitamiseks.

Radarisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

EOTS lennukikere all

F-35 kabiini näidikutepaneel on asendatud ühe puutetundliku LCD panoraamekraaniga (Panorama - Cocpit - Display, laius 50 cm, kõrgus 20 cm), millele on koondatud erinevate avioonikasüsteemide kasutamine. See on saavutatud erinevate sensorite andmete (näit. radari, radaridetektori või optoeloktroonika) andmete koondamisega kesksesse arvutisse, mille kaudu edastatakse kabiini näidikutepaneeli ekraanile integreeritud olukorrapilt. Selline ekraan annab lahinguolukorras piloodile võimalikult hea ülevaate toimuvast, võimaluse pühenduda rohkem tähelepanu lahingu pidamisele ning võimaldab õigeaegselt kiiret ohuallikatele reageerimist.

Põhisensoriks on AN/APG-81 AESA (Multi-Mission Active Electronically Scanned Array) radar, Northrop Grumman Electronic Systems´i (NGES) toodang. Radar võimaldab samaaegselt jälgida ja sihtida korraga mitut erineval kaugusel asuvat sihtmärki. EOTS (Electro-Optical Targeting System) süsteem täiendab AESA radari võimekust maapinnal või kaugel õhus paiknevaid sihtmärke jälgida. AN/AAQ-37 DAS (Distributed Aperture System) koosneb kuuest infrapunasensorist, mis jälgivad lennuki ümbrust igas suunas, andes piloodile märku lähenevate lennukite, rakettide ja muude võimalike ohtude eest, ning annavad öönägemisvõimekuse. Viimased kaks süsteemi arendatakse LM-i ja NGES-i koostööna.[4]

Tutvustav video DAS radarist (inglisekeelne): [Distributed Aperture System]

Piloodi kiivri visiirile kuvatava ekraani süsteem (HMDP – Helmet Mounted Display System) erineb teisitest ekraanikuvamislahendustest selle poolest, et kogu vajalik info projitseeritakse piloodi visiiri sisepinnale. See aitab piloodil saada kiiremini parema ülevaate õhuruumis toimuvast ning annab eelpoolkirjeldatud AESA, EOTS ja DAS süsteemide kogutud info edastajana F-35 piloodile seninägematult laiaulatusliku lennuki juhtimise- ja olukorrateadlikkuse.[4]

Probleemid arenduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

F-35 arendusfaas algas 2001. aastal ja pidi kestma 10 aastat. Mitmete esilekerkinud probleemide tõttu on aga lubatud lennukitüübi kasutuselevõtt praeguseks lükkunud aastasse 2016, või kaugemalegi[5]. F-35A planeeritud hind on selle aja jooksul kerkinud 50 miljonilt 197 miljonile dollarile (USD). B- ja C-lennukid maksavad veelgi rohkem, vastavalt 237,7 ja 236,8 miljonit dollarit. Viivitused F-35 valmistamisel on tekitanud tõsiseid probleeme mitmete riikide lennuvägedes, kus vananevate lennukite planeeritust kauem korrashoid läheb rahaliselt üha kallimaks, sest uusi tellitud F-35 ei olegi veel asemele tulemas.

2011. aasta lõpus avaldatud raportis anti ülevaade F-35 ehituse seisust, ning toodi välja 13 puudujääki lennuki arenduses[6]:

  1. 5 tõsiseimat probleemi, mille kõrvaldamisega praegu veel tegeletakse:
    1. Visiirile kuvatava ekraani süsteem pole tõhus. Õhu turbulentsist põhjustatud andmete mitteloetavus, öönägemise süsteemi kehv kvaliteet ning HMDSi aeglane infovahetus, liigne viivitus tegeliku aja ja ekraanil kuvatava info vahel.
    2. Kütuse väljutamise süsteemi kaudu välja valatav lennukikeret märgav kütus võib põhjustada tõsise süttimisohu.
    3. IPP (Integrated Power Package), lennuki elutähtsaid süsteeme elektrienergiaga varustav süsteem pole usaldusväärne, selle konstruktsiooniviga põhjustas kahenädalase lennukeelu kõigile F-35 testlennukitele.
    4. F-35C telik ja maandumissüsteemi haak, mis peaks laeva teki pidurdustrossi taha haakuma, on ebatõhus.
    5. Salastatud põhjus.
  2. 5 keskmise tõsidusastmega probleemi, mille arvukus on aga omaette mureteema.
    1. Tarkvaraarendus on planeeritud ajast märgatavalt pikemaks veninud. Selle taha jäävad ootama ka paljud riistvaratestid.
    2. Lennuki kaalupiir, mida ei tohiks ületada on liginemas kriitilisele piirile, .
    3. Temperatuurikontrolli süsteemi elemendid pole õigesti paigas. Kabiini temperatuur pole hästi reguleeritav, pidurite rakendamisel ja mootori järelpõlemisel tekkinud kuumus pole piisavalt isoleeritud ja võib kahjustada teisi nende lähedal asuvaid seadmeid ning lennuki saba kattematerjali.
    4. ALIS (Autonomic Logistics Information System), mis peaks tagama lennuki logistika on veel „ebaküps“.
    5. Piksekaitse vajab täiendust. Aktiivne välgutabamuse kaitsesüsteem ei toimi, kui lennuki mootor on välja lülitatud ning isegi kaitsesüsteemi töötamise ajal on mõnede seadmete kaitse ebapiisav.
  3. 3 probleemi, mille esilekerkimine on tõenäoline järgnevate testide läbiviimise jooksul.
    1. Lennuki kerele (eriti tiivale) mõjuv koormus on ennustatust suurem ja seda juba enne keerulisemate manöövrite testimist.
    2. Mõne seadme eluiga võib olla kordades väiksem kui kogu lennuki eeldatav eluiga.
    3. Testide läbiviimine on märgatavalt hilinenud, mis lükkab edasi võimalike probleemide õigeaegset avastamist. Mida hiljem need avastatakse, seda keerulisem on neid kõrvaldada, sest osa lennukeid on juba ehitamisel või valmis ehitatud. Samuti lükkuvad siis omakorda edasi kõik järgnevad testid ja võib tekkida raskusi vajalike uute testide ajakavasse mahutamisega.

Kuna pidevalt on püsinud ka probleemid F-35A lennukauguse ja F-35B õhkutõusmismaa pikkuse nõuete täitmisega, siis 2012. aastal otsustati need lahendada lennukitele esitatud nõuete vähendamisega.[7]

Sarnase rolli ja/või tehnoloogiliste lahendustega lennukeid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. U.S. F-35 picked as mainstay fighter Viimati külastatud: 22.05.2012
  2. "F-35 Joint Strike Fighter Media Kit Statistics" Viimati külastatud: 02.05.2012
  3. Rolls-Royce´s LiftSystem for the Joint Strike Fighter Viimati külastatud: 02.05.2012
  4. 4,0 4,1 F-35 Tehnoloogia Viimati külastatud: 02.05.2012
  5. US Air Force sees delay in operational use of F-35 Viimati külastatud: 02.05.2012
  6. Concurrency Quick Look Review USA Kaitseministeeriumi komisjoni aruanne. Viimati külastatud: 02.05.2012
  7. JSFail? Not when the Pentagon Grades the F-35 on a Curve Viimati külastatud: 02.05.2012

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]