Birnie
|
See artikkel räägib saarest Kiribatis; saare kohta Kanadas vaata artiklit Birnie saar (Kanada); samanimeliste kohtade kohta vaata artiklit Birnie (täpsustus) |
Birnie on asustamata korallsaar (kerkinud atoll) Vaikse ookeani keskosas Mikroneesias, väikseim Fööniksisaartest. Ta paikneb Abariringa saarest 80 km lõunakagus, Enderbury saarest 67 km edelas, Rawaki saarest 90 km läänes, Manra saarest 100 km põhjaloodes ja Orona saarest 120 km loodes. Kuulub Kiribatile. Saare geograafilised koordinaadid täisminutitele ümardatuna on 3°35'S, 171°31'W .[1]
Saare pindala on 0,72 km².[2][3]
Et saar on madal ja halvasti nähtav, on laevad seda enamasti vältinud, et ära hoida karile jooksmist.[4]
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Saar on madal. Suurim kõrgus merepinnast on idakalda rannaharjal (4 m).[1]
Ümbritsev riff on kitsas, välja arvatud saare põhja- ja lõunaotsas.[4]
Saare edelaosas paiknevas vaos on suure soolasisaldusega järv, mis kujutab endast laguuni jäänuseid. Kuigi järve toidavad vooluveekogud, kuivab see sageli ära.[1] Järve sügavuseks on mõõdetud kuni 6 jalga (1,8 m).[4]
Saar on kaetud madala taimkattega. Saare põhjaosa on tasane ja sile ning kaetud ühtlase taimkattega.[1][4]
Idarannik on kaljune. Seal on korallliivakivist ja korallipurust järsk rand.[1][4]
Läänerannik on madal ja liivane.[1]
Täpseid andmeid kliima kohta ei ole. Birnie on Fööniksisaartest üks kuivemaid. Et maapinnal on kõrge albeedo, siis arvatakse, et aasta keskmine sademetehulk ei ületa 600...800 mm. Valdavad on idapassaattuuled.[1]
Taimkate on väga liigivaene. Suur osa saarest on ühtlaselt kaetud madalate rohttaimedega. Domineerib portulakiliik Portulaca lutea, esineb ka ämblikrohuliik Boerhavia albiflora. Need kaks liiki esinevad kas üheliigiliste kogumitena või mosaiigina. Rannas, rannaharjal ja laguunitasandikul taimkate kas puudub või on hõre. Laguuni kaldal (katkendliku ribana) ja madalates nõgudes kasvab kivileheline Sesuvium portulacastrum. Varem on saarel kasvanud ka siida Sida fallax ja Lepturus või mõni sarnane taim. Puid ega põõsaid ei ole.[1]
Ainuke imetaja on rott Rattus exulans. Merelinde pesitseb kuus liiki, kuid mitte arvukalt. Pruunsuulasid on sadakond, kaljutiire samuti sadakond, masksuulasid 350–800. Saarel elab ka rohekilpkonnade populatsioon. Selgrootutest on muu hulgas teada üks lestaline ja kaks parasiitset kärbseliiki.[1]
Kogu ökosüsteem on väga lihtne ja haavatav.[5]
Saarel ei ole ankrukohti, kuid normaalse idatuulega saab saare liivasel läänerannikul randuda.[4][5]
Looduskaitse[muuda | muuda lähteteksti]
Puutumatu floora ja fauna tõttu on saar tähtis looduskaitseala. 21. juunil 1938 rajati sinna Gilberti ja Ellise asumaa linnukaitseala, 1975 kinnitati saare kaitsealastaatus ning kuulutati välja looduskaitseala[1]. Praegu on saar Fööniksisaarte looduskaitseala koosseisus. Seadus ei näe ette konkreetseid kaitsemeetmed, kuid saart kaitseb selle geograafiline isoleeritus ja karm loodus.[5]
Saart on vähe uuritud ja uurimisbaasi ega spetsiaalset personali seal pole. Looduskaitseala hooldab Kiritimatil baseeruv looduskaitseüksus.[5]
Kaitseväärtusega on saare taimkate, laguun, linnud ja kilpkonnad.[5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Arheoloogilisi leide ei ole.[1][4] Inimese kunagisest kohalolekust annab tunnistust saarel elavad rotid, kelle esivanemad peavad olema inimeste poolt kaasa toodud.[1]
Birnie saare avastas aastal 1823 laeva Sydney Packet meeskond kapten Emmetti[6] (või Emmenti[2][4]) juhtimisel. Ta sai nime laevaomaniku, Londoni firma Alexander Birnie & Co. või selle omaniku Alexander Birnie järgi.[7] On oletatud ka, et saar on nimetatud inglise ärimehe ja riigitegelase Richard Birnie järgi.[2][4] Sama laeva meeskond avastas aastal 1823 ka Manra saare.[4]
28. augustil 1840 möödus saarest kapten Wilkesi juhtimisel laev Vincennes, mille pardal oli USA uurimisekspeditsioon (United States Exploring Expedition). Saar jäi 12 meremiili lääne poole. Pärast Enderbury saare uurimist püüti Birnie juurde naasta, kuid öö saabudes ei julgetud sellele läheneda, et mitte karile joosta. Hommikuks oldi juba nii kaugel, et tagasi sõita oleks olnud ajaraiskamine.[4]
8. veebruaril 1860[5] kuulutati saar USA Guano Islands Acti alusel USA valduseks. Pole teada, et saarelt oleks kunagi guaanot kogutud.[4]
6. detsembril 1867 möödus saarest laev Kamehameha V kapten Stone'i juhtimisel, mis oli teel Enderbury saarelt McKeani saarele.[4]
10. juuli 1889 kuulutas Suurbritannia selle oma protektoraadiks, ning saarel heisati Briti lipp.[4] Kavas oli saar koloniseerida, kuid selleni ei jõutud.
19. sajandil ja 20. sajandil anti saare ekspluateerimise õigused mitmele kontsernile, kuid majandustegevust ei alustatud.[5] Aastal 1899 renditi see kompaniile Pacific Islands Company, Ltd.[4]. Aastal 1916 oli Birnie üks saartest, mis renditi 87 aastaks kapten Allenile (Samoan Shipping and Trading Company), hiljem võttis rendi üle Burns Philp.[4] Guaanot ei kogutud, ja pole ka teateid muust majandustegevusest.
Aastal 1937 inkorporeeris Suurbritannia selle oma asumaa Gilberti ja Ellise saarte osaks. Kavandati saare koloniseerimist, kuid see jäi ära[5]. Aastal 1939 püüti edutult saarel kookospalme kasvatada.[5] Hiljem ei ole saarel asustust ega majandustegevust olnud ning seda on harva külastatud.
Aastast 1979 on ta iseseisva Kiribati osa. Tarawa lepinguga loobus USA 1979 oma nõudlusest sellele saarele.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Paine 1991, lk 100
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Fööniksisaarte looduskaitseala koduleht
- ↑ Paine 1991 annab pindalaks 0,20 km², pikkuseks 1,2 km ja laiuseks 0,5 km. Need andmed on vastuolus teiste andmetega.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 4,13 4,14 4,15 Birnie Island, Phoenix Group, Republic of Kiribati. Jane's Oceania Home Page
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 Paine 1991, lk 101
- ↑ Sharp 1960, lk 211
- ↑ Great Britain. Colonial Office 1948, lk 73
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Great Britain. Colonial Office Annual report on the Gilbert & Ellice Islands colony H.M. Stationery Off 1948
- Henry Evans Maude. Of Islands and Men: Studies in Pacific History, Melbourne: Oxford University Press 1968.
- Andrew Sharp. The discovery of the Pacific Islands, Clarendon Press 1960.
- James R. Paine. IUCN Directory of Protected Areas in Oceania, 1991, lk 100–101. Google'i raamat
- A. G. E. Jones. Ships Employed in the South Seas Trade. Vol. 1: 1775 – 1861; Canberra 1986 & Vol. 2: 1775 – 1859; Burwood, Victoria [1992].
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Birnie |