Asuncion
|
See artikkel räägib Põhja-Mariaanide saarest; Mehhiko saare kohta vaata artiklit Asuncióni saar; Paraguay pealinna kohta vaata artiklit Asunción |
Asuncion (inglise keeles Asuncion Island, Ascuncion Island, tšamorro keeles Assongsong[1]) on vulkaaniline saar Vaikses ookeanis Mariaanide saarestikus Põhja-Mariaanide territooriumil 101 km Agrihanist loodes[viide?], 37 km Maugi saartest kagus[viide?] ja 175 km Paganist edelas[2]. Peasaarest Saipanist jääb ta umbes 490 km põhja poole[3]. Asuncionist põhja poole jäävad Põhja-Mariaanide vulkaanikaares Maugi saared ja Farallon de Pajaros. Euraasia manner on umbes 2500 km kaugusel[4].
Põhjalooderannikul on väike saar. Edelarannikul on 0,22 hektari suurune saar ja kaks kaljut meres.[5]
Saare pindala on 7,31 km²[viide?] või 7,33 km²[5] või 7,4 km²[2]. Saar on elliptilise kujuga. Pikkus on 3,4 km, laius 2,6 km.[2] Teistel andmetel on saare läbimõõt 3–3,25 km[5]. Rannajoone pikkus on 10,5 km (mõõtkavas 1:500 000)[4].
Saar on alates 17. sajandi lõpust asustamata.[6] Seda külastatakse aeg-ajalt[4]. Kunagistest asulatest on jälgi.
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Rannik on suuremalt jaolt kivine.[2] Kaljude tõttu on saar raskesti ligiopääsetav, välja arvatud edelaranniku kaudu. Saare lõunaosas on maabumiskoht. Seal on ka 29 m sügavune Saksamaa sõjalaeva Condor ankrukoht 1906. aastast. Kirderannikul on iseloomulikud kaljulõhed, kust tuleb suitsu. Kirderannikul on ka korallrahu.[5] Saare edelanurgas on 2,5 km laiune madal šelf, millel on kaks terrassi (sügavustel 15–30 km ja 95–140 km)[3]. Kõigis külgedes on järsud astangud ning lõunaküljel on kanjonid ning märke massilisest kulumisest ja erosioonist[3].
Saare moodustab suhteliselt asümmeetrilise koonilise[5] kujuga[6] järskude (Põhja-Mariaanide põhjapoolsemate vulkaanide seas kõige järsemate[3]), edelas laugemate nõlvadega[5] tegevvulkaan, mille kõrgus merepinnast on 857 m või 891 m[4]. Tipu geograafilised koordinaadid on 19°40'15" N, 145°24'20" E. Aastal 1906 toimus plahvatuslik purse. See tõi kaasa laavavoolud, mis jõudsid lääne- ja edelaküljel umbes nõlva keskele. On teateid ka varasematest pursetest, kuid nende tõepärasus pole kindel.[7] Võib-olla toimus 1924. aastal efusiivne purse[8]. Vulkaan on asümmeetrilise kujuga. Kõige järsemad on loodenõlvad, mis lõpevad kõrgete kaljudega. Kirdenõlvad on madalamad ja lõpevad mõne meetri kõrguste kaljudega. Nõlvade vahel on sügavaid kitsaid jõeorge, mis laskuvad tipult radiaalselt.[2] Lõunanõlval on suur maalihke jälg. Lõuna- ja lääneküljel on tuhka, mis võib pärineda ajaloolisel ajal toimunud pursetest.[7] Kraater oli 1786 viljatu ja kustunud, aastatel 1800–1819 olid seal sulfataarid, 1827 lopsakas taimkate, 1965 oli kraater tuhaga kaetud[9]. 18. mail 1992 vaatlesid vulkanoloogid vulkaani helikopterilt ning täheldasid tipukraatris mitmes kohas auru (fumaroole[10]. Külgedelt tuleb vahel valget suitsu[5].
Saarel on tihe taimkate. Kõige madalamad lõuna- ja edelanõlvad ja suhteliselt madal maa.[11] on kaetud arvatavalt[12] mahajäetud kookospalmiistandustega, mis annaksid aastas 25 tonni koprat[5]. Kunagiste asulate ümber on kunagised aiamaad.[13]. Nii all (kogu lääneküljel.[14]) kui ka istandustest kõrgemal kasvavad laialehised segametsad, kus domineerivad pärismaised terminaaliad (peamiselt mandliterminaalia, samuti muu hulgas Terminalia rostrata ja rostrata samoensis.[14]), mille seemneid kunagised elanikud arvatavasti sõid[3]. Selles madalas põõsasmetsas kasvavad metsistunud kultuurtaimed, hõlmised leivapuud, harilikud papaiad, kruvipuud ja banaanid[5]. Harilikku papaiad mainib juba Frederick William Beechey (1831); selle introdutseerisid nähtavasti hispaanlased[13]. Looduslikult kasvavad seal muu hulgas pisooniad[viide?]. Mets ulatub 250 m kõrgusele. Metsade vahel kasvab madal võsa.[14]. Päris kõrgel kasvavad roht- ja sõnajalgtaimed, sealhulgas tihedalt jänesejalg Davallia solida, nefroleep Nephrolepis hirsutula ja muhkmikrosoorum. Need moodustavad paksu risoomide massi. Nendega segamini kasvab siidpööris ning on paljast kivi.[15] Kitsastes jõeorgudes kasvavad kruvipuud, pisooniad, pärnhibiskid, õnnepuud, Neisosperma, treemad, viigipuud, Pipturus, korallpuud jt puud (vihmamets, Põhja-Mariaanide põhjapoolsete saarte parim mets[4]).[2] Need metsad ulatuvad terminaaliametsadest kõrgemale. Rohuna kasvavad Zoysia matrella ja puuritshein.[14]. Vulkaani tipu ümbrus on taimkatteta. See koht on ümberpööratud kolmnurga kujuline ja koosneb 1906. aasta laavast. Põhjas ja kirdes ulatub tipust kaldajärsakuni rohu, sõnajalgade ja madala võsa kompleks.[15]. Saarel kasvab endeemne uus taimeliik[4].
Saarel elab mikroneesia rihukana alamliik Megapodius laperouse laperouse, kes on Põhja-Mariaanide põhjapoolsete saarte endeem. Sissetoodud röövloomad teda Asuncionil ei ohusta. [4]). Neid on alla 25[3]. Terminaaliate seemneid levitavad lendkoerad Pteropus mariannus[viide?], keda saarel on 400 ning kes on ohustatud[3]. Teisi imetajaid saarel ei ela[viide?].
Saart ähvardavad vulkaanipursked ja tsüklonid[4]. Saarel täheldatakse lahtise tuhaga kaetud nõlvadel.[13] sageli väikesi maalihkeid[3].
1980ndate alguses kuulutati saar Põhja-Mariaanide põhiseadusega linnukaitsealaks.[3]
Haldus[muuda | muuda lähteteksti]
Saar kuulub Põhjasaarte valda.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Saare avastas eurooplastele tšamorrode kanuul sõitnud[16] 1669 Diego Luis de Sanvitores, kes pani sellele ka nime[5] Asunción (pikemalt Asunción de María või la Nuestra Señora Santa María de la Asunción 'Neitsi Maarja taevavõtmine'). Sel ajal oli saar asustatud. Saar läks Hispaania valdusse. Aastal 1695 viidi kõik elanikud Saipanile ning sealt 1698 Guamile.
12. veebruaril 1899 müüs Hispaania saare Saksamaale. Aastatel 1899 kuni 1918[viide?] või 1920[viide?] kuulus saar ametlikult Saksamaale, 1907. aastast Saksa Uus-Guinea koosseisus Saksamaale, alludes Karoliinide ringkonnaohvitserile.
Aastatel 1909–1912 rentisid Saksa võimud saart Euroopa ja Jaapani turule linnusulgude kogujatele. Arvati, et saarel on kuus linnupüüdjat, kuid 1910 saart külastanud Saksa koloniaalametnik nägi rannas laipu.[3]
14. oktoobril 1914 okupeeris saare Jaapan. Aastal 1920 sai Jaapan Rahvasteliidu Lõunameremandaadi.
Aastast 1947 läks Asuncion USA hooldusterritooriumi koosseisu. Aastast 1975 on ta USA-ga assotsieerunud riigi Põhja-Mariaanide osa.
Uurimislugu[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1786 külastas saart Jean-François de La Pérouse, 1827 Frederick William Beechey, kes kirjutas 1831: "Nähtavasti on aeg teinud selle saare välimuses suuri muutusi, sest ajast kui Lapérouse seda külastas. Laava ja vulkaanilise klaasiga kaetud koonuse asemel, mis annab tema kirjeldatud eemaletõukava välimuse, jälgisime taimkatet tipu lähedal ning vaatlesime selle jalamit ääristavaid palmipuude metsi, eriti edelaküljel".[13]
M. Falanruw külastas 20. sajandi teisel poolel viis korda vulkaani. Aastal 1989 ilmus tal ülevaade saare taimestikust.[13]
Märkused[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tšamorro keeles tähendab sóngsong 'küla' (Lehne, Gäbler 1972).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 oceandots.com
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 PIBHMC
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "unep.ch". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. veebruar 2022. Vaadatud 10. detsembril 2010.
- ↑ 5,00 5,01 5,02 5,03 5,04 5,05 5,06 5,07 5,08 5,09 Lehne, Gäbler 1972
- ↑ 6,0 6,1 "Global Volcanism Program". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2012. Vaadatud 10. detsembril 2010.
- ↑ 7,0 7,1 "Global Volcanism Program". Originaali arhiivikoopia seisuga 19. juuli 2010. Vaadatud 9. detsembril 2010.
- ↑ "Global Volcanism Program". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. august 2012. Vaadatud 10. detsembril 2010.
- ↑ Lehne. Gäbler 1972
- ↑ "Global Volcanism Program". Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2012. Vaadatud 10. detsembril 2010.
- ↑ Mueller-Dombois, Fosberg 1998
- ↑ http://www.soest.hawaii.edu/pibhmc/pibhmc_cnmi.htm#Asuncion
- ↑ 13,0 13,1 13,2 13,3 13,4 Mueller-Dombois, Fosberg 1998:245
- ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Mueller-Dombois, Fosberg 1998:246
- ↑ 15,0 15,1 Mueller-Dombois, Fosberg 1998:247
- ↑ Northern Mariana Islands Ecology & Nature Protection Handbook, 2005, lk 26. veebis[alaline kõdulink]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- H. Kuno. Japan, Taiwan and Marianas. Catalog of Active Volcanoes of the World and Solfatara Fields, 1962.
- Asuncion. – Pascal Horst Lehne, Christoph Gäbler. Über die Marianen, Lehne-Verlag: Wohldorf 1972.
- S. H. Bloomer, R. J. Stern, N. C. Smoot. Physical volcanology of the submarine Mariana and Volcano arcs. Bulletin of Volcanology, 1989, 51, lk 210–224.
- Dieter Mueller-Dombois, Francis Raymond Fosberg. Vegetation of the tropical Pacific islands, 1998, lk 245–247.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]