Autovaba liikumine

Allikas: Vikipeedia
Jalgrattad Groningenis


Autovaba liikumine on laialdane mitteametlik ning arenev võrgustik eraisikutest ja organisatsioonidest, sealhulgas aktivistid, linnaplaneerijad ja teised, keda on toonud kokku uskumus, et enamikes kaasaegsetes linnades domineerivad liigselt autod. Liikumise eesmärkideks on luua kohti, kus autoliiklus oleks tugevalt piiratud või keelatud, teede ning parklate ümberehitamine muu funktsiooniga avalikeks kohtadeks ning kompaktse linnakeskkonna taasloomine, kus enamike sihtkohtadeni jõuab jalgsi, rattaga sõites või ühistranspordiga.[1]

Sissejuhatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne 20. sajandit olid linnad üldjuhul kompaktsed, kitsaste tänavate ning tiheda inimtegevusega. 20. sajandi alguses kohandati paljude selliste asulate teed autode mahutamiseks laiemaks, rohkem ruumi eraldati parklatele ja madalamast asustustihedusest tingitud vaba ruum oli mõeldud autodele kasutamiseks. [1] Madalam asustustihedus viis valglinnastumiseni, mis omakorda muutis läbitavad vahemaad pikemaks ja tekitas liiklusummikuid. Selle tõttu tundusid auto alternatiivid ebameeldivate ning ebapraktilistena, luues soodsama olukorra veelgi laialdasemaks autode kasutamiseks ning linna laienemiseks. Liiklussüsteem põhjustas alternatiivide nagu jalgsi käimise, jalgratta, bussi ja rongiga sõitmise vähenevat kasutamist.[2] See protsess viis linnapildi ning elurütmi muutusteni, mille tagajärjel oli praktiliselt võimatu autota elada.

Mõned riigid on selle esilekerkiva olukorra ümberpööramiseks kehtestanud eeskirjad ning regulatsioonid, mis suurendavad linna asustustihedust, soodustavad mitmeotstarbelist arengut, vähendavad autodele mõeldud ruumi, ning toetavad senisest rohkem rattasõitu, jalgsikäimist ja ühistransporti.[3] Oma autoga sõitmisele vastukaaluks on linnatranspordis esile kerkinud auto rentimine, mille puhul inimesed saavad laenutada auto mõneks tunniks.

Ametlikud üritused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autovabad päevad on ametlikud üritused, mille eesmärgiks on vähendada liiklust linnas või kindlas piirkonnas terve või osa päeva jooksul. See annab seal elevatele ja töötavatele inimestele võimaluse näha, kuidas nende linn näeks välja tunduvalt väiksema arvu autodega. Esimesed üritused korraldati 1995. aastal Reykjavíkis (Island), Bathis (Suurbritannia) ja La Rochelle’is (Prantsusmaa).[4]

Maailma Linnastumise Päevale (World Urbanism Day) pandi alus 1949. aastal Buenos Aireses ning seda tähistatakse iga aasta 8. novembril neljal kontinendil rohkem kui 30 riigis. [5]

„Autovabade linnade poole“ (Towards Carfree Cities) on iga-aastane Maailma Autovaba Võrgustiku konverents, mis käsitleb suureneva ülemaailmse autovaba liikumise erinevaid vaatenurki ning tulipunkte. Konverents on toimunud erinevates riikides üle maailma, näiteks USAs, Türgis, Columbias, Ungaris, Saksamaal, Tšehhis, Rumeenias ja Prantsusmaal. Konverentsid püüavad lähendada erinevaid inimesi ning oraganisatsioone, kes on huvitatud linnakeskkonna sõltuvuse vähendamisest autodest.

Autovaba arendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Definitsioon ja tüübid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmas on mitmeid kohti, kus inimesed on alati elanud autodeta, sest need puuduvad või pole ligipääsuteid. Arenenud riikides on sellisteks kohtadeks mõned saared ning ajaloolised piirkonnad ja asustused. Suurimaks näiteks on kanalite linn Veneetsia. Termin autovaba arendus viitab füüsilistele muutustele — uutele ehitistele või olemasolevate muutmisele.

Melia et al. (2010)[6] defineerib autovaba arenduse järgnevalt:

Autovabad arendused on segakasutuses olevad või elamute arendused, mis:

  • Tavaliselt pakuvad liiklusvaba lähiümbruskonda
  • Ei paku parkimisvõimalust või pakuvad piiratult ning elamust eemal
  • On disainitud võimaldama elanikel elada autot omamata

See definitsioon (mis on eristatud sagedamini kasutatud „väheste autode arendusest“) põhineb peamiselt Loode-Euroopa kogemustel, kus autovaba arenduse liikumine algas. Toetudes sellele definitsioonile, eristatakse kolme tüüpi:

  • Vaubani mudel
  • Piiratud ligipääsu mudel
  • Jalgsi käimiseks loodud keskused eramute piirkonnas

Vauban[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaubani piirkond (Freiburg, Saksamaa) on selle definitsiooni kohaselt suurim autovaba arendus Euroopas. Seal elab üle 5000 elaniku. Siiski käib arutlus selle üle, kas seda piirkonda saab pidada autovabaks. Paljud kohalikud eelistavad kirjeldada sealset liikluskorraldussüsteemi terminiga „stellplatzfrei“, mis tähendab „parkimiskohtade-vaba“. Sõidukid võivad siseneda elurajooni alale kõnniteede kaudu vaid pealevõtmiseks ja kohaletoimetamiseks, kuid mitte parkimiseks. Esineb ka sagedasi rikkumisi. Autovaba piirkonna elanikud peavad iga-aastaselt allkirjastama dokumendi, millega kinnitavad, kas nad omavad autot või mitte. Autoomanikud peavad soetama koha piirkonna äärealal paiknevas mitmekorruselises parklas, mida juhib linnanõukogule kuuluv ettevõte. Koha maksumus 2006. aastal oli 17 500 €, millele lisandub igakuine tasu. Sellega ajendatakse inimesi autot mitte omama.[6]

Piiratud ligipääsu tüüp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sagedasem autovaba arenduse vorm hõlmab mingit füüsilist takistust, mis ei lase mootorsõidukitel autovabasse keskkonda siseneda. Melia et al.[6] kirjeldab seda kui „piiratud ligipääsu“ tüüpi. Mõnel puhul, näiteks Kölnis, Stellwerk 60 nimelises autovabas piirkonnas, kasutatakse teisaldatavat piiret, mida haldavad kohalikest elanikest moodustatud organisatsioonid.

Jalgsi liikumiseks loodud keskused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kaks eelnevat mudelit käivad hiljuti ehitatud autovabade arenduste kohta, kuid enamik linnu, asulaid ja piirkondi, mis on mõeldud vaid jala käimiseks, on moderniseeritud. Jalakäigualadeks ümberehitatud keskused võib lugeda autovabadeks arendusteks, kui alal elab suur hulk inimesi, kellest enamikul puudub auto piirkonnas asetleidvate uute elamute arenduste tõttu või sellepärast, et seal paiknesid elamud juba enne jalakäigualade loomist. Suurim selline linn Euroopas on Groningen, mille kesklinnas elab 16 500 elanikku.[7]

Kasulikkus ja probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopa autovabade arenduste kohta on tehtud mitmeid uuringuid. Kõige ulatuslikuma neist viis läbi Jan Scheuer 2000. aastal.[8] Hiljutisemad uuringud on tehtud spetsiifilisemate alade kohta, näiteks Florisdorfi autovaba arenduse kohta Viinis.[9]

Erinevate uuringute tulemusena leitud autovabade arenduste peamised kasutegurid (koondanud Melia et al. 2010[6]) on järgmised:

  • Väga vähene auto kasutamine, mille tulemuseks on väiksem liiklustihedus ümbritsevatel teedel
  • Kõrge jalakäijate ning ratturite arv
  • Rohkem iseseivat liikumist ning aktiivset mängimist laste hulgas
  • Vähem maad asub parklate ning teede all – suuremad võimalused rohe- ja avalike alade loomiseks

Peamine probleem seisneb parkimissüsteemis. Kohtades, kus parkimine pole ümbritsevatel aladel reguleeritud, kaebavad naabrid pidevalt valestiparkivate autode üle.

Veel näiteid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Pariis, Prantsusmaa – võimud keelavad autoliikluse Georges Pompidou Expresswayl piki Paremat Kallast kuni Paris-Plages’ni (Paris Beach) igal suvel üheks kuuks alates 2004. aastast. See muudetakse jalakäijate alaks, kus asub liivarand, toimuvad erinevad tegevused nagu tantsutunnid, seinaronimine, mängud ja ujumine, saab nautida mugavusi nagu rannatoolid, kohvikud, udu-purskkaevud ja varjulised palmipuud.[10]
  • Village Homes, Davises, Californias on disainitud autota liikumiseks. Seal on ulatuslik kergliiklusteede süsteem, mis läbib erineva maastikupildiga ühiskasutuses olevaid alasid, aedu, mänguväljakuid. Enamik majadest asetsevad esifassaadiga pigem ühisalade kui tänavate poole. Kitsad, kurvilised ning kõnniteedeta teed jäljendavad külavaheteid.[12]

Autovaba liikumine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autovaba päeva tähistatakse, nagu mujalgi Euroopas, ka Eestis 22. septembril. Sel päeval korraldatakse suuremates linnades erinevaid liiklusteemalisi üritusi ning propageeritakse autole alternatiivseid liikumisvahendeid. Nii Tallinnas kui Tartus on autovaba päeva ja autovaba nädalat korraldanud näiteks Eesti Roheline Liikumine.[13]

Jalgrattaga liiklemise edendamiseks on loodud algatus Eesti Rattarikkaks, mille eesmärgiks on innustada linnaelanikke kasutama jalgratast igapäevase liiklusvahendina.[14]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Zehner, Ozzie (2012). Green Illusions. London: University of Nebraska Press. 
  2. Urry, J. (2004) The ‘System’ of Automobility. Theory, Culture and Society 21(4-5), 25-39. University of Lancaster
  3. "Sustainable travel". UK Department for Transport. Vaadatud 28.09.2013.
  4. "World Car Free Days Timeline: 1961-2007". ecoplan. Vaadatud 28.09.2013.
  5. "THE MARSEILLES DECLARATION - WORLD TOWN PLANNING DAY (WTPD) 2005" (PDF). urbanists.com. Vaadatud 28.09.2013.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Melia, S., Barton, H. and Parkhurst, G.. Carfree, Low Car - What's the Difference? World Transport Policy & Practice (2010). (16 (2), 24-32). wtpp16.2, (PDF)
  7. [1] Gemeente Groningen, (2008) Statistisch Jaarboek.]
  8. Scheurer, J. (2001) Urban Ecology, Innovations in Housing Policy and the Future of Cities: Towards Sustainability in Neighbourhood CommunitiesThesis (PhD), Murdoch University Institute of Sustainable Transport.
  9. Ornetzeder, M., Hertwich, E.G., Hubacek, K., Korytarova, K. and Haas, W. (2008) The environmental effect of car-free housing: A case in Vienna. Ecological Economics 65 (3), 516-530.
  10. "Great Public Places - Paris Plage". Project for Public Places. Vaadatud 28.09.2013.
  11. Car Magazine, Issue 577 (August 2010)
  12. "Village Homes - Design philosophy". Village Homes. Originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2007. Vaadatud 28.09.2013.
  13. Eesti Roheline Liikumine- ajalugu. Kasutatud 28.09.2013.
  14. Eesti rattarikkaks. Kasutatud 28.09.2013.