Analüütiline psühholoogia

Allikas: Vikipeedia

Analüütiline psühholoogia on psühholoogia (süvapsühholoogia) koolkond, mis baseerub Carl Gustav Jungi ideedel. Analüütiline psühholoogia erineb Sigmund Freudi psühhoanalüüsist, kuid omab viimasega ka sarnasusi.

Analüütiline psühholoogia ei pööra nii palju tähelepanu neurooside arengus seksuaalsusele kui Sigmund Freudi psühhoanalüüs, vaid pöörab peamist tähelepanu patsiendi seisundi mõistmiseks tema probleemsele vahetule konfliktile.

Analüütilise psühholoogia järgi inimese alateadvus koosneb persooni enda alateadvusest ja tema eellaste alateadvustest (kollektiivne alateadvus).

Analüütiline psühhholoogia jaotab inimesed vastavalt Jungi arvamusele introvertideks ja ekstravertideks.

Analüütilise psühholoogia areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Analüütiline psühholoogia kujunemine oli seotud Jungi lahkulöömisega Freudi psühhoanalüüsist 1913. aastal. Jung leidis, et alateadvuse kui inimese psüühika aluse mõistmiseks ei piisa tungide teooriast.

Analüütilise psühholoogia kesksed mõisted töötas Jung välja 1911–1924. Töötades patsientidega, kes kannatasid elu eesmärgi ja elu mõtte puudumise all, kasutas ta unenägude tõlgendamist ja sümbolite loomist stimuleerivaid loovtehnikaid, sealhulgas maalimist, tantsimist ja visualiseerimist, mille tulemuseks oli iseendaks saamine, mida Jung hakkas nimetama individuatsiooniks. Jung eristas isiklikku alateadvust, mis sisaldab väljatõrjutud ainest ja emotsionaalselt laetud komplekse, ning kaasasündinud üldinimlikku kollektiivset alateadvust, mis sisaldab arhetüüpe. Jung võttis kasutusele persona (sotsiaalne mask), varju (mina väljatõrjutud aspektid), animuse ja anima (vastassoo kujundid) ning ise (isiksuse kese) mõiste. Samuti töötas ta välja isiksuse tüpoloogia, eristades põhihoiaku poolest ekstraverte ja introverte ning liigitades inimesi selle järgi, millist psüühilist funktsiooni nad kõige rohkem kasutavad.