Barokkmuusika

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Barokk (muusika))
Muusika ajalugu
Eelajalooline muusika
Vanaaja muusika
Keskaja muusika
Renessanssmuusika
Barokkmuusika
Klassitsism
Klassikaline muusika
Romantism
Nüüdismuusika

Barokkmuusika on barokiajastul (17. sajand kuni 18. sajandi I pool) loodud muusika.

17. sajandi alguses toimus Euroopa muusikas suur pööre. Tüüpiline renessanssmuusika ei olnud mõeldud lihtsalt kuulamiseks, vaid oli liturgilise eesmärgiga, tantsumuusika või kooslaulmiseks mõeldud seltskonnalaul. Barokiajastul hakati looma teoseid ka ainult kuulamiseks. Tekkisid esimesed elukutselised muusikud, professionaalsed kapellid, kujunesid välja esimesed instrumentaalmuusikažanrid. Algas solistilise vokaal- ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu. Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks.

Ooper[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ooperi sünd 1600. aasta paiku mõjutas oluliselt järgneva sajandi muusikat. Barokkooperi virtuoossed aariad lõid nö "erutatud laulmisstiili". Kuulsaimad ooperiheliloojad olid näiteks Claudio Monteverdi, Alessandro Scarlatti ja Georg Friedrich Händel. 17. sajandi keskel sai alguse sajandipikkune kastraatlauljate kummardamine. Kuulsaim kastraat oli itaallane Farinelli. Kui Itaalias sündis ooper, siis Prantsusmaal õukonnaballett, kus erinevalt klassikalisest balletist oli palju vokaalnumbreid.

Teised uued vokaal-instrumentaalžanrid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ansamblimadrigalide asemel tulid 17. sajandil moodi sooloaaria ja duett generaalbassi või väikese ansambli saatel. Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria. Rohkelt kirjutati vokaalseid suurvormekantaate, oratooriumeid ja passioone. Kantaate, oratooriumeid, passioone ja oopereid kirjutasid tihti samad heliloojad ja neid esitati samasuguste esituskoosseisude poolt.

Instrumentaalmuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Evaristo Baschenis'e maal, millel on kujutatud barokkinstrumente, sealhulgas rataslüüra, klavessiin, viola da gamba, lauto, viiul ja barokk-kitarr.

17. sajandi instrumentaalmuusikaks oli suurimaks sündmuseks viiuli esilekerkimine soolo- ja ansamblipillina. See oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas (Amatid, Guarnerid ja Stradivarid). Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks ansamblikoosseisuks barokktrio, millest kujunes välja "itaalia orkester" – kaks võrdse tähtsusega juhtivat viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo. Moodustati ka päris suuri orkestreid. Žanritest kirjutati enim sonaate ja kontserte. Viimase ühe alatüübi, concerto grosso looja oli Arcangelo Corelli. Soolokontsertide meister oli Antonio Vivaldi.

Teised populaarsemad pillid sellel perioodil lisaks viiuli perekonna pillidele olid klavessiin, orel, lauto. Kasutusele võeti oboe, fagott, metsasarv, klarnet.

Tantsumuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barokiajastul hakati tantsumuusikat looma ka kontsertteostena. Populaarseim žanr olid tantsusüit.

Klaviirimuusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Barokk ei teinud selget vahet erinevatele klahvpillidele (klavessiin, klavikord, positiivorel) kirjutatud muusikal. Kõike nimetati kokkuvõtlikult klaviirimuusikaks. Erandiks oli orel.

Fuuga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi barokiajastul peeti polüfooniat juba veidi vanamoeliseks, kujunes välja täiuslikem imitatsioonilise polüfoonia vorm – fuuga. See oli enamasti kahe- kuni viiehäälne ja võis olla nii vokaal- kui instrumentaalteos või selle osa. Aegade suurimaid polüfooniameistreid on Johann Sebastian Bach, kes armastas fuugavormi ja viis selle kõrgeimale tasemele.

Barokkmuusika heliloojad ajajoonel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Baldassare Galuppi Francesco Geminiani Georg Friedrich Händel Domenico Scarlatti Johann Sebastian Bach Jean-Philippe Rameau Georg Philipp Telemann Antonio Vivaldi Tomaso Albinoni François Couperin Alessandro Scarlatti Henry Purcell Arcangelo Corelli Johann Pachelbel Jean-Baptiste Lully Heinrich Schütz Girolamo Frescobaldi Gregorio Allegri Claudio Monteverdi Jacopo Peri