Ethics: Inventing Right and Wrong

"Ethics: Inventing Right and Wrong" ("Eetika: õige ja väära leiutamine") on John Mackie filosoofiline raamat. See ilmus esimest korda 1977 Pelican Booksi väljaandel. Aastal 1990 andis selle välja Penguin Books.

Kokkuvõte

Eessõna

Moraaliväide ehk eetikaväide võib väita, et mingi konkreetne tegu on õige või väär või teatud liiki teod on õiged või väärad, või pakkuda eristuse heade või halbade iseloomude või dispositsioonide vahel või pakkuda printsiibi, millest sellised väited järelduvad. Need on esimest järku eetikaotsustused. Teist järku eetikaväide ütleb, mis toimub, kui esitatakse esimest järku väide, kas näiteks see väide väljendab avastust või otsust, või ütleb midagi selle kohta, kuidas me moraaliasjadest arutleme, või ütleb midagi eetikaterminite tähenduse kohta. See raamat räägib mõlemast, vastupidises järjekorras.

Kõige tõelisemad moraalifilosoofia õpetajad on heidikud ja vargad, kes üksteise suhtes peavad kinni õiglusreeglitest kui mugavusreeglitest, pidamata neid kaasasündinud loomureegliteks.

Osa 1: eetika staatus

Peatükk 1: väärtuste subjektiivsus

1. Moraaliskeptitsism

Objektiivseid väärtusi ei ole. Mõned leiavad, et see väide on väär ja ohtlik: see ohustab moraali ja kõike muud väärtuslikku. Teised peavad seda triviaalseks ja enesestmõistetavaks tõeks. Kolmandad peavad seda tähendusetuks ja tühjaks, sest siin pole reaalset probleemi. See reaktsioonide erinevus näitabki, et siin on, millest rääkida.

See väide käib igasuguste väärtuste kohta, sest nende staatus peab olema ühesugune. Moraali vallas nimetab Mackie seda vaadet moraaliskeptitsismiks. See on teist järku vaade; on ka esimest tüüpi moraaliskeptitsism, mis lükkab tagasi kas igasugused moraaliotsustused või käibiva moraali. Teist ja esimest järku moraaliskeptitsism on teineteisest sõltumatud.

Julmade ja lahkete tegude erinevus on küll objektiivne, aga hoopis teine asi on, kas on objektiivne, et julmad teod on taunimisväärsed.

2. Subjektivism

Seda vaadet nimetatakse ka subjektivismiks, ent ka sellel sõnal on mitu tähendust. Ka moraalisubjektivism võib olla esimest järku: igaüks peakski tegema seda, mida ta enda arvates peaks tegema. See vaade on siinsest sõltumatu. Subjektivismiks nimetatakse ka mitut teistsugust teist järku vaadet. Ühe niisuguse vaate järgi on moraaliotsustused samaväärsed teadetega kõneleja enda tunnete või hoiakute kohta. Tõsi küll, sellise vaate pooldajad on Mackie mõttes moraaliskeptitsismi tavaliselt eeldanud; aga moraaliskeptitsism ei ütle iseenesest midagi moraaliväidete tähenduse kohta.

3. Teist järku küsimuste mitmekesisus

Teist järku küsimuste seas mainitakse kõige sagedamini küsimusi eetikaterminite tähenduse ja tarvituse või eetikamõistete analüüsi kohta. Nendega kaasnevad küsimused moraaliväidete loogika kohta: moraaliterminite tähendus võib kaasa tuua teatud argumentatsioonimustrid, näiteks moraaliväidete universaliseeritavuse. Ent on ka ontoloogilised küsimused headuse või õigsuse vms loomuse ja staatuse kohta. Näiteks selleks, et öelda, mis on headus, ei piisa mõisteanalüüsist, vaid on tarvis ka faktianalüüsi.

Värvuste staatust ei saa kindlasti kindlaks teha üksnes mõisteanalüüsiga, ja moraalifilosoofias on faktiküsimuse ignoreerimisest tulenev eksimise võimalus veel suurem. Peale selle, moraaliterminite tähendused on keerulised, moraaliväärtuste objektiivsuse küsimus on aga selgepiiriline ega tohiks tähenduse rägastikus kaduma minna.

4. Kas objektiivsus on reaalne probleem?

On kaheldud, kas tegu on reaalse probleemiga. Richard Hare on öelnud, et tema ei saa aru, mida väärtuste objektiivsuse all mõeldakse, ega tea ka kedagi, kes saaks. Hare'i meelest on subjektivistide "halvakspanu hoiak" ja objektivistide "moraaliintuitsioon" õieti sama asja nimed. Tõsi küll, kui üks peab mingit tegu vääraks ja teine mittevääraks, siis objektivist ütleb, et nad räägivad teineteisele vastu; aga ka subjektivist nõustuks, et teine eitab seda, mida esimene ütleb, ja Hare ei näe vasturääkimise ja eitamise vahel vahet. Objektivist ütleks, et üks kahest peab olema väär; aga Hare väidab, et öelda, et otsustus, et teatud tegu on väär, on ise väär, tähendab lihtsalt eitada seda otsustust, ja ka subjektivist peab emba-kumba otsustust eitama. Maailm, milles on objektiivsed väärtused, ja maailm, milles neid pole, ei erine Hare'i meelest mitte millegi poolest. Inimesed hoolivad mõlemal juhul samadest asjadest. Mackie ütleb, et see kuulub lihtsalt esimest ja teist järku eetika eristuse juurde: lahkarvamused teist järku küsimustes ei mõjuta esimest järku küsimusi. Kahe maailma vahel on siiski erinevus: ühes on midagi, mis subjektiivset hoolimist asjadest toetab ja kehtivaks muudab, teises pole. Kui vaadata, kuidas subjektiivne hoolimine tekib ja muutub, siis ilmneb rohkem erinevusi. Ühel juhul saab hoolimine tekkida lihtsalt millegi teadasaamisest, teisel juhul tähendab uue hoolimise tekkimine uue emotsiooni (kire, sentimendi) kujunemist.

Objektiivsete väärtuste olemasolu ei tähenda lihtsalt seda, et on asju, mida kõik väärtustavad, ja objektiivseid väärtusi ei pea kõik väärtustama. Ja üksmeelne väärtustamine on võimalik ka juhul, kui väärtus on lihtsalt see, mida väärtustatakse. Subjektiivne üksmeel tekitab intersubjektiivsed, mitte objektiivsed väärtused. Objektiivsus ei ole ka lihtsalt universaliseeritavus: universaliseerida võidakse ka oma ettekirjutavaid otsustusi ja heakskiitusid, mida lihtsalt sellistena võetaksegi.

Objektivism ei ole ka deskriptivism, mis ütleb, et eetikaterminite ja -väidete tähendused on puhtkirjeldavad, mitte osaltki ettekirjutavad ega emotiivsed ega hinnangulised, ja moraaliväidete olemusse ei kuulu, et neil oleks mingi mitteväitev illokutiivne jõud. Kirjeldav tähendus ja objektiivsus on teineteisest sõltumatud. Platoni traditsioonis on moraaliväärtused objektiivsed, aga moraaliotsustused on osalt ettekirjutavad, suunavad. Väärtused ise on ettekirjutavad. Platoni ideede (eriti hüve idee) teadmine, "nägemine", tagab teatud laadi teod vastupidiste kalduvuste kiuste. Immanuel Kanti järgi saab puhas mõistus ise olla praktiline, kuigi ta ei oska öelda, kuidas see nii saab olla. Ja Henry Sidgwick väidab, et selleks et eetikateadus saaks olemas olla, peab sellel, mis peaks olema, olema objektiivne olemasolu, see peab olema teadmise objekt, mis on kõigi vaimude jaoks sama, aga selle teaduse väited on ühtlasi käsud ja õnn on eesmärk, mille mõistus absoluutselt ette kirjutab.

Aga võib-olla Hare peab silmas, et ta ei saa aru, kuidas see võiks välja näha, et väärtused on objektiivsed. See on palju usutavam. Kantki vihjab sarnasele raskusele. Isegi Platon hoiatab, et ideede tunnetamine nõuab aastatepikkust rasket uurimist. See aga ei tähenda, nagu poleks tegu reaalse probleemiga.

See probleem on ka tähtis. Metafüüsika peaks objektiivsetele väärtustele koha leidma. Epistemoloogia peaks seletama nende tunnetamist, ja ka filosoofilisele psühholoogiale on see tähtis. Selle probleemi lahendamisest sõltub ka teatud liiki moraaliargumentide võimalikkus. Kui egoist väidab, et tema õnn või nauding on objektiivselt soovitav või hea, siis utilitarist saab väita, et egoisti õnn ei saa olla objektiivselt soovitavam või suurem hüve kui teise inimese sarnane õnn, sest sellel, et tema on tema, ei saa olla objektiivse soovitavuse või hüvega mingit pistmist (Henry Sidgwick). Kui eeldada, et hüve on subjektiivne, siis see argument pole võimalik. Kui egoist väidaks, et tal on objektiivselt mõistuspärane või kohustuslik taotleda omaenda õnne, siis analoogne argument viiks lihtsalt järeldusele, et ka igal teisel inimesel on objektiivselt mõistuspärane või kohustuslik taotleda omaenda õnne. Moraaliotsustuste universaliseeritavusest egoismi kummutamiseks ei piisa, on tarvis ka väärtuste objektiivsust.

5. Hindamisstandardid

Üks viis väita, et objektiivseid väärtusi ei ole, on öelda, et väärtusväited ei saa olla tõesed ega väärad. Aga mõnd liiki väärtusväited kahtlemata saavad olla tõesed või väärad, kuigi objektiivseid väärtusi ei ole. Tavalised on mitmesugused hinnangud kokkulepitud ja eeldatud standardite suhtes (näiteks õunte jaotamine kõrgemateks ja madalamateks sortideks, iluuisutamisvõistlused, isegi eksamiesseede hindamine). Need olenevad asja sisust ja võistluse tüübist. Need on sõnastatud või vähemalt asjatundjatel on nende suhtes üksmeel. See, kui hästi mingi eksemplar standarditele vastab, on objektiivne küsimus.

Väärtussubjektivist ei eita objektiivset hindamist standardite järgi, ka esteetika ja moraali vallas. Veel enam, paljudes valdkondades rakendub vahetegemine õigluse ja ebaõigluse vahel, mida võiks pidada moraalseks. Ebaõigluse paradigmaatiline juhtum on see, kui kohus mõistab kellegi süüdi süüteos, milles ta teab, et ta pole süüdi. Igasugune hindamine, autasustamine jne on ebaõiglane, kui see pole kooskõlas võistluse kokkulepitud standarditega. Selles mõttes võib otsuste õiglus või ebaõiglus olla täiesti objektiivne, kuigi standardite tõlgendamine või rakendamine võib olla mõnevõrra subjektiivne. Aga väide, et teatud otsus on õiglane või ebaõiglane, ei ole objektiivselt ettekirjutav: see jätab lahtiseks, kas on olemas objektiivne nõue teha seda, mis on õiglane ja hoiduda selle tegemisest, mis on ebaõiglane, ning jätab lahtiseks ka praktilise otsuse ühel või teisel viisil toimida.

Väärtuste objektiivsuse küsimus nihkub tagasi standardite eneste juurde. Subjektivist võib püüda oma mõtet väljendada väitega, et standardite valik ei ole objektiivselt kehtiv. Ent standardite valik ei ole täiesti meelevaldne. Lambakoerte võistluse standardid on seotud sellega, milliseks tööks lambakoeri kasutatakse, õunte sorteerimise standardid on seotud sellega, milliseid õunu sööjad tavaliselt eelistavad. Standardid ei ole neist otstarvetest ka täielikult sõltuvad. Igatahes ei ohusta objektiivsete väärtuste eitust ka standardite objektiivne kohasus eesmärkide või soovide suhtes. See on nagu headuse objektiivsus soovide suhtes. Võib nimetada midagi heaks lihtsalt niivõrd, kui ta täidab või saab täita teatud soovi. Aga selline headus ei ole objektiivne väärtus.

6. Hüpoteetilised ja kategoorilised imperatiivid

Immanuel Kant eristab hüpoteetilisi ja kategoorilisi imperatiive. "Kui tahad X-i, siis tee Y-it" (või "Kui tahad X-i, siis peaksid tegema Y-it") on hüpoteetiline imperatiiv, kui see põhineb eeldataval tõsiasjal, et neil asjaoludel on Y ainus (või parim) teostatav vahend X-i saavutamiseks, st teatud põhjuslikul seosel Y-i ja X-i vahel. Põhjend Y-i tegemiseks on põhjuslik seos soovitud eesmärgiga X; olemapidamine oleneb soovist. "Sa peaksid tegema Y-it" on kategooriline imperatiiv, kui sa peaksid tegema Y-it olenemata mis tahes soovist. "Peaks"-väide ei ole siin hüpoteetiline pelgalt sellepärast, et see sisaldab tingimuslauset: näiteks "Kui sa lubasid teha Y-it, siis sa peaksid tegema Y-it" ei ole tingimuslause pärast veel hüpoteetiline imperatiiv; kas on tegu hüpoteetilise või kategoorilise imperatiiviga, see sõltub sõnapidamise põhjendist. Ka kõik tingimuslauseta "peaks"-väited ja käsud ei ole kategoorilised imperatiivid, sest "kui-lause" võib olla vaikimisi eeldatud. Näiteks rivikäskude puhul on täitmise põhjend alati käsutäitja mingi soov. Hüpoteetilises imperatiivis võib olla ka "kui" asemel "sest". Kanti järgi on osavusimperatiivid seotud soovidega, mis subjektil võivad olla või mitte, elutarkusimperatiivid õnne sooviga, mis on igaühel. Mõlemad on hüpoteetilised imperatiivid. Mackie ütleb, et kui elutarkusnõuanne on seotud subjekti tulevase heaoluga, nende soovide täitmisega, mida tal veel ei ole, isegi mitte praeguse sooviga, et tema tulevased soovid täituksid, siis elutarkusnõuanne on kategooriline imperatiiv, küll mitte moraalne, kuid sellega analoogne.

Kant pidas moraaliotsustusi kategoorilisteks imperatiivideks või võib-olla ühe kategoorilise imperatiivi rakendusteks, ja on usutav väita, et vähemalt paljud moraaliotsustused kätkevad kategoorilise imperatiivi elementi. Mackie tees eetikasse puutuvalt on see, et ükski selline kategoorilise imperatiivi element ei ole objektiivselt kehtiv. Ta eitab väärtusi, mis oleksid tegusid suunavad absoluutselt, mitte subjekti soovidest ja kalduvustest olenevalt.

Moraalne arutlemine on praktikas harva sõnaselge, aga oletame, et saab sõnastada arutluse, mis toetab mingit hindavat järeldust, mille järeldusel on tegusid suunav jõud, mis ei olene soovidest, otstarvetest ega valitud eesmärkidest. Mackie väidab siis, et arutluse eeldustes või arutluskäigus on midagi, mis ei saa olla objektiivselt kehtiv: mõni eeldus, mis ei saa olla lihtsalt tõene, või mõni arutlusvorm, mis ei ole loogiliselt kehtiv, mille autoriteet või veenvus ei ole objektiivne, vaid sõltub meie valikust või otsusest teatud viisil mõelda.

7. Objektiivsuse nõue

Nüüd võib tees tunduda triviaalsena: väärtustamine, eelistamine, valimine, soovitamine, tagasilükkamine, taunimine jne on inimtegevused, ja pole vajadust otsida neile tegevustele eelnevaid ja neist loogiliselt sõltumatuid väärtusi.

Mackie leiab, et seda ei tohiks nii kergesti möönda. Euroopa moraalifilosoofia peavoolu traditsioon väidab, et objektiivsed väärtused on olemas. Kant peab kategoorilist imperatiivi objektiivselt kategooriliseks ja imperatiivseks: kuigi mõistuslik olend annab moraaliseaduse endale ise, on see seadus määratud ja paratamatu. Aristoteles ütleb "Nikomachose eetika" alguses, et hüve poole püüdlevad kõik asjad ning et eetika on osa teadusest, mida ta nimetab poliitikaks, mille eesmärk ei ole mitte teadmine, vaid praktika; ent ta ei kahtle selles, et saab olla teadmine selle kohta, mis on inimesele hea, ja kui selleks on osutunud eudaimonia, siis ta ei kahtle selles, et on võimalik mõistuspäraselt kindlaks teha, milles see seisneb. Ja on selge, et ta peab seda õnne seesmiselt soovimisväärseks, mitte heaks lihtsalt sellepärast, et seda soovitakse. Samuel Clarke'i järgi teevad asjade igavesed ja paratamatud erinevused olenditele kohaseks ja mõistuspäraseks teatud moel toimida. Isegi Francis Hutcheson ütleb, et moraalne headus on tegudes taibatav heakskiitu toov omadus ning et meile on tegude suunamiseks antud moraalimeel, millega me tajume voorust ja pahet. David Hume oli teisel poolel, kuid on tunnistajaks objektivistliku traditsiooni valdavusele, öeldes, et kui me saame aru, et vooruse ja pahe eristus ei põhine lihtsalt objektide suhetel ja seda ei tajuta mõistusega, siis see õõnestaks kõiki tavalisi moraalisüsteeme. Richard Price rõhutab, et õige ja väär on tegude reaalsed tunnused, mitte meie vaimu omadused, ja aru tajub neid; ta kritiseerib moraalimeele mõistet, sest see tegevat vooruse maitse asjaks ning moraalse õige ja väära objektidesse mittekuuluvaks.

Väärtusobjektivismil on kindel alus ka tavamõtlemises, isegi moraaliterminite tähenduses. George Edward Moore liialdas, öeldes, et "hea" on mitteloodusliku omaduse nimi, kuid moraalikontekstides kasutatakse seda sõna ligikaudu nii, nagu see oleks mitteloodusliku omaduse nimi; see omadus on hinnanguline, ettekirjutav, tegusid suunav. Kui lükata tagasi vaade, et eetikaterminite ülesanne on tuua käitumisest ja tegude valimisest rääkimisest sisse objektiivsed väärtused, siis jääb üle kaks võimalust. Üks (mittekognitivism) on see, et eetikaterminid väljendavad konventsionaalselt kas kõneleja hoiakuid või ettekirjutusi või soovitusi, millel võib-olla on universaliseeritavuse piirang; eetikaterminitel on vähemalt osaliselt ja esmaselt mittetunnetuslik, mittekirjeldav tähendus. Teine (naturalism) on see, et eetikaterminite tähendus on küll kirjeldav, kuid kirjeldatakse looduslikke omadusi, osalt neid, mis eristavad lahkeid tegusid julmadest, julgust argusest, viisakust jämedusest, osalt tegude suhteid inimeste soovidega, rahuldustega jne. Mackie arvates on mõlemal omamoodi õigus. Mõlemad seletavad tõsiasja, et moraaliotsustused on tegusid suunavad, praktilised. Ent kummagi usutavus põhineb suuresti teise ebausutavusel. Mittekognitivism tekitab reaktsiooni, et eetikas on midagi enamat, midagi moraaliotsustuste tegija suhtes välisemat, autoriteetsemat kõigi osaliste jaoks, ja siin ei aita ka see, kui rõhutatakse ettekirjutavust ja universaliseeritavust: eetika tundub olevat rohkem tunnetuse, mitte otsuse asi, kui see analüüs lubab. Naturalismil on jälle see raskus, et moraaliotsustuste praktilisus sõltub täielikult soovidest ja võimalikest rahuldustest; see jätab seletamata moraaliotsustuste kategoorilisuse. Mõlemad analüüsid jätavad välja eetika autoriteedi, üks välistades kategoorilise imperatiivsuse, teine objektiivse kehtivuse või tõesuse nõude. Moraalikeele tavakasutaja tahab midagi öelda moraalselt iseloomustatava asja kohta iseeneses, mitte enda või kellegi teise hoiaku või suhtumise kohta. Kuid see, mida ta tahab öelda, ei ole puhtkirjeldav, vaid kätkeb üleskutset tegudele või tegudest hoidumisele, ja see üleskutse on absoluutne, soovidest, eelistustest ja valikutest olenematu. Umbes niisugune on objektivistlik tavaarusaam, mida rekonstrueerib filosoofi jutt mittelooduslikest omadustest.

Väärtuste objektiveerimise tendentsi valdavust kinnitab üks eksistentsialistide mõttemall. Objektiivsete väärtuste eitamine võib tuua kaasa tunde, et miski ei loe, elu on kaotanud mõtte. Objektiivsete väärtuste puudumine ei ole hea põhjend hoolimisest või soovimisest loobumiseks, aga niisugune reaktsioon annab tunnistust sellest, et on kaldutud oma muresid ja eesmärke objektistama, antud neile fiktiivne väline autoriteet.

Vaadet, et mõisteanalüüs tooks ilmsiks objektiivsusnõude, kinnitavad ka ametlikult teisel poolel olevad filosoofid. Näiteks Bertrand Russell ütleb, et eetikapropositsioone ei tuleks väljendada kindlas kõneviisis, vaid soovivas kõneviisis. Ta kaitseb end süüdistuse vastu, et ta ühtaegu peab viimseid eetilisi hinnanguid subjektiivseteks ja avaldab resoluutseid arvamusi eetika asjades. Lõpuks ta aga möönab, et paistab olevat midagi enamat: moraalivaate avaldaja peab tundma, et ta mitte ainult ei väljenda oma soove, vaid tema soovid on ka õiged, ning ta ikkagi tunneb, et ta on ebajärjekindel, kuigi ta saab end mõistuspäraselt kaitsta.

Tavamoraaliotsustused kätkevad objektiivsusnõuet. Objektiivsete väärtuste olemasolu eeldus kuulub moraaliterminite konventsionaalsesse tähendusse. Moraaliterminite mis tahes analüüs, mis jätab välja objektiivse seesmise ettekirjutavuse nõude, on puudulik. Nii et kui teist järku eetika piirduks keelelise või mõisteanalüüsiga, siis ta peaks järeldama, et moraaliväärtused on vähemalt objektiivsed, see kuulub nende tähendusse. Ja sellepärast keelelisest ja mõisteanalüüsist ei piisagi. Objektiivsusnõue ei tee end ise kehtivaks. Seda tuleb küsimärgi alla panna. Objektiivsete väärtuste eitamist ei tule esitada mitte analüütilise lähenemise tulemusena, vaid veateooriana, mille järgi moraaliotsustuste tegijate implitsiitne pretensioon, et osutatakse millelegi objektiivselt ettekirjutavale, on väär. See õigustabki moraaliskeptitsismi nime.

Aga just sellepärast, et tegu on veateooriaga, vajab see väga tugevat toetust. Traditsioonilised argumendid on olnud suhtelisusargument ja veidrusargument. Neid saab täiendada.

8. Suhtelisusargument

Suhtelisusargumendi eeldus on moraalikoodeksite erinevus eri ühiskondades ja eri aegadel ja ühe ühiskonna eri rühmades. See võib kaudselt toetada teist järku subjektivismi: esimest järku moraaliotsustuste radikaalse erinevuse tõttu on raske pidada neid otsustusi objektiivsete tõdede taipamisteks. Aga lahkarvamused iseenesest ei näita, et pole objektiivseid küsimusi, milles need lahkarvamused on. Aga teaduslikud lahkarvamused tulevad ebaadekvaatsetel tõenditel põhinevatest spekulatiivsetest järeldustest või seletushüpoteesidest, ja vaevalt on usutav moraalseid lahkarvamusi samamoodi tõlgendada. Tundub, et lahkarvamus moraalikoodeksites peegeldab inimeste erinevaid eluviise. Standardid võivad muidugi olla eluviisi idealiseerivad. Mitte et moraaliotsustused oleks puhtkonventsionaalsed. On olnud ja on moraaliketsereid ja moraalireformaatoreid. Aga tavaliselt saab seda mõista juba olemasolevate reeglite ebakonventsionaalse laiendusena järjekindluse huvides. Nii et suhtelisusargumendil on jõudu lihtsalt sellepärast, et moraalikoodeksite erinevust seletab hüpotees, et need peegeldavad eluviise, paremini kui hüpotees, et need väljendavad objektiivsete väärtuste tajumusi, mis on enamasti tõsiselt ebaadekvaatsed ja hullusti moonutatud.

Tuntud vastuväide on, et konkreetsete moraalireeglite ja moraalikoodeksite asemel tuleb vaadata väga üldisi fundamentaalseid moraaliprintsiipe, mida kõigis ühiskondades vähemalt implitsiitselt mingil määral tunnustatakse ja mis annavad aluse erinevatele moraalimeetoditele Sidgwicki mõttes: näiteks universaliseeritavusprintsiip, reegel, et tuleb toimida kooskõlas selle eluviisi konkreetsete reeglitega, milles osaletakse, millest kasu saadakse ja millele tuginetakse, või utilitaristlik printsiip, et tuleb teha seda, mis kaldub edendama või tundub tõenäoliselt edendavat üldist õnne. Koos konkreetsete asjaoludega, sotsiaalsete mustrite ja eelistustega annavad need erinevad konkreetsed moraalireeglid.

See vastuväide töötab ainult osaliselt. Moraaliobjektivist peab ütlema, et ainult nende printsiipide objektiivne moraalne iseloom on oma alusega vahetult seotud; teised moraaliotsustused on objektiivselt kehtivad või tõesed ainult derivatiivselt ja kontingentselt. Ja kuigi tänapäeva filosoofilises eetikas on printsiibid nii olulisel kohal, pole see kaugeltki kõik, mida tava-moraalimõtlemises fundamentaalsena jaatatakse. Suur osa sellest puudutab Richard Hare'i mõistes ideaale ehk fanatismi. Inimesed ei lähtu moraaliotsustustes (või ei lähtu ainult) printsiipidest, mille laialdast implitsiitset aktsepteerimist võib väita, vaid oma vahetutest reaktsioonidest, mis teistel võivad olla radikaalselt ja lahendamatult erinevad. Paljud meie fundamentaalsed moraaliotsustused tulevad pigem moraalimeelest või intuitsioonist kui mõistusest. Nende suhtes jääb suhtelisusargument jõusse.

9. Veidrusargument

Veidrusargumendil on metafüüsiline ja epistemoloogiline osa. Kui objektiivsed väärtused oleks olemas, siis need oleksid väga kummalist sorti entiteedid, omadused või suhted, mis on kõigest muust väga erinevad. Ja kui me oleksime nendest teadlikud, siis meil peaks olema väga eriline moraalitaju või -intuitsiooni võime, mis on väga erinev sellest, kuidas me kõike muud teame. Moore tunnistas seda, kui ta rääkis mittelooduslikest omadustest, ja intuitsionistid tunnistavad seda, kui nad räägivad moraaliintuitsiooni võimest. Intuitsionismi ei pooldata juba ammu, ja see on silmatorkavalt ebausutav. Ja iga objektivistlik arusaam väärtustest peab end lõpuks siduma intuitivismi keskse teesiga. Iga moraaliotsustus või moraaliprobleemi lahendus, mis tahab jõuda autoriteetselt ettekirjutava järelduseni, nõuab kas eeldusena või arutlusvormina sellist sisendit. Kui küsida, kuidas me saame teada sellest autoriteetsest ettekirjutavusest, nende eelduste tõesusest või arutlusvormide kehtivusest, siis rahuldavat vastust ei anna tavaline arusaam meeltetajust, introspektsioonist, seletushüpoteeside moodustamisest ja kinnitamisest, järeldamisest, loogilisest konstrueerimisest ega mõisteanalüüsist; ei jää muud üle kui viidata erilaadsele intuitsioonile.

Moraaliobjektivismi parim käik on otsida kaassüüdlasi. Näiteks Richard Price väidab, et John Locke'i ja David Hume'i laadis empirismil ei ole raskusi mitte ainult moraaliteadmise seletamisega, vaid sama puudutab ka meie teadmist ja isegi ideid olemuse, arvu, identsuse, erinevuse, tahkuse, inertsi, substantsi, aja ja ruumi paratamatu olemasolu ja lõputu ulatuse, üldse paramatuse ja võimalikkuse, väe ja põhjustamise kohta. Kui aru, mis Price'i järgi on meie sees olev võime tõde taibata, tekitab nii palju teistsuguseid uusi lihtideid, kas siis ei või olla ka õige ja väära kui tegude reaalsete tunnuste vahetu tajumise võimet?

Ainuke viis sellele vastuväitele adekvaatselt vastata oleks anda kõigile nendele ideedele, uskumustele ja teadmistele empiristlik seletus. Mackie usub, et enamikule neist saab anda empiristliku seletuse. Ja nende asjade kohta, mille puhul see ei õnnestu, käiks veidrusargument samamoodi.

Asi pole lihtsalt selles, et eetikaväited ei ole verifitseeritavad. Kuigi loogiline positivism oma kirjeldava tähenduse verifitseeritavusteooriaga andis hoogu mittekognitivistlikele eetikakäsitlustele, on ka palju liberaalsematel empiristidel raske objektiivseid väärtusi ära mahutada. Mackie hülgab nii verifitseeritavusprintsiibi kui ka sellest tavaliselt tehtava järelduse, et moraaliotsustustel puudub deskriptiivne tähendus. Väidet, et on olemas objektiivsed väärtused, st mingisugused seesmiselt ettekirjutavad entiteedid või tunnused, ei pea Mackie mitte tähendusetuks, vaid vääraks.

Platoni ideed annavad pildi sellest, mis objektiivsed väärtused võiksid olla. Hüve idee teadmine annab nii suuna kui ka ülekaaluka motiivi. See, et miski on hea, käsib teadjal selle poole püüelda ja paneb ta selle poole püüdlema. Objektiivse hüve poole püüdleksid need, kes on sellega tuttavad, mitte kontingentse seiga tõttu, et kellelgi (kas või kõigil) on niisugune konstitutsioon, et ta seda eesmärki soovib, vaid sellepärast, et eesmärgile on kuidagi sisse ehitatud, et selle poole tuleb püüelda. Kui oleksid objektiivsed õige ja väära printsiibid, siis oleks võimalikule väärale teoviisile sisse ehitatud, et seda ei tohi teha. Või peaksid olema olukordade ja tegevuste vahel Samuel Clarke'i paratamatud kohasussuhted, nii et olukorrasse peaks olema sisse ehitatud teatud laadi teo nõue.

Seda laadi argumendi vajalikkust võib näidata, mõeldes Hume'i argumendi üle, et mõistus (st teadmised ja arutlused) ei saa kunagi olla tahet mõjutav motiiv. Võidakse vastu väita, et väärtused erinevadki loomulikest objektidest selle poolest, siis on neil automaatselt vägi tahet mõjutada. Sellele oleks Hume pidanud vastama, et selle vastuväitega postuleeritakse väärtusentiteedid või -omadused, mis erinevad kõigest meile tuttavast, ja nende detekteerimise võime. See ongi veidrusargument.

Teine viis veidrus välja tuua on küsida kõige kohta, millele omistatakse mõnd objektiivset moraalset kvaliteeti, kuidas viimane on seotud selle loomulike omadustega. Kuidas on seotud loomulik tõsiasi, et mingi tegu on tahtlikult julm, ja moraalne tõsiasi, et see tegu on väär? Siin ei saa olla loogilist ega semantilist paratamatust, aga ometi peab tegu olema väär kuidagi sellepärast, et ta on tahtlikult julm. Aga mida see "sellepärast" siin tähendab? Ja kuidas me seda suhet teame, kui see ei seisne lihtsalt selles, et selliseid tegusid mõistetakse hukka? Ei piisa isegi mitte vääruse "nägemise" võime postuleerimisest: tuleb postuleerida võime näha ühtaegu julmust konstitueerivaid loomulikke omadusi, väärust, ning nendevahelist salapärast järelmisuhet. Või siis on tarvis intuitsiooni, millega tajutakse, et väärus on teatud loomulike omaduste kõrgemat järku omadus; aga mis see omaduste kuulumine omadustele on ja kuidas seda saab tajuda? Palju lihtsam ja arusaadavam oleks, kui saaks moraalse omaduse asendada mingit laadi subjektiivse reaktsiooniga, mis oleks põhjuslikus seoses nende loomulike omaduste detekteerimisega, mille järelmiks väidetavat moraalset omadust peetakse.

Võidakse arvata, et veidrusargument algab ebaausalt, kui seostada seda kohe selliste fantastiliste asjadega nagu Platoni ideed, mitteloomulikud kvaliteedid, enesestmõistetavad kohasussuhted ja intuitsioonivõimed. Kas argumendil on sama jõud, kui rakendada seda terminitele, millega igapäevaseid moraaliotsustusi tõenäolisemalt (objektiivsuspretensiooniga) väljendatakse: "sa pead seda tegema", "sa ei tohi seda teha", "kohustus", "ebaõiglane", "alatu", või jutule heade põhjendite kohta võimalike tegude poolt või vastu? Ei ole tõesti. Aga asi on selles, et objektiivne preskriptiivsus, mille autoriteetsuse pretensioon igapäevases moraalimõtlemises ja -jutus sisaldub, kuid pole kõnevormides eraldi, vaid seda esitatakse koos suhetega soovide ja tunnetega, mõtlemisega vahenditest soovitud eesmärkide kasutamiseks, inimestevaheliste nõudmistega, ebaõiglusega tunnustatud teenestandardite rikkumise näol, alatuse psühholoogiliste komponentidega jne. Nendes pole midagi veidrat, ja nende katte all võib moraalse autoriteedi pretensioon märkamatuks jääda. Aga kui see pretensioon on tõesti tavaliselt olemas ning seetõttu tuleb tõenäoliselt peaaegu automaatselt sisse filosoofilistesse eetikateooriatesse, mis süstematiseerivad tavamõtlemist isegi niisugustes näiliselt süütutes terminites, siis seda tuleb uurida, ning selleks tuleb see eraldi välja tuua.

10. Objektistamise mustrid

Lõpuks on vähem paradoksaalne lükata tervemõistuslik usk moraaliväärtuste objektiivsusesse tagasi kui see säilitada, kui ainult saab seletada, kuidas see väär uskumus on juurdunud ja kriitikale nii hästi vastu paneb. Seda viimast ei ole raske teha.

Subjektivistliku vaate järgi põhinevad väidetavalt objektiivsed väärtused tegelikult selle inimese hoiakutel, kes enda arvates neid väärtusi tunnistab ja nendele reageeerib. Nii nagu Hume'i järgi vaimul on kalduvus levitada end välisesemetele, tekib moraalsete omaduste väidetav objektiivsus moraalihoiakute projitseerimisest ehk objektistamisest. See sarnaneks pateetilise eksitusega, kalduvusega lugeda oma tundeid nende objektidesse sisse. Aga moraalikontekstides pole tegu lihtsalt kalduvusega. Moraalihoiakud ongi vähemalt osalt ühiskondliku päritoluga: ühiskondlikult kehtestatud käitumismustrid survestavad indiviide, ja iga indiviid püüab neid surveid internaliseerida ning hakata neid käitumismustreid endalt ja teistelt nõudma. Moraaliväärtusteks objektistatud hoiakutel on tõesti väline allikas, kuid mitte see, mille usk nende absoluutsesse autoriteedisse neile omistab. On ka objektistamist toetavaid motiive. Moraali on tarvis inimestevaheliste suhete reguleerimiseks, mõnede sageli kalduvuste vastaste omavahelise käitumise viiside kontrollimiseks. Sellepärast me tahame, et meie moraaliotsustused oleksid autoriteetsed ka teiste jaoks: objektiivne kehtivus annaks neile vajaliku autoriteedi. Esteetilised väärtused on paljuski analoogses olukorras. Aga nad ei ole nii tugevasti objektistatud. Nende subjektiivset statust ja veateooriat nendega seotud objektiivsuspretensioonide kohta ollakse valmis kergemini aktsepteerima just sellepärast, et nende objektistamise motiivid on vähem sundivad.

Oleks aga eksitav arvata, et moraaliväärtuste objektistamine on primaarselt tunnete projektsioon. Soovid ja nõudmised on tähtsamad. Nagu ütleb Thomas Hobbes, nimetab inimene heaks seda, mida ta soovib. Mittemoraalsetes kontekstides kasutataksegi sõnu "hea" ja "hüve" asjade kohta sellepärast, et need täidavad soove. Me paneme soovi sõltuma headusest, kuigi headus sõltub soovist. Ja seda aitab asjaolu, et soovitaval asjal ongi need omadused, mis teevad ta soovitavaks ja soove täitvaks. Seda, kuidas asja soovitavus on tõesti objektiivne, aetakse kergesti segi sellega, et asjal on meie mõttes objektiivne väärtus. Tõsiasi, et "hea" on üks põhilisi moraalitermineid ongi selle objektistamismustri jälg.

Sarnaseid suguluses olevaid sõnatarvitusi katab hüpoteetiliste ja kategooriliste imperatiivide eristus. Väidet, et keegi peaks või peab seda-ja-seda tegema, saab toetada viitega sellele, mida ta tahab või mis on tema eesmärgid. Või kellegi teise, näiteks ütleja enda eesmärkidele. Moraalset kategoorilist imperatiivi, mida saaks väljendada samade sõnadega, võib vaadelda hüpoteetilise imperatiivi tingimuslause ärajätmisena, ilma et seda asendataks viitega kõneleja soovidele. Tegu küll nõutakse umbes nagu siis, kui see oleks seotud mingi sooviga, kuid ei möönda enam nõudmise seost kontingentse sooviga. Sellest käigust võib aru saada, kui meenutada, et kesksed ja fundamentaalsed moraaliotsustused esindavad ühiskondlikke nõudmisi, mile allikas on umbmäärane ja hajus. Pole selge, kelle nõudmistega on tegu, kuid selle täpsustamata jätmisel on eeliseid. Kõneleja väljendab nõudmisi, mida ta esitab kogukonna liikmena ning mille ta on kujundanud ühises eluviisis osaledes; seda, mida ta nõuab, nõutaks sarnases olukorras kellelt tahes; nõutakse ka, et see, kellelt nõutakse, oleks need nõudmised internaliseerinud. Jättes nõudmistele viitamata ja tehes imperatiivid kategoorilisteks, hõlbustatakse mõistelisi üleminekuid ühelt nõudmiselt teisele. Sõnade "peab" ja "peaks" moraalsed tarvitused on selle objektistamismustri jäljed.

Võidakse vastu väita, et see seletus seob normatiivse eetika liiga tihedalt deskriptiivse moraaliga, ühiskondlikult jõustatud moraalimustritega. Aga moraalimõtlemine algabki ühiskondlike koodeksite jõustamisest. Isegi kui moraaliotsustused on lahus mis tahes tegeliku ühiskonna kommetest, saab neid kujundada viitega ideaalsele moraalisubjektide kogukonnale.

Moraaliväärtuste objektistamist võib seletada ka nii, et eetika on seaduste süsteem, millest seadusandja on kõrvaldatud. See võib olla tuletatud kas riigi positiivsest õigusest või mõnest väidetavast jumalikust õigusest. Modernsete Euroopa moraalimõistete mõned jooned pärinevad kristluse teoloogilisest eetikast. Rõhuasetus kvaasiimperatiivsetele mõistetele, selle kohta, mida peaks tegema või mis on väär umbes "keelatu" mõttes, on kindlasti Jumala käskude jäänukid. Ka Platoni ja Aristotelese kesksed eetikamõisted on küll laias mõttes ettekirjutavad või seesmiselt tegusid suunavad, kuid ei keskendu mitte "peaksile", vaid "heale", näidates, et nende moraalimõtlemine ei objektista mitte kästavat, vaid soovitavat ja soove täitvat. Elizabeth Anscombe ("Modern Moral Philosophy") väitis, et modernsed mittearistotellikud mõisted 'moraalne kohustus', 'moraalne kohus', 'moraalne õigsus ja väärus' ja 'moraalne "peaks"' on jäänukid usust Jumala seadustesse väljaspool mõtteraamistikku, mis need arusaadavaks teeb. Anscombe'i järgi puudub sõnal "peaks" tegelik sisu ning oleks parem niisugused sõnad ja mõisted hüljata ning minna tagasi Aristotelese mõistete juurde. Uusaja moraalifilosoofia teatud erijooni võib küll niimoodi seletada, kuid oleks viga näha kogu objektiivse preskriptiivsuse pretensiooni probleemi lokaalse ja mitteparatamatuna. Nagu näitavad näiteks Ralph Cudworth, Samuel Clarke ja Richard Price, võivad ka need, kes tunnistavad Jumala käske või Jumala positiivset õigust, uskuda, et moraalsetel väärtustel on sõltumatu objektiivne, kuid siiski tegusid kujundav autoriteet. Vastusena Platoni "Euthyphroni" dilemmale usuvad nad, et Jumal käsib seda, mida ta käsib, sellepärast, et see on iseenesest hea või õige; muidu ei saaks Jumalat pidada heaks. Moraalse väärtuse näiv objektiivsus ei tule ainult ühest allikast. On mitu objektistamismustrit, mis on moraalimõistetele ja moraalikeelele jälje jätnud.

11. Inimelu üldine eesmärk

Senine argumentatsioon peaks käima moraalifilosoofia kohta üldse, kuid see on sõnastatud suuresti kantiaanliku ja postkantiaanliku ingliskeelse moraalifilosoofia terminites. Nende jaoks, kes on tuttavamad Aristotelese ja Aquino Thomase traditsiooniga, võib see tunduda märgist mööda minevana. Nende jaoks on põhimõiste hüve inimese jaoks, inimelu üldine eesmärk või ehk fundamentaalsete hüvede ja inimese primaarsete eesmärkide kogum. Moraalimõtlemine seisneb osalt selle fundamentaalse eesmärgi adekvaatsemas mõistmises, osalt selle järgimise ja teostamise parima viisi väljatöötamises. Aga seda saab erinevalt tõlgendada. Ühe tõlgenduse järgi on jutt sellest, millist eesmärki inimesed tegelikult järgivad või milline hüve osutub lõppkokkuvõtes rahuldust pakkuvaks või ehk sellest, et teatud implitsiitse eesmärgi postuleerimine võimaldab tegelikke inimlikke püüdlusi mõtestada ning avastada vastuoluliste eesmärkide kaoses sidus muster. Teise tõlgenduse järgi on jutt inimese tõelisest eesmärgist, mille poole ta peaks püüdlema, isegi kui ta seda ei tee. Esimeses tõlgenduses on meil deskriptiivne väide, teises tõlgenduses normatiivne ehk evaluatiivne ehk preskriptiivne väide. Aga see lähenemine kaldub mõlemat tõlgendust ühitama või libisema ühelt teisele või põhjendama teist laadi väiteid esimest laadi väidetega.

Mackiel pole esimese tõlgenduse puhul vastuväiteid. Ainult et võib-olla on isegi kõige fundamentaalsemate eesmärkide ja soove täitva puhul liiga suur varieeruvus, et midagi ühest saaks öelda. Ka teise tõlgenduse puhul pole vastuväiteid, kui ainult jutt on subjektiivsest preskriptiivsusest. Sel juhul muidugi seostatakse oma nõudmisi ja ettepanekuid sellega, mis deskriptiivselt on leitud. Kui aga väidetakse, et miski on objektiivselt inimelu õige või sobiv eesmärk, siis rakenduvad ülaltoodud vastusargumendid. Ka kahe siinse tõlgenduse kombinatsioon üks objektistamismuster. Suhtelisusargument rakendub, sest eri inimeste eesmärgid on liiga erinevad. Veidrusargument rakendub, sest võib küsida, milles tõelise eesmärgi preskriptiivne õigsus seisneb ning kuidas see on seotud selle eesmärgi deskriptiivsete joontega ning kuidas see on seotud asjaoluga, et see on mingil määral tegelik inimeste püüdluste eesmärk. Objektivist võib öelda, et inimelu tõeline eesmärk on see, mida Jumal on inimest ette näinud olema ja tegema. Inimeste tegelikel püüdlustel ja soovide täitumistel on sellega pistmist, sest Jumal tegi inimesed selleks ja pani nad selle poole püüdlema, kuid loodute vältimatu ebatäiuslikkuse tõttu ainult mingit pistmist. Et Mackie peab teismi kaitstamatuks, ei pea ta seda vastuväidet oma argumendile ohtlikuks.

12. Lõppkokkuvõte

Väärtuste, sealhulgas moraalsete väärtuste staatuse probleem on reaalne. Moraaliskeptitsismi, objektiivsete moraalsete väärtuste eitamist, ei tohi segi ajada esimest järku normatiivsete vaadetega ega keelelise ega mõistelise analüüsiga. Igapäevased moraaliotsustused kätkevad objektiivsuspretensiooni, mida mittekognitivistlikud ega naturalistlikud analüüsid ei haara. Moraaliskeptitsism peab seetõttu võtma veateooria kuju, mööndes, et usk objektiivsetesse väärtustesse on igapäevasesse moraalimõtlemisse sisse kirjutatud, kuid pidades seda uskumust vääraks. Ta vajab argumente terve mõistuse vastu. Moraaliskeptitsismi kasuks räägivad järgmised kaalutlused: 1) mõnede moraalimõtlemise oluliste lähtepunktide suhtelisus või varieerumine ning nende ilmne sõltuvus tegelikust eluviisist; 2) väidetavate objektiivsete väärtuste metafüüsiline veidrus (need peaksid olema seesmiselt tegusid suunavad ja motiveerivad); 3) probleem, kuidas niisugused väärtused oleksid naturaalsete omaduste järelmid või kaasuksid nendega; 4) epistemoloogiline raskus seletada teadmist väärtusentiteetide või -omaduste kohta ning nende seoste kohta omadustega, mille järelmid need oleks; 5) võimalikkus seletada mitmesuguste objektistamismustrite abil, millest on jäänud moraalikeelde ja -mõistetesse jäljed, kuidas inimesed said ilma objektiivsete väärtuste olemasoluta hakata oletama, et need on olemas, ja seda kindlalt uskuma hakata.

Peatükk 2: sõna "hea" tähendus

1. Sõna "hea" üldine tähendus

George Edward Moore ("Principia Ethica") arvas, et on ainult kolm võimalust: et "hea" eetilises mõttes denoteerib midagi lihtsat ja defineerimatut (asjade või tegude lihtsat omadust); denoteerib midagi liitset; ei denoteeri mitte mingit omadust, ei tähenda midagi, ja eetikal sellist ainet ei ole. Ta otsustas esimese kasuks ning väitis, et tegu peab olema mittenaturaale kvaliteediga. Mõned hilisemad filosoofid hülgasid küll teise võimaluse, kuid olid esimese suhtes skeptilised ja vältides kolmandat, viidates sellele, et selleks et sõna midagi tähendaks, ei pea ta käima mingi omaduse kohta. Nad järeldasid, et sõna "hea" tähendus eetikas on eelkõige mittekirjeldav, mittetunnetuslik, vaid muutlikult kirjeldav, osutades erinevates kontekstides erinevatele omadustele. Teised jälle leidsid, et Moore ei võtnud arvesse piisavalt paljusid viise, kuidas "hea" võib tähendada midagi liitset, ja isegi selle eetilline põhitähendus võib ikkagi olla kirjeldav. Moore'il oli kaks põhilist põhjendit selles kahtlemiseks. Esiteks ta arvas, et need, kes püüavad "head" defineerida ja anda sellele deskriptiivset tähendust, ajavad segi küsimuse, mis laadi asjad on head, küsimusega, mis headus on. Teiseks toetus ta lahtise küsimuse argumendile. Oletame näiteks, et "hea" on analüüsitud kui 'naudingule kaasaaitav'. Siis me saame aru, kui keegi küsib: "Ma olen nõus, et see aitab naudingule kaasa, aga kas see on hea?" On ikka veel lahtine küsimus, kas kirjeldatu on hea, või vähemalt me saame aru, kui keegi peab seda ikka veel lahtiseks. Õige analüüsi puhul poleks küsimus enam lahtine. Need argumendid on olnud väga mõjukad ning on tõesti tugevad. Esimesele võiks lisada, et isegi kvaliteete, mis mingis mõttes teevad millegi heaks, tuleb eristada headusest enesest. Tegu võib olla hea, sest ta on suuremeelne, aga selle headus pole sama mis suuremeelsus; olukord on erinev sellest juhtumist: kujund on ruut, sest tal on neli võrdsed külge ja kõik nurgad täisnurgad.

Aga need argumendid käivad konkreetselt moraalse headuse kohta ning nad on üldse usutavad ainult moraalse (võib-olla ka esteetilise) headuse puhul. Kuigi meid huvitabki põhiliselt see, oleks väga ebausutav, kui sõnal "hea" oleks moraalsetes kontekstides tähendus, mis poleks seotud sõna "hea" tähendusega teistes kontekstides. Peame lootma leida sõna ühtse üldise tähenduse või vähemalt tuumtähenduse, millest teised välja kasvavad. Peter Geachi ("Good and Evil") järgi tulevad raskused sellest, et "hea" (nagu ka "suur" ja "võltsitud") on (loogiliselt) atributiivne omadussõna: "x on hea A" ei ole ekvivalentne fraasiga "x on hea ja x on A" (erinevalt sõnast "punane", mis on (loogiliselt) predikatiivne omadussõna). Atributiivsed omadussõnad on operaatorid predikaatidel: need konstrueerivad nimisõnade tähendusest süstemaatilisel moel uusi kirjeldusi. Kui "C" on predikatiivne, siis juhul kui x on A ja B, siis juhul, kui x on C A, peab ta olema ka C B; kui "C" on atributiivne ning x on A ja B, siis x võib olla C A ning samal ajal mitte C B. "Hea" on atributiivne, sest inimene, kes on tennisemängija ja vestleja, võib olla hea tennisemängija ja samal ajal mitte olla hea vestleja. Atributiivne omadussõna ei ole sellepärast kahemõtteline ega ebamäärane ega määramatu ega muutliku tähendusega, kuigi selle õige tarvituse kriteeriumid on eri nimisõnade puhul erinevad. Sarnane olukord on indeksikaalide puhul. Sõna "hea" on kahtlemata atributiivne, seda ka grammatiliselt predikatiivses positsioonis ja isegi juhul, kui vastavat nimisõna eksplitsiitselt ei mainita. Tuleb aga veel leida, millise operatsiooni ta predikaatidega teeb; ja siis tekib küsimus, kas ta on alati just sel viisil atributiivne.

Richard Hare nimetab funktsionaalseteks sõnadeks nimisõnu, mille tähenduse täielikuks selgitamiseks on tarvis rääkida asja otstarbest, ("nuga", "hügromeeter"). Kui "A" on funktsionaalne nimisõna, siis niipea kui me teame A otstarvet, saame järeldada A headuse kriteeriumid. Siin on tsirkulaarsuse oht, kui me ütleme, et kuna nuga on lõikamiseks, siis hea nuga on nuga, mis saab hästi lõigata. Tsirkulaarsust saab vältida, kui panna hästi lõikamine funktsiooni (asjalt oodatu) kirjeldusse. Siis on hea A lihtsalt see, mis teeb kõike oodatut. Seda teooriat saab rakendada ka laias mõttes funktsionaalsetele nimisõnadele. Mägironijal ei ole otstarvet, kuid on midagi, mida temalt kui mägironijalt oodatakse. Kui sõna "hea" kasutatakse koos funktsionaalse nimisõnaga, siis ta ütleb, et asi võimaldab vastavat funktsiooni täita. Ent sõna "tõhus" tähendab just seda. Mõnes kontekstis ei saa sõna "hea" asendada sõnaga "tõhus", ja ometi pole usutav, et ühtedes kontekstides tähendab "hea" sedasama mis "tõhus" ja teistes midagi muud. Kas saab leida sõna "hea" üldise tähenduse, mis seletab, miks ta funktsionaalsete sõnade puhul tähendab sama mis "tõhus"? Hare paneb ette, et "hea" tähendab kõigis kontekstides ligikaudu 'omab iseloomulikke omadusi, mis on kõnealust liiki objektide puhul soovitavad'. Aga Hare järeldab sõnaraamatute põhjal, et "soovitav" on sama mis "hea". Seega on siin tsirkulaarsus.

Selleks et ringist välja murda, võidakse teha ettepanek, et millegi soovitamine on selle soosimine või toetamine (või vähemalt niisuguse näo tegemine). Aga kui midagi soovitatakse, siis tavaliselt ka kirjeldatakse seda: näiteks karrit võidakse soovitada, öeldes, et see on kuum. Millegi soovitamine on selle vaate järgi ütlemine, et see rahuldab teatud nõudeid, näidates samal ajal oma toetust neile nõuetele. Aga mis siis, kui karrit soovitatakse ilma mingi kirjelduseta? Võib ju lihtsalt öelda, et karti on hea. Sõnaraamat ütlebki, et "hea" on kõige üldisem soovitamisomadussõna. Siis öeldakse, et asi rahuldab teatud nõudmisi, mida ei täpsustata, kuid näidatakse, väljendatakse (mitte ei väideta), et neid igal juhul toetatakse. Seesugused soovitused on enesekesksed, sest neid antakse kõneleja vaatekohast.

Aga "hea" defineerimine enesekeskse soovitamise kaudu oleks liiga kitsas. Siia ei mahu sõna "hea" funktsionaalsed tarvitused: kui ma ütlen näiteks, et keegi on hea mägironija, siis ma küll soovitan teda, kuid ei tee nägugi, nagu ma toetaksin vastavaid nõudeid (võib-olla ma ei kiida mägironimist üldse heaks). Võin ka näiteks öelda: "See on hea päikeseloojang, aga mind jätab looduse ilu külmaks." Filosoofid, kes peavad enesekeskset soovitust sõna "hea" tuumtähenduseks, on seda nimetanud "jutumärkidega sõnatarvituseks", nagu ei öeldaks mitte seda, et päikeseloojang on hea, vaid seda, et see on niisugune mida mõned teised inimesed nimetavad heaks; aga tegelikult ei ole jutumärke tarvis ega eeldata. On ju olemas ka fraasid "hea ... jaoks" ja "hea ... seisukohast". Enesekeskse soovituse mõistet saab muidugi venitada, nii et see kataks ka need juhtumid, kasutades võib-olla tingivat kõneviisi: "päikeseloojang on niisugune, et ma soosiksin seda, kui mulle looduse ilu korda läheks." Aga see venitab algset teooriat. Siin on mingi nõudmiste, soovide või huvide komplekt, ning kui asja kohta öeldakse, et see on hea, siis öeldakse, et ta rahuldab neod. Siis võib pakkuda niisuguse "hea" definitsiooni: niisugune, mis rahuldaks kõnealuse liigi nõudeid (või soove või huvisid). Lihtsalt "rahuldab" ei ole öeldud kahel põhjusel. Esiteks, hea võib olla ka asi, mida kunagi ei kasutata ega vajata. Teiseks, tundub, et kui midagi nimetatakse heaks, siis öeldakse midagi selle asja enda kohta. Kui ma nimetan midagi heaks lihunikunoaks, siis ma küll lihtsalt ei omista talle neid seesmiste omaduste kirjeldamine, mille tõttu ta lihuniku nõudeid rahuldaks, kuid ei ütle ka, et ta rahuldab mõne tegeliku või võimaliku lihuniku vajadusi, vaid ütlen, et tal on teatud omadused, mis määratletakse kaudselt ja implitsiitselt ebamäärase viitamisega lihuniku nõuetele.

"Kõnealuse liigi nõuded (jne)" on meelega ebamäärane.