Carl Gustav Jung

Allikas: Vikipeedia
Jung 1910-rotated.jpg

Carl Gustav Jung (26. juuli 1875 Kesswil6. juuni 1961 Küsnacht) oli Šveitsi psühhiaater, analüütilise psühholoogia rajaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jung sündis pastori pojana.

Alates 1895. aastast õppis ta Baseli Ülikoolis arstiteadust ning hakkas 1900 tegutsema psühhiaatria alal Eugen Bleuleri juures Burghölzlis.

Tema doktoritöö (1902) kandis pealkirja "Niinimetatud okultsete nähtuste psühholoogiast ja patoloogiast".

Seejärel viibis ta pool aastat Pierre Janet' juures Pariisis.

Aastal 1903 abiellus ta Emma Rauschenbachiga.

Bleuleri õpilasena habiliteerus Jung 1905 mahukate diagnostiliste assotsiatsiooniuuringutega.

Jungi teooriad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Carl Gustav Jungi looming on peale psühhoteraapia mõjutanud ka psühholoogiat, teoloogiat, etnoloogiat, kirjandust ja kunsti.

Psühholoogiasse on Jungi mõistetest võetud eelkõige kompleksi, ekstravertsuse, introvertsuse ja arhetüübi mõiste.

Sissejuhatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümbolid on mõisted, nimed või pildid, millel on lisaks tavapärasele tähendusele mingi eritähendus. Sümbolitega tähistatakse alateadvuslikke mõisteid, mis ei ole inimesele täielikult määratletavad ega mõistetavad. Inimene loob neid alateadlikult ja spontaanselt oma unenägudes; nende teadlik tarvitamine on sekundaarne. (Jung 2005:17–18)

Tajutud nähtused kantakse tegelikkuse sfäärist üle psüühilisse sfääri, kus need muutuvad "psüühilisteks sündmusteks, mille sügavam olemus on tunnetamatu, kuna psüühe ei suuda iseenda olemuseni tungida". (Jung 2005:18) Osa sündmusi "võetakse vastu alateadlikult, ilma teadvuse osavõtuta. Taolistest juhtumitest võib saada teadlikuks üksnes intuitiivselt või sügava mõtiskluse teel, miskaudu jõutakse järelduseni, et mingi sündmus peab olema aset leidnud." Selle "emotsionaalne ja oluline tähendus" kerkib "tagantjärele alateadvusest pinnale", näiteks unenäona. (Jung 2005:19)

Unenäos ei avaldu sündmuste alateadvuslik külg "mitte ratsionaalse mõttena, vaid sümboolse kujundina". Just unenägude andmetel oletavad psühholoogid, et on olemas alateadvuslik psüühe. See tähendab, et ühes inimeses on kaks isiksust. Isiksuse lõhenemine on normaalne nähtus, "üldise teadvustamatuse sümptom, kogu inimkonna vaieldamatu pärisosa". (Jung 2005:19)

"Meie psüühe on osa loodusest ja sama ääretu on ka tema mõistatus. Nii ei suuda me määratleda ei psüühet ega loodust." (Jung 2005:20)

"Need, kes alateadvust eitavad, väljendavad vaid igivana hirmu kõige uue ning tundmatu ees." (Jung 2005:20)

Loodusrahvastel esineb arusaam, et inimesel on mitu hinge. "See tähendab, et inimese psüühe pole kaugeltki kindel tervik, vaid vastupidi – ähvardab kontrollimatute emotsioonide pealetungi all hõlpsalt osadeks laguneda. Ka tsiviliseeritud inimesed võivad "lõhestuda ja oma identsuse minetada", "langeda oma tujude meelevalda ja tundmatuseni muutuda". Enesevalitsemine on haruldane võime. Inimese teadvus "on endiselt haavatav ja võib hõlpsalt kildudeks laguneda". Kuigi võime "teadvuse mõnda osa isoleerida on tegelikult väärtuslik omadus", on ise asi, kui see seisund "tekib iseenesest, inimese teadmata ja nõusolekuta ning isegi vastu tema tahtmist". (Jung 2005:20–22)

Sigmund Freud püüdis esimesena uurida teadvuse alateadvuslikku tausta. Ta lähtus oletusest, et unenäod, nagu neurootilised sümptomidki, on seotud teadvuselike mõtete ja probleemidega. Unenäosümboolika on tunduvalt mitmekesisem kui neuroosi kehalised avaldused. Unenäod saab Freudi vabade assotsiatsioonide tehnika abil taandada teatud põhitüüpideks. Freud pani tähele, et kui õhutada unenägijat oma unenägudest ning nendega seotud mõtetest rääkima, paljastab ta oma jutuga ning ütlematajätmistega oma vaevuste alateadlikud põhjused. Unenäosümboolika põhineb tungide väljatõrjel ning soovide täitmisel. (Jung 2005:23–25)

Jung leidis, et vabade assotsiatsioonide tehnika ei ole unenägude analüüsimisel piisav. Vabad assotsiatsioonid juhivad kompleksideni (teadvusest välja tõrjutud emotsionaalne aines, "mis võib põhjustada püsivaid psüühikahäireid ja paljudel juhtudel kutsuda esile isegi neurootilisi sümptomeid"; psüühe hellad kohad, "mis varmalt välisärritajale või häirivale asjaolule reageerivad") mis tahes lähtekohast, mitte tingimata unenägudest. Et unenäod lähtuvad sageli "väljakujunenud kompleksidega kaasnevast emotsionaalsest häiritusest", on nad siiski eriti sobiv lähtekoht. (Jung 2005:25) Jung aga keskendus hoopis sellele, mida alateadvus unenäo kaudu öelda püüab. Ta püüdis "jääda unenäole võimalikult lähedale, jättes välja kõik sellest sugeneda võivad kõrvalised mõtted ja assotsiatsioonid". Ta jõudis järeldusele, et "unenäo tõlgendamisel tuleks kasutada vaid sellega selgesti ja vahetult seotud materjali". (Jung 2005:25–28) Unenägu võib näiteks mehele näidata tema Anima't (naiselik alge mehes). (Jung 2005:31)

Unenägijad "püüavad unenäo sõnumit ignoreerida või lausa eitada", sest teadvus "avaldab loomulikku vastupanu kõigele, mis on alateadlik ja tundmatu". (Jung 2005:31)

"Unenägudega tegelemisel tuleb järgida kaht põhimõtet. Esiteks, unenägu tuleb võtta kui fakti, mille kohta ärgu tehtagu muid oletusi peale selle, et unenäol on mingi mõte. Teiseks, unenägu on alateadvuse eriomane väljendus." (Jung 2005:32) Kui "eeldada, et unenäod on normaalne nähtus (mida nad on), siis peavad nad olema kas põhjuslikud – s.o neil on ratsionaalne põhjus – või teatud viisil eesmärgipärased või siis nii üht kui teist". (Jung 2005:32)

Alateadvuses on "varjus olevaid mõtteid, muljeid ja pilte, mis hoolimata unustuses viibimisest teadvust mõjutavad". Alateadvus "käitub nõnda, nagu ta oleks teadvuslik, mistõttu sellisel juhul ei saagi kunagi kindel olla, kas mõte, kõne või tegevus on teadlik või mitte". Hüpnoosiseisundis selgub, et mäletatakse ka tundetuse seisundis kogetut ja teadvuse hägunemise hetkel kuuldut. Kuigi need näited on võetud kliinilistest vaatlustest, on neurootilised nähud üksnes normaalsete nähtuste haiglaslikud liialdused; ka tervetel inimestel esineb kergeid hüsteerilisi sümptomeid. (Jung 2005: 32–34)

Unustamise puhul minetavad mingid teadlikud mõtted "oma spetsiifilise energia, kuna tähelepanu on neilt kõrvale kaldunud". Kuigi unustatud mõtteid ei saa tahtlikult esile kutsuda, on nad allpool mäluläve olemas ning "võivad mis tahel hetkel spontaanselt esile kerkida". On ka alalävised aistingud, mis jäävad märkamatuks, kuid mõjutavad "meie reageeringut sündmustele ja inimestele". "Olgu näiteks kontoris töötav neiu, kes on igati terve ja heas tujus, hetk hiljem aga tabab teda tugev peavalu ja ta on täiesti endast väljas. Enesele teadvustamata kuulis ta kauge laeva vilet, mis tõi talle alateadlikult meelde õnnetu lahkumineku armsamast, keda ta kõigest väest unustada püüab." (Jung 2005:34–36) "Meelest läinu hulgas on rohkesti sellist, mis on siirdunud sinnapoole teadvuse läve (ja mida ei õnnestu tahtlikult meenutada) just oma ebameeldiva ja talumatu sisu tõttu. Selliseid mälestusi nimetavad psühholoogid teadvusest välja tõrjutud materjaliks." (Jung 2005:36)

Teadvuse tahtlik "pool tuleneb inimese Mina-isiksusest, tahtmatu osa aga selle "teisest poolest", mis pole Minaga identne". (Jung 2005:36)

Teadvuse alalävine aines, millest spontaanselt sünnivad unenägude sümbolid, sisaldab "igasuguseid tunge, impulsse ja tahtmisi: kõiksugu tajupilte ja intuitsioone; kõikvõimalikke ratsionaalseid ja irratsionaalseid mõtteid, otsustusi, induktiivseid ja deduktiivseid järeldusi ja eeldusi, kõige mitmesugusemaid tundeid. (...) See aines on muutunud alateadlikuks peamiselt seetõttu, et teadvuses pole sellele piisavalt ruumi (...)" (Jung 2005:38)

Alateadvusest võib teadvusse kerkida ka täiesti uut ainest. "Avastus, et alateadvus pole pelgalt möödaniku hoidla, vaid ka täis tulevaste olukordade ja mõtete idusid", juhataski Jungi "uuele arusaamale psühholoogiast". See täiesti uus on "alateadvusliku psüühe tähtsaim osa". (Jung 2005:39) Inimese "psüühe võime luua uut ainest on eriti oluline mõistmaks unenägude sümboolikat". (Jung 2005:40)

Unenäod ei ole korrastatud ärkvelolekule iseloomulikul viisil, mistõttu nad tunduvad mõttetud. Ent ka ärkveloleku mõtted osutuvad ähmasteks, kui neid lähemalt uurida; asi on selles, et teadvuslikele muljetele lisandub alateadlik tähendus. See tähendus on isikuti erinev. Igal teadvuses paikneval mõistel on omad psüühilised assotsiatsioonid, mille intensiivsus võib varieeruda. "Allapoole teadvuse läve liikudes võib aga mõiste esialgne sisu sootuks teiseneda." (Jung 2005:41–43)

Tavalised esemed ja mõtted võivad unenäos muutuda võimsalt tähenduslikuks. "Unenäos tekkivad pildid on palju eredamad ja elavamad kui samataolised mõtted ja elamused ärkvelolekus", sest "unenäos võib väljenduda nende alateadlik tähendus". (Jung 2005:43–44)

Unenäod kasutavad metafoore. Tegu pole "ainese tahtliku "maskeerimisega" unenäo poolt, vaid meie kasina võimega emotsionaalselt laetud pildikeelt mõista". "Enamik meist saadab kõigi asjade ja mõtetega kaasaskäivad fantastilised psüühilised assotsiatsioonid tagasi alateadvusse. (...) Meie asisest maailmast on kadunud nähtus, mida psühholoogid nimetavad psüühiliseks samasuseks või müstiliseks osaduseks. (...) Meie oleme selle külje oma elust nii põhjalikult minetanud, et ei tunne sellega kokku puutudes seda enam äragi. Meie jaoks asuvad need asjad allpool teadvuse läve ning kui need juhuslikult pinnale kerkivad, arvame midagi viltu olevat." (Jung 2005:44–46)

Paljudes "unenägudes esinevad pildid ja assotsiatsioonid on samalaadsed ürgsete ideede, müütide ja riitustega. Freud nimetas neid unenäopilte arhailisteks jäänukiteks. (...) Selline arusaam on omane neile, kes peavad alateadvust pelgalt teadvuse ripatsiks (või piltlikumalt väljendudes prügikastiks, kuhu kogutakse kõik teadvuse heitmed)." Jung jõudis järeldusele, et säärane suhtumine pole õigustatud. Niisugused assotsiatsioonid ja pildid esinevad nii tarkade kui ka rumalate inimeste unenägudes. Tegu ei ole jäänukitega, vaid sillaga "ühelt poolt mõtete teadvusliku väljenduse ja teisalt ürgsema, värvikama ja piltlikuma väljenduse vahel. (...) Need "ajaloolised" assotsiatsioonid on teadvuse ratsionaalse maailma ja instinktide vaheliseks ühenduslüliks." (Jung 2005:46–47)

Et "meie tsiviliseeritud elus on paljud mõtted kaotanud oma emotsionaalse energia, siis me tegelikult enam ei reageeri neile". Me suhtume neisse üsna ükskõikselt. Et asjad "tõeliselt inimesteni jõuaks ning paneks neid muutma oma hoiakut ja käitumist, on tarvis midagi rohkemat. (...) Unenäosümbolitel on nii tugev psüühiline energia, et me oleme sunnitud neile tähelepanu pöörama." (Jung 2005:47)

Teadlikus elus saab inimene mõjutusi, mis tõukavad teda tegema asju, mis ei ole tema individuaalsusega kooskõlas. "Eriti käib see inimeste kohta, kelle ekstravertne loomus on suunatud välistele asjadele, ja nende kohta, kellel on alaväärsustunne ning kahtlused oma sisima isiksuse suhtes." Eelarvamused, eksimused, fantaasiad ja infantiilsed soovid tekitavad lõhe, mis võib viia neurootilise dissotsiatsioonini ning tehisliku eluni, milles puuduvad terved instinktid, loodus ja tõde. Unenäod taastavad inimese psühholoogilise tasakaalu: see on unenägude komplementaarne ehk kompensatoorne funktsioon. (Jung 2005:47–48)

Unenäod võivad mingeid olukordi ette näha (sest alateadvus tajub nende lähenemist), olles hoiatuseks. (Jung 2005:50)

Kompleks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kompleks

Kompleks on teatud tähendusliku seose ümber koondunud ning "kompleksi tuumaga" assotsieeruvate tunnete, mõtete, tajumuste ja mälestuste konstellatsioon. Teadvustamatusse välja tõrjutud kompleksid võivad teadvustatuses ilmneda "afektina."

Näiteks on üks võimalikest kompleksi tuumelementidest emakompleks. Kõiki tundeid, mõtteid, tajumusi ja mälestusi, millel on otseselt või kaudselt pistmist emaga, tõmbab kompleksi tuumelement ligi ning nad assotsieeruvad sellega. Nõnda väljuvad nad teasdvustatusest ning võivad teadlikku kavatsust segada.

Isiksuse struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mina on Jungi vaatevinklist vaid üks kompleks paljude teiste seas. Samal ajal on ta teadvustatuse kese. Teadlikult tajuda võib järelikult üksnes asju, mis assotsieeruvad minakompleksiga.

Isiklik teadvustamatus koosneb suuremalt jaolt tunderõhulistest kompleksidest, samuti väljatõrjutust, unustatust või ignoreeritavast.

Persona otstarve on kohanemine välismaailmaga normatiivse, sotsiaalselt talutava käitumisega. Ta ei ole samane Minaga.

Vari on isiksuse tume pool, inimese negatiivsed omadused, mis on ühiskonnavaenulikkuse tõttu alla surutud ning teadvustamatusse lükatud. Niikaua kui Mina pole kohanud Varju, projitseeritakse seda sageli Minast väljaspool asuvatele isikutele või asjadele.

Varju kohtamine, st selle integreerimine on tähtis ja möödapääsmatu samm isiksuse terviklikuks saamise, individuatsiooni teel. See on peamiselt moraalne probleem, mis nõuab indiviidilt märkimisväärset hingelist kohanemist. Sealjuures on keskea alguses esiplaanil rohkem vastassoo osade integreerimine endas, st mehel Anima ja naisel Animuse integreerimine.

Eestikeelne bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Knickerbocker, H. R. (intervueerija) "Diktaatoreid diagnoosimas." Looming, (1999) nr. 9, lk. 1371-1383
  • Jung, C. G. "Tänapäeva müüt: asjadest, mida nähakse taevas." (tõlkinud Mati Unt) Tallinn: Vagabund 1995 ISBN 9985-835-02-6
  • Jung, C. G., Franz, M.-L. v. "Inimene ja tema sümbolid." (tõlkinud Pille Varmann, Raul Kilgas, Ivar Männamaa) Tallinn: Eesti C. G. Jungi Analüütilise Psühholoogia Selts 2005 ISBN 9985-77-113-3
  • Jung, C. G., "Mina ja alateadvus." (tõlkinud Merike Steinert) Tallinn: Ilo 2005 ISBN 9985-57-708-6
  • Jung, C. G., Jaffé, A. "Mälestused, unenäod, mõtted." (tõlkinud Leo Metsar) Tallinn 2004 ISBN 9985-65-473-0
  • Jung, C. G., "Psühholoogilised tüübid". Ilmamaa, 2005 ISBN 9985771133

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]