Alice in Chains

Allikas: Vikipeedia
Alice in Chains
Alice in Chains septembris 2007. Vasakult: William DuVall, Sean Kinney ja Jerry Cantrell.
Alice in Chains septembris 2007. Vasakult: William DuVall, Sean Kinney ja Jerry Cantrell.
Info
Päritolu USA, Seattle
Stiil(id) heavy metal, grunge
Tegev 1987–2002, 2005–
Plaadifirma(d) Columbia, Virgin/EMI
Seotud artistid Alice N' Chains, Class of '99, Comes with the Fall, Mad Season, Spys4Darwin
Veebileht aliceinchains.com
Koosseis
Jerry Cantrell
Sean Kinney
Mike Inez
William DuVall
Endised liikmed
Layne Staley
Mike Starr

Alice in Chains on 1987. aastal moodustatud USA rokkbänd, mis pärineb Washingtonist Seattle'ist. Bändile panid aluse kitarrist Jerry Cantrell ja laulja Layne Staley, kellega liitusid trummar Sean Kinney ning bassist Mike Starr. Viimase asemele asus 1993. aastal Mike Inez.

Peamiselt seostatakse bändi grunge stiiliga, kuid nende muusika sisaldab ka heavy metali ja akustika elemente. Punt on tuntud oma erilise vokaali poolest, mis tihti sisaldab Staley ja Cantrell'i omavahelist harmooniat.

Alice in Chains omandas maailmakuulsuse koos grunge liikumisega 1990ndate algul teiste bändide kõrval nagu Nirvana, Pearl Jam ja Soundgarden. Bänd oli 90ndate üks edukamaid, müües üle maailma 35 miljonit albumit,[1] neist üle 14 miljoni USA-s.[2]

Kuigi ametlikult ei ole bänd kunagi laiali läinud, muutus see alates 1996 väheaktiivseks seoses uimastiprobleemidega, mis tipnesid Layne Staley surmaga aastal 2002. Bänd taasühines 2005. a ning uue laulja William Duvalliga anti 2009, pärast 14-aastast pausi, välja uus album: „Black Gives Way to Blue“, mida saatis edu. Hetkel töötab bänd uue albumiga, mille valmimisajaks on plaanitud aasta 2012 lõpp või 2013 algus.[3]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algusaastad (1984–89)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne bändi loomist tegutses Layne Staley trummarina.[4][5] Esimene võimalus lauljana esineda tekkis garaažibändiga Sleze, mille ülejäänud liikmed tol momendil olid kitarristid Johnny Bacolas ja Zoli Semanate, trummar James Bergstron ja bassist Byron Hansen.[4] Pärast mitmeid koosseisumuutusi jäi ainsaks kitarristiks Nick Pollock ja Bacolas läks bassile üle.[6] Idee võtta uueks nimeks Alice in Chains tekkis Bacolas'i vestlusest ühe teise bändi lauljaga backstage-pääsmete teemal.[6] Kuna nime võis liiga selgelt seostada bondage'iga, otsustas punt selle kirjapilti muuta (Alice N' Chains).

Alice N' Chains'i tegutsemisajal kohtus Staley kitarristi Jerry Cantrelliga kui ta töötas Music Bank proovistuudios, kus muusikud olid toakaaslased. Varsti pärast seda läks Alice N' Chains laiali ja Staley liitus funk-bändiga. Kuna bändil oli kitarristi vaja, kutsus Staley Cantrelli endaga kaasa, kes nõustus tingimusel, et Staley tema bändiga ühineb. Kõnealune bänd sisaldas liikmeid Sean Kinney (trummid) ja Mike Starr (bass). Pärast funkprojekti ebaõnnestumist oli Staley täiskohaga Cantrelli bändis, mis mängis klubides üle terve Loode-USA ning venitas tihti 15 minutit pika materjali 45-minutisteks kontsertideks. Esinedes kutsuti ennast mõnda aega erinevate nimedega (sh Diamond Lie, mis oli Cantrelli eelmine bänd) kuni lõpuks otsustati nime kasuks, millega Staley eelmine bänd tutvust oli teinud: Alice in Chains.[7]

Kohalik agent Randy Hauser nägi bändi kontserdil ja pakkus neile demosalvestuste eest raha, kuid päev enne plaanitud lindistust Music Bank stuudios Washingtonis hõivas paiga politsei, seda osariigi suurima kanepireidi käigus. 1988. a valminud lõplik demo kandis nime „The Treehouse Tapes“ ja leidis tee mänedžeride Kelly Curtise ja Susan Silveri kätte, kes muuhulgas esindasid Seattle'ist pärit Soundgardenit. Curtis ja Silver andsid demo Columbia Records'i A&R esindaja Nick Terzo kätte, kes organiseeris kohtumise firma presidendi Don Ienneriga. „The Treehouse Tapes“ põhjal tehti leping Columbiaga aastal 1989. Bänd lindistas samal aastal kolmekuise perioodi jooksul ka teise pealkirjata demo. Viimase võib leida mitteametlikus väljaandes „Sweet Alice“.[8]

Facelift ja Sap (1990–92)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alice in Chains tõusis lühikese ajaga plaadifirma jaoks tähtsuselt etteotsa. Juulis 1990 anti välja bändi esimene ametlik salvestus – EP album We Die Young, mille samanimelisest peasinglist sai raadiohitt. Pärast viimase edu andis plaadifirma bändi debüütalbumi tootmise kiiresti produtsendi Dave Jerden'i kätte.[9] Cantrell ütles, et albumil pidi olema „tujukas aura, mis on otseselt seotud Seattle'i paheliselt mõtliku õhkkonnaga“.[10]

Lõplik album, Facelift, anti välja 21. augustil 1990 ning järgmise aasta suveks tõusis see Billboard 200 tabelis 42. kohale.[11] Albumit ei saatnud silmapilkne edu: esimese kuue kuu jooksul müüdi seda vaid alla 40 000 koopia. Seda kuni MTV võttis loo „Man in the Box“ oma päevakavva.[12] Viimane tõusis Mainstream rocki tabelis 18. kohale, millele järgnes singel „Sea of Sorrow“ (27. koht).[13] Selle tagajärjel müüs Facelift ainuüksi USAs 400 000 koopiat kuue nädalaga.[12] Album oli bändi jaoks otsustava eduga. Allmusic'u kriitik Steve Huey nimetas Facelift'i üheks olulisemaks salvestiseks alternative- ja grungerocki kuulajaskonna tekkes.[14] 90ndate lõpus andis Record Industry Association of America albumile kulla staatuse.

Pärast esialgset edu asus Alice in Chains soojendama maailmakuulsaid artiste nagu Iggy Pop,[15] Van Halen, Poison,[10] ja Extreme.[12] 1991. a juhatas bänd sisse Clash of the Titans (Titaanide kokkupõrge) kontserdi, millest võtsid osa Anthrax, Megadeth ja Slayer, tutvustades end suurele metali-publikule.[16] Alice in Chains'i „Man in the Box“ esitati Best Hard Rock Performance (parim hardrock esitus) Grammy auhinna kandidaadiks, kuid kaotas Van Haleni 1991. a albumile For Unlawful Carnal Knowledge.[17]

Pärast tuuri lõppu asus Alice in Chains stuudiosse järgmise albumi jaoks demosid lindistama, kuid selle asemel tuli hoopis viis akustilist lugu.[12] Stuudios olles sai tänu kogetud unenäole trummari Sean Kinney sooviks teha EP nimega Sap.[15] Bänd otsustas „saatusega mitte jamada“ ning Sap anti välja 21. märtsil 1992. Plaat tuli välja ajal kui Nirvana Nevermind oli Billboard 200 tabeli tipus, mille tulemusena kasvas nii Seattle'ist pärit bändide kui ka grungemuusika populaarsus.[12] Sap sai hiljem kullastaatuse. Plaat sisaldab vokaali külalisesinejalt Ann Wilson bändist Heart, seda lugude „Brother“, „Am I Inside“ ja „Love Song“ refräänides. Loos „Right Turn“ teevad kaasa ka Mark Arm bändist Mudhoney ja Soundgardeni Chris Cornell. 1992 astus Alice in Chains üles Cameron Crowe filmis "Singles" kui "baaribänd".[18] Loo „Would?“ andis punt kasutada filmi soundtrack'i jaoks. See sai 1993 MTV Video Music Awards (MTV muusikavideo auhinnad) raames Best Video From a Film (parim video filmist) auhinna.[19]

Dirt (1992–93)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Dirt (album)

Märtsis 1992 naasis bänd stuudiosse. Uued lood olid kirjutatud ringi reisides ning olid süngemad kui Facelift: kuus neist puudutasid sõltuvuste teemat.[20] „Selle albumi jaoks tegelesime palju eneseotsinguga. Seal on palju tugevaid tundeid,“[20] ütles Cantrell. „Läbi muusika võitleme oma igapäevaste deemonitega. Päeva jooksul kogunenud mürkidest puhastume mängides.“[7]

29. septembril 1992 andis Alice in Chains välja oma teise albumi, Dirt. Billboard 200 tabelis tõusis see kuuendaks. RIAA on andnud albumile neljakordse plaatina (platinum) kategooria. Tegu on siiani bändi enim müüdud albumiga.[9] Album oli otsustava eduga, Steve Huey Allmusic'ust kiitis albumit kui „üht suurimat kunstisaavutust ja lähimat täielikule meistriteosele kõigi bändi salvestatud albumite seast“.[21] Chris Gill Guitar world'ist nimetas Dirt'i „võimsaks ja halbaaimavaks, samas kõhedaks ja isiklikuks“ ning „ülevalt süngeks ja brutaalselt ausaks“.[12] Dirt sisaldas viit top30-sse jõudnud singlit, sealhulgas „Rooster“, „Them Bones“ ja „Down in a Hole“ ja püsis tabelites peaaegu aasta.[11][22] Alice in Chains võeti soojenduseks Ozzy Osbourne'i tuurile No More Tears. Mõned päevad enne tuuri algust murdis Layne Staley ATV-õnnetuses jala, mistõttu pidi laval karkusid kasutama.[12] Tuuril olles lahkus Starr bändist ja teda hakkas asendama endine Ozzy Osbourne'i bändi bassist Mike Inez.[23] 1993 lindistas bänd Inez'iga kaks lugu filmi "Last Action Hero" soundtrack'i jaoks: „What the Hell Have I“ ja „A Little Bitter“. 1993 suvel läks Alice in Chains tuurile alternative festivali Lollapalooza raames. See oli nende viimane suurem tuur koos Staley'ga.[24]

Jar of Flies (1993–94)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Alice in Chains'i ulatuslikku maailmatuuri ütles Staley, et bänd „tahtis lihtsalt mõne päeva akustiliste kitarridega stuudios veeta ja vaadata, mis juhtub“.[25] „Me ei plaaninud tegelikult sellel ajal valminud muusikat välja lasta, kuid plaadifirma kuulis seda ja neile väga meeldis. Meie jaoks tähendas see lihtsalt kogemust, kus saime neljakesi stuudios kokku ja tegime muusikat.“[25]

Kuigi bänd ei plaaninud algselt seda avaldada, tuli 25. jaanuaril 1994 Columbia Records'i poolt välja Alice in Chains'i teine akustiline EP Jar of Flies. Nädalaga kirjutatud ja linti võetud album[26] tõusis Billboard 200 tabelis esimesele kohale ning oli sellega nii maailma esimene EP kui bändi esimene väljalase, mis tabeli tippu tõusis.[11] Paul Evans Rolling Stone'ist nimetas EP'd „süngelt suurepäraseks“[27] ja Steve Huey väitis: „Jar of Flies on lihtne ja hämmastav, valusalt suurepärane ja piinavalt kurb, kõike seda üheaegselt“. Jar of Flies sisaldab Alice in Chains'i esikohasinglit „No Excuses“. Järgmine lugu „I Stay Away“ tõusis Mainstream Rock charts tabelis kümnendaks, viimane lugu „Don't Follow“ jõudis 25. kohale.[11] Pärast Jar of Flies ilmumist läks Layne Staley heroiinivõõrutusele.[28] Bänd oli plaaninud 1994. a suveks tuuri koos Metallica ja Suicidal Tendencies'iga, kuid proovide ajal hakkas Staley heroiini tarvitama.[29] Staley olukorra tõttu tühistasid teised bändiliikmed päev enne tuuri algust kõik plaanitud esinemised ja bänd läks puhkusele.[29] Tuuril asendas bändi Candlebox.

Alice in Chains (1995–96)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Alice in Chains (album)

Ajal kui Alice in Chains 1995. aastal pausi pidas, liitus Staley „grunge supergrupiga“ Mad Season, mille liikmeteks olid Pearl Jam'i kitarrist Mike McCready, The Walkabouts'i bassist John Baker Saunders ja trummar Barrett Martin bändist Screaming Trees. Mad Season avaldas albumi Above, mille jaoks Staley laulis juhtvokaali ja hoolitses kunstilise poole eest. Albumilt pärinevad muuhulgas teise koha singel „River of Deceit“ ja koduvideo formaadis (home video release) „Live at the Moore“.[22] 1995 aprillis astus Alice in Chains Bad Animals Studio'sse produtsendi Toby Wright'iga, kes oli varem töötanud bändidega Corrosion of Conformity ja Slayer.[30] Stuudios oleku ajal lekkis loo „Grind“ üks algversioone raadiosse ja muutus seal populaarseks.[31] 6. oktoobril 1995 lasi bänd loo stuudioversiooni satelliidi kaudu raadiosse. 7. novembril 1995 andis Columbia Records välja bändi nime kandva albumi Alice in Chains,[30] mis tõusis tabeliliidriks. Albumile on antud kahekordne plaatina staatus. Albumi neljast singlist („Grind“, „Again“, „Over Now“, „Heaven Beside You“) kolmel laulab Cantrell juhtvokaali. Jon Wiederhorn Rolling Stone'ist nimetas albumit „vabastavaks ja valgustavaks. Lugudel on ehmatavalt tuntav mõju“.[32] Lugu „Got Me Wrong“ tõusis ootamatult tabelitesse kolm aastat pärast EP Sap tulekut. Lugu lasti uuesti singlina välja 1995. a indie-filmi "Clerks" soundtrack'il, Mainstream Rock Tracks tabelis sai see 7. koha. Bänd otsustas oma uue albumi puhul tuuri mitte korraldada, mis kasvatas kuuldusi uimastiprobleemidest.[29][33]

Alice in Chains astus uuesti publiku ette 10. aprillil 1996, et anda kontsert MTV Unplugged akustikaprogrammi tarvis.[34] See oli nende esimene kontsert pärast kolmeaastast pausi. Etteaste sisaldas bändi mõningaid suurimaid hitte, sealhulgas „Down in a Hole“, „Heaven Beside You“ ja „Would?“ ning tutvustas uut lugu „The Killer is Me“. Kontsert oli bändi ainus 5-liikmeline etteaste, lisades teise kitarristina Scott Olsoni. Live-album kontserdist anti välja juulis ning see tõusis Billboard 200's kolmandaks, lisandus ka koduvideo formaadis väljalase. Mõlemad nimetati RIAA poolt plaatinaks. Alice in Chains andis 4 kontserti 1996. a Lollapalooza tuuri käigus, kus esines Kiss'i originaalkoosseis. Neist neljas toimus 3. juulil Missouris Kansas Citys ja oli Layne Staley viimane avalik etteaste.[35]

Tegevuse katkemine ja Layne Staley surm (1996–2002)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi Alice in Chains ei ole kunagi ametlikult laiali läinud, muutus Staley pärast oma endise kihlatu surma südamepõletiku tagajärjel üksikuks ja veetis enamuse ajast oma Seattle'i kodus. „Uimastid sobisid mulle aastaid“, ütles Staley 1996. a Rolling Stone'ile, „kuid nüüd töötavad need minu vastu, mu elu on muutunud põrguks.“[33] Kuna Alice in Chains'iga polnud võimalik jätkata, andis Cantrell 1998 välja oma esimese sooloalbumi Boggy Depot, kus tegid kaasa ka Sean Kinney ja Mike Inez.[36] 1998 ühines Staley taas oma bändiga ja salvestas kaks uut lugu „Get Born Again“ ja „Died“. Algselt Cantrelli sooloalbumi jaoks kirjutatud lood lasti välja 1999. a lõpul komplektis Music Bank. Kogumik sisaldab 48 lugu, sealhulgas haruldasemaid lindistusi, demosid ja eelmiste albumite lugusid. Bänd andis välja ka 15 looga kogumiku Nothing Safe: Best of the Box, mis oli näidiseks Music Bank'le ja bändi esimene hitikogumik. Viimased ametlikud väljaanded sisaldavad ka 5. detsembril 2000 müüki lastud live-albumit, mis kannabki nime Live ning 2001 väljaantud hitikogumikku Greatest Hits.[37]

2002 lõpetas Cantrell töö oma teise sooloalbumi Degredation Trip kallal, mille 1998. aastal kirjutatud sisu on ta põhiliselt seostanud Alice in Chains'i lõpuga, mis albumi väljaandmisaja (juuni 2002) lähenedes jätkuvalt aimatav oli. Sama aasta märtsis ütles Cantrell siiski: „Me oleme veel olemas, seega on võimalik, et me tulevikus midagi teeme ja ma väga loodan, et ühel päeval nii juhtub“.[38]

Pärast kümneaastast heitlust uimastisõltuvusega leiti Layne Staley 19. aprillil 2002 surnult oma kodust. Tema ema ja kasuisa muutusid murelikeks kui arvepidajad panid tähele, et ta oma kontodelt enam raha välja ei võta. Kartused said tõeks kui politsei abiga ta koju sisse murti. Lahkamisel avastati, et Staley suri heroiini ja kokaiini segu tarvitamise tõttu. Tema sõbrad arvasid, et lisaks uimastitele võis ta haigestuda ning tema nõrk immuunsüsteem ei suutnud sellega toime tulla. Staley leiti kaks nädalat pärast surma. Oma viimases intervjuus, mis oli antud mõned kuud varem, tunnistas ta: „Ma tean, et olen surmale lähedal. Tegin aastaid crack'i ja heroiini. Ma pole kunagi soovinud oma elu nii lõpetada.“[39] Juunis välja antud sooloalbumi pühendas Cantrell Layne Staley'le.[40]

Taasühinemine (2005–08)[muuda | redigeeri lähteteksti]

2005 liitusid Jerry Cantrell, Mike Inez ja Sean Kinney uuesti Seattle'is, et esineda Lõuna-Aasiat tabanud tsunami ohvrite heategevuseks. Lauljaks võeti bändist Damageplan tuntud Pat Lachman. Teiste erikülaliste hulgas olid ka Maynard James Keenan Tool'ist ja Hearti Ann Wilson.[41] 10. märtsil 2006 mängiti kolmekesi VH1 Decades Rock Live kontserdil austusavaldusena Seattle'ist pärit muusikutele Ann ja Nancy Wilsonile (Heart). Nad mängisid lugu „Would?“ koos Pantera ja Down'i laulja Phil Anselmoga ning Guns N' Roses'i ja Velvet Revolveri Duff McKagan'iga. Sellele järgnes „Rooster“ koos Comes with the Fall'i laulja William Duvalli ja Ann Wilsoniga.[41] Kontserdile järgnes lühike USA klubituur, mõned festivalid Euroopas ja väike reis Jaapanisse. Bändi tagasituleku puhul andis Sony Music välja kauaoodatud Alice in Chains'i kogumiku The Essential Alice in Chains. Viimane on 28 looga topeltalbum.[42]

Toimunud kontsertidel täitis DuVall bändis pealaulja kohta, Velvet Revolveri ja Guns N' Roses'i bassist Duff McKagan mängis taustakitarri.[41] Enne tuuri mainis Kinney, et on muusikakirjutamisest huvitatud, kuid mitte nime Alice in Chains all.[43] AliceinChains.com teatas siiski, et bänd on alustanud uue materjali kirjutamist koos DuVall'iga nende laulja kohal.

Black Gives Way to Blue (2008–10)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Black Gives Way to Blue

Blabbermouth.net teatas 2008. a septembris, et Alice in Chains läheb oktoobris stuudiosse uut albumit lindistama.[44] Nii juhtuski. Neljanda stuudioalbumi kallale asuti Foo Fightersi stuudios 606 Los Angeles'is produtsendi Nick Raskulinecz'iga.[45] Revolver Golden God Awards üritusel ütles Jerry Cantrell, et bänd lõpetas 2009 märtsis salvestamise ja nad töötlevad seda septembris ilmuva albumi jaoks.[46] Aprillis teatati, et leping albumi väljastamiseks tehakse Virgin/EMI'iga, mis tähendas esimest plaadifirmavahetust üle 20 aasta kestnud karjääri jooksul.[47] Uue albumi Black Gives Way to Blue ametlikuks väljastamiskuupäevaks sai 29. september. 30. juunil ilmus albumilt singel „A Looking in View“, mida oli lühikest aega võimalik bändi kodulehelt alla laadida. Sama loo video riputati üles 7. juulil.[48] Teine singel „Check My Brain“ väljastati raadiojaamadele 14. augustil ning tuli 3 päeva pärast müügile.[49] Lisaks teatati, et albumi nimilool astub üles Elton John.[50]

2008. a septembris anti teada, et Alice in Chains astub järgmisel aastal peaesinejana üles Austraalias Soundwave Festivalil koos bändidega Nine Inch Nails ja Lamb of God,[51] lisaks pidi bänd mängima kolmandal iga-aastasel Rock on the Range festivalil.[52] 2009. a veebruaris mängiti koos bändidega Mastodon, Avenged Sevenfold ja Glyder Marlay Park'is Dublinis Metallica soojendusartistina. 10. novembril 2009 astus bänd üles briti muusikasaates „Later... Live With Jools Holland“ ning viimase artistina esitas lood „Lesson Learned“, „Black Gives Way to Blue“ ja „Check my Brain“.

Oma Euroopa tuuriga ühtivalt väljastas Alice in Chains oma järgmise singli „Your Decision“ (16. novembril Ühendkuningriigis ja 1. detsembril USA-s).[53][54] Albumi neljas singel „Lesson Learned“ avaldati rock-raadiole juuni keskel.[55] 26. mail 2010 nimetas RIAA albumi Black Gives Way to Blue kullaks, kuna seda oli müüdud üle poole miljoni koopia.

Alice in Chains käis 2010. a lõpul koos Mastodoni ja Deftones'iga USA ja Kanada tuuril. Viimane kandis nime Blackdiamondskye, mis on segu bändide uusimate albumite (Black Gives Way to Blue, Diamond Eyes ja Crack the Skye) pealkirjadest.

Tulevane viies album ja Mike Starr'i surm (2010– )[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. a aprillis teatas kitarrist Jerry Cantrell MTV Uudistele, et bänd kaalub viienda stuudioalbumi tegemist lähemas tulevikus. Ta selgitas: “Mõtteid on. Näis kui kaugele jõuame. Hetkes püsimine on õige viis kuidas elada ja me kindlasti loodame, et see juhtub. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei peaks.[56] Laulja William DuVall kommenteeris bändi tulevikuplaane ja plaanitavat albumit: „Meil on palju purjetamist enne kui jõuame seda teha. Tulemas on palju esinemisi. Aga jah, üldiselt oleme tuleviku suhtes põnevil. Ma ei näe ette mingit pikka pausi.“[57]

Septembris 2010 paljastas DuVall, et bänd ei ole veel alustanud uue albumi kirjutamist, kuid „küllalt riffe on juba võtta.“ Ta lisas: „Nii oli lugu kui alguses uuesti alustasime. Me lihtsalt kogusime jupikesi ja mõni aeg hiljem tuhlasime läbi nende mäe, ja sellest sai Black Gives Way to Blue, nii et teatud momendil peaks olema loomulik öelda: ’’hei, meil on juba palju kama koos. Sobrame kõik läbi ja vaatame mis pihku jääb.’’“ DuVall mainis veel, et uus album võib sisaldada ka Black Gives Way to Blue jaoks kirjutatud lugusid.[58]

8. märtsil 2011 leiti Salt Lake Citys surnult endine Alice in Chains'i bassist Mike Starr. Politsei ütles Reuters'ile, et nad kutsuti Starri koju kell 13:42, kust nad tema surnukeha leidsid. Mees oli 44-aastane. Raportitest sai hiljem ilmsiks, et Starri toakaaslane oli näinud teda mõni tund enne surnuna leidmist segamas metadooni ärevusravimitega. Hilisemad teated kinnitasid, et Starri surm võis olla seotud kahe erinevat tüüpi antidepressandiga, mida arst talle kirjutanud oli.[59][60][61] 20. märtsil 2011 korraldati Starr'i avalik mälestusüritus Seattle'i keskpargi purskaevu (International Fountain) juures. Toimus ka isiklik mälestusteenistus, kus Mike Inez'i sõnul käisid kohal ka Jerry Cantrell ja Sean Kinney.[62]

21. märtsil 2011 teatas Metal Hammer, et Alice in Chains alustab aasta lõpus uue albumi salvestamist.[63] 19. juulil ütles Heart'i laulja Ann Wilson Ultimate Classic Rock'ile, et oli Alice in Chains'i stuudios külastanud ja nad töötavad nüüd uue albumi kallal.[3] 13. augustil Oklahomas antud kontserdi lõpetas Cantrell sõnadega „Aeg liikuda tagasi stuudiosse ja see plaat lõpetada.“

Nii Cantrell kui Inez on hiljuti teatanud, et bänd on alustanud oma viienda albumi lindistamist, mis plaanitakse aastavahetuse paiku välja anda. Kuigi albumi kirjutamine hakkas juba 2011, lükkas Cantrelli operatsioon materjali salvestamise edasi. Intervjuus seletas ta, et tal olid õlgades luukasvised ja probleemid kõhredega. „Mul oli sama probleem teise õlaga umbes kuus aastat tagasi, nii et nüüd lasin mõlemaid parandada. See on vigastus, mis tekib pidevatest sundliigutustest mängimisel.“[64]

Muusikastiil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuigi põhivoolumeedia nimetab Alice in Chains'i grunge bändiks, on fännid ja kriitikud seda kui ebatäpset mõistet vältima hakanud. Jerry Cantrelli arvates on nende muusika põhiliselt heavy metal. 1996 ütles ta Guitar World'ile: „Oleme palju erinevaid asju... ma ei tea täpselt, mis segu see on, aga selles on kindlasti koos metal, blues, rock and roll, ehk veidi punki. Metali pool ei kao kunagi ja ma ei soovikski, et nii juhtuks.“[65]

Jerry Cantrelli kitarristiil ühendab Allmusic'u Stephen Erlewine'i sõnul „jõulised riffid ja ulatusliku kitarriseade“,[66] et luua „aeglased paheliselt minoorse kõlaga riffid“.[67] Kui madalaks häälestatud kärisev kitarr segatuna Staley'le iseloomuliku „urinast karjumiseks muutuva“ vokaaliga meeldib heavy metali fännidele, on bändil ka „meloodiatunnetus, mida pole võimalik eitada“ ja viimane viis bändi muusika palju laiema publikuni.[14][24]

Kriitikute sõnul on bändi muusika „metali fännide jaoks küllalt karm, kuid nende sünge temaatika ja pungile iseloomulik agressivsus on tõstnud neid Seattle'i grunge bändide etteotsa.“[36] Kolmelt Alice in Chains'i plaadilt leiab vaid akustilist muusikat, mida esmalt anti välja eraldiseisvalt. Bändi nimialbum aga ühendab stiilid moodustades „süngelt nihilistliku heli, mis tasakaalustas käriseva raske rocki põhjalikult lihvitud akustiliste esitustega.“[36]

Alice in Chains'i iseloomustab ka omapärane Staley ja Cantrelli loodud vokaalharmoonia, mis sisaldab omavahel üleulatuvaid käike (overlap) ning topelt juhtvokaali.[36] Alyssa Burrows kommenteeris, et bändi iseloomulik helikeel „tuli Staley laulustiilist ja sõnadest, mis olid seotud tema isikliku elu probleemidega.“[68] Staley lugusid peeti tihti süngeteks[36] tänu teemadele nagu sõltuvused, masendus ja suitsiid.[22] Cantrelli teemaks olid rohkem isiklikud suhted.

Pärand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alice in Chains on müünud üle 14 miljoni albumi Ühendriikides ja umbkaudu 35 miljonit üle maailma, välja andnud kaks esikohaalbumit, 21 tabelites esimese 40 hulka tõusnud lugu ning välja teeninud 8 Grammy nominatsiooni. VH1 ’’100 Greatest Artists of Hard Rock’’ (100 parimat hard rock artisti) tabelis asub bänd 34. kohal.[69] ’’Hit Parader’’ nimetas Alice in Chains'i paremuselt 15. live bändiks[70] ja laulja Layne Staley 27. kõigi aegade parimaks vokalistiks.[71] Ajakiri ’’Close-Up’’ nimetas albumi ’’Dirt’’ viimase kahe aastakümne paremuselt viiendaks.[72] 2009 augustis võitis Alice in Chains ’’Kerrag! Icon Award’’ auhinna.[73]

Alice in Chains on mõjutanud paljusid bände, nende hulgas on näiteks Godsmack, kes MTV Jon Wiederhorn'i sõnul „on Alice in Chains'i järginud ja samaaegselt lisanud omaenda iseloomulikke jooni“. Godsmack'i laulja ja asutaja Sully Erna on nimetanud Layne Staley't oma põhiliseks eeskujuks.[74] Staind on lives kaverdanud Alice in Chains'i lugu „Nutshell“, mis ilmus ka kogumikul ’’The Singles: 1996–2006’’, ning on albumi ’’14 Shades of Gray’’ tarvis kirjutanud Staley'le pühendatud loo „Layne“.[75] Three Days Grace esitab samuti loo „Rooster“ kaveri, mille võib leida DVD'lt ’’Live at the Palace’’. Alice in Chains'ilt on inspiratsiooni saanud ka Creed,[76] Nickelback,[76], Taproot, Stone Sour, Puddle of Mudd, Smile Empty Soul[76] Avenged Sevenfold, Cold,[77] Hurt, Days of the New ja Tantric.[22] Metallica on öelnud, et nad on alati soovinud bändiga koos tuuritada ning et Alice in Chains on olnud inspiratsiooniks nende uuele 2008. aasta albumile ’’Death Magnetic’’.[78] Metallica lindistas ka loo „Rebel of Babylon“ austusavaldusena Layne Staley'le, mis jäi tootmispiirangute tõttu albumilt ’’Death Magnetic’’ välja, kuid avaldati hiljem neljaloolisel EP'l ’’Beyond Magnetic’’.

Alice in Chains on avaldanud märgatavat mõju ka moodsale heavy metalile. Nende lugusid on esitanud erinevad metal bändid nagu Opeth,[79] Dream Theater,[80] Suicide Silence [81] ja Grave.[82] Pantera ja Damageplan'i kitarrist Dimebad Darrell on Jerry Cantrelli mängu imetlenud. ’’Guitar International’’'ile antud intervjuus ütles ta, et „Jerry Cantrelli poolt albumile ’’Dirt’’ antud tõetruu elamus on väärt palju rohkem kui keegi, kes mängib viis miljonit nooti“.[83] Rootsi meloodilise death metal bändi In Flames laulja Anders Friden on nimetanud Layne Staley't inpiratsiooniks oma vokaalile bändi hilisematel albumitel.[84] Lisaks muusikutele on bändi jumaldanud ka kriitikud nagu Steve Huey ’’Allmusic’’'ust, kes nende 1999. a kogumikku ’’Nothing Safe’’ hinnates nimetab neid „üheks parimaks 90ndate metalbändiks“.[85]

Liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endised liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Diskograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stuudioalbumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

EP'd[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • We Die Young (1990)
  • Sap (1992)
  • Jar of Flies (1994)

Kontsertalbumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Unplugged (1996)
  • Live (2000)

Kogumikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jar of Flies/Sap (1994)
  • Nothing Safe: Best of the Box (1999)
  • Music Bank (1999)
  • Greatest Hits (2001)
  • The Essential Alice in Chains (2006)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. ALICE IN CHAINS Interviewed By VOICE OF AMERICA Blabbermouth.net 28. mai 2010 (vaadatud 15. juuni 2010) arhiveeritud artikkel
  2. Recording Industry Association of America RIAA (vaadatud 14. juuli 2011)
  3. 3,0 3,1 "Alice in Chains Is Working On New Music, Says HEART's Ann Wilson". Blabbermouth.net (20. juuli 2011). Vaadatud 20.07.2011.
  4. 4,0 4,1 David de Sola (5. aprill 2012). "How Alice in Chains Found the Most Memorable Voice in Grunge". The Atlantic. Vaadatud 16.04.2012.
  5. Prato, Greg. "Grunge is Dead: The Oral History of Seattle Rock Music." p. 214. April 2009.
  6. 6,0 6,1 Prato, Greg. "Grunge is Dead:The Oral History of Seattle Rock Music." p. 215-216. April 2009.
  7. "Sweet Alice". Metal-archives.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 23 July 2011. Vaadatud 17.08.2011.
  8. 9,0 9,1 "Discography – Dirt". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 3.07.2006. Vaadatud 9.02.2008.
  9. 10,0 10,1 Moses, Michael (September 1991). "Alice in Chains: Who is Alice and Why is She in Chains?". Rockbeat magazine. 
  10. 11,0 11,1 11,2 11,3 "Alice in Chains – Artist chart History". Billboard.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 3 December 2007. Vaadatud 9.11.2007.[katkine viide]
  11. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 Gill, Chris (September 1999). "Dirt". Guitar World.
  12. "Singles". Billboard.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 24 December 2007. Vaadatud 20.12.2007.[katkine viide]
  13. 14,0 14,1 Huey, Steve. "[[[:Mall:Allmusic]] Facelift]". Allmusic. Vaadatud 1.01.2008.
  14. 15,0 15,1 Glickman, Simon. "Enotes – Alice in Chains". Enotes.com. Vaadatud 28.12.2007.
  15. "Alice in Chains Guitarist Discusses 1990 Clash of the Titans tour, Touring With Ozzy". Blabbermouth.net (7. oktoober 2007). Vaadatud 9.02.2008.
  16. "34th Grammy Awards – 1992". Rockonthenet.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 5 January 2008. Vaadatud 8.12.2007.
  17. "Singles – Soundtracks and music scores". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.11.2006. Vaadatud 28.12.2007.
  18. "1993 MTV Video Music Awards". Rockonthenet.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 7 December 2007. Vaadatud 8.12.2007.
  19. 20,0 20,1 Turman, Katherine (February 1993). "Digging Dirt". RIP magazine. 
  20. Huey, Steve. "[[[:Mall:Allmusic]] Dirt]". Allmusic. Vaadatud 1.01.2008.
  21. 22,0 22,1 22,2 22,3 Wiederhorn, Jon (6. aprill 2004). "Remembering Layne Staley: The Other Great Seattle Musician To Die On April 5". VH1. Vaadatud 22.12.2007.
  22. "2006 band bio – Aliceinchains.com". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.07.2006. Vaadatud 14.12.2007.
  23. 24,0 24,1 D'Angelo, Joe (20. aprill 2002). "Layne Staley, Alice In Chains Singer, Dead At 34". VH1. Originaali arhiivikoopia seisuga 6 December 2007. Vaadatud 25.11.2007.
  24. 25,0 25,1 Andrews, Rob (August 1994). "A Step Beyond Layne's World". Hit Parader. 
  25. "Jar of Flies – Discography". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 8.12.2006. Vaadatud 28.12.2007.
  26. Evans, Paul. "Jar of Flies". Rolling Stone. Vaadatud 4.03.2012.
  27. Wiederhorn, Jon (8. veebruar 1996). "To Hell and Back". Rolling Stone. Vaadatud 4.03.2012.
  28. 29,0 29,1 29,2 Rothman, Robin (8. veebruar 1996). "Layne Staley Found Dead". Rolling Stone. Vaadatud 4.03.2012.
  29. 30,0 30,1 "Meldrum Working With Producer Toby Wright". Blabbermouth.net (26. aprill 2006). Originaali arhiivikoopia seisuga 23 January 2008. Vaadatud 20.12.2007.
  30. "Alice in Chains timeline". Sonymusic.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 22 February 2008. Vaadatud 1.02.2008.
  31. Wiederhorn, Jon (30. november 1995). "Alice in Chains: Alice in Chains review". Rolling Stone. Vaadatud 1.01.2008.
  32. 33,0 33,1 Fischer, Blair R (4. september 1998). "Malice in Chains?". Rolling Stone. Vaadatud 8.04.2012.
  33. "Alice in Chains Concert Chronology: MTV Unplugged Session". John Bacus. Originaali arhiivikoopia seisuga 11 December 2007. Vaadatud 12.12.2007.
  34. "Alice in Chains – Sold Out". Hampton Beach Casino Ballroom. Originaali arhiivikoopia seisuga 30 November 2007. Vaadatud 25.11.2007.
  35. 36,0 36,1 36,2 36,3 36,4 Erlewine, Thomas; Prato, Greg. "[[[:Mall:Allmusic]] Alice in Chains Biography]". Allmusic. Vaadatud 28.11.2007.
  36. "Alice in Chains.com – Discography". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.06.2006. Vaadatud 28.12.2007.
  37. Wiederhorn, Jon Jerry Cantrell Conjures Ghost Of Alice In Chains On New LP MTV.com (March 20, 2002). Retrieved on 6–20–09.
  38. Wiederhorn, Jon (25. veebruar 2003). "Late Alice In Chains Singer Layne Staley's Last Interview Revealed In New Book". MTV. Originaali arhiivikoopia seisuga 17 December 2007. Vaadatud 22.12.2007.
  39. "Well Worth The Trip". Roadrunner Records UK (24. detsember 2002). Originaali arhiivikoopia seisuga 19.01.2008. Vaadatud 7.12.2007.
  40. 41,0 41,1 41,2 "Metallica man joins Alice in Chains". Rolling Stone (9. juuni 2006). Originaali arhiivikoopia seisuga 20 November 2007. Vaadatud 25.11.2007.[katkine viide]
  41. "The Essential Alice in Chains". Aliceinchains.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2007. Vaadatud 28.12.2007.
  42. Harris, Chris (23. veebruar 2006). "Remaining Alice In Chains Members Reuniting For Summer Gigs". MTV.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 18 December 2007. Vaadatud 24.11.2007.
  43. "Alice in Chains To Enter Studio In October". Blabbermouth.net (5. september 2008). Originaali arhiivikoopia seisuga 8 September 2008. Vaadatud 5.09.2008.
  44. "Alice in Chains Working With Rush/Foo Fighters Producer". Blabbermouth.net (23. oktoober 2008). Vaadatud 23.10.2008.
  45. "Alice In Chains Set To Release First Album In 14 Years". Ultimate-Guitar.com (9. aprill 2009). Originaali arhiivikoopia seisuga 12 April 2009. Vaadatud 9.04.2009.
  46. "Alice In Chains Signs With Virgin/EMI". Blabbermouth.net (25. aprill 2009). Originaali arhiivikoopia seisuga 27 April 2009. Vaadatud 25.04.2009.
  47. "Alice In Chains: 'A Looking In View' video available". idiomag (8. juuli 2009). Vaadatud 27.07.2009.
  48. "Alice In Chains: New Single, Video On The Way". Blabbermouth.net (26. juuni 2009). Originaali arhiivikoopia seisuga 28 June 2009. Vaadatud 26.06.2009.
  49. Moody, Nekesa Mumbi. "Alice In Chains Scores Elton John for Tribute Track". Billboard. August 11, 2009.
  50. "NIN, Alice in Chains, Scars on Broadway, Lamb of God Confirmed For Australia's Soundwave". Blabbermouth.net (23. september 2008). Originaali arhiivikoopia seisuga 30 September 2008. Vaadatud 23.10.2008.
  51. "Rock on the Range". AliceInChains.com (13. veebruar 2009). Vaadatud 16.02.2009.
  52. "Alice In Chains To Release 'Your Decision' Single". Blabbermouth.net (12. oktoober 2009). Originaali arhiivikoopia seisuga 15 October 2009. Vaadatud 16.10.2009.
  53. "Future Releases on Alternative Radio Stations, Independent Artist Song Releases |". Allaccess.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 10 July 2011. Vaadatud 14.07.2011.
  54. "Radio Industry News, Music Industry Updates, Arbitron Ratings, Music News and more!". FMQB. Originaali arhiivikoopia seisuga 11 July 2011. Vaadatud 14.07.2011.
  55. "Alice in Chains Guitarist Says 'There Are Thoughts' Of A New Album". Blabbermouth.net (13. aprill 2010). Originaali arhiivikoopia seisuga 19 April 2010. Vaadatud 13.04.2010.
  56. "Alice In Chains finds its voice". Theweekender.com (13. aprill 2010). Originaali arhiivikoopia seisuga 17.04.2010. Vaadatud 17.04.2010.
  57. "Alice in Chains Follow-Up Album Likely, Says Frontman". Billboard.com (8. september 2010). Originaali arhiivikoopia seisuga 8 September 2010. Vaadatud 8.09.2010.
  58. Quinn, Ben (March 9, 2011). "Mike Starr, legendary Alice in Chains bass player, found dead", The Guardian. 
  59. Goodman, Dean (March 8, 2011). "Former Alice in Chains rocker Mike Starr dies", Reuters. 
  60. Metcalf, Jr. Dan. "Former 'Alice in Chains,' 'Celebrity Rehab' star dies in Salt Lake City" ABC News, March 8, 2011
  61. Wilkle, Jim (31. märts 2011). "ESPN Music's 2011 bass-ball preview Mike Inez". Sports.espn.go.com. Vaadatud 17.08.2011.
  62. "Alice In Chains To Begin Work On New Album". Metalhammer.co.uk (21. märts 2011). Vaadatud 17.08.2011.
  63. "New Alice in Chains Album Will Come Out in Late 2012 or Early 2013". Vaadatud 3 June 2012.
  64. Gilbert, Jeff (January 1996). "Go Ask Alice". Guitar World.
  65. Erlewine, Stephen Thomas. "Degradation Trip Review". Allmusic. Vaadatud 8.12.2007.[katkine viide]
  66. Erlewine, Stephen Thomas. "Degradation Trip". Allmusic. Vaadatud 30.03.2012.
  67. Burrows, Alyssa (17. mai 2002). "Alice in Chains singer Layne Staley dies on April 5, 2002.". Historylink.com. Vaadatud 8.12.2007.
  68. "VH1: 100 Greatest Hard Rock Artists". Rockonthenet.com (2000). Originaali arhiivikoopia seisuga 8 January 2008. Vaadatud 8.01.2008.
  69. "Hard Rock's All-Time Top 100 Live Bands". Hit Parader. February 2008.
  70. "Heavy Metal's All-Time Top 100 Vocalists". Hit Parader. November 2006.
  71. "Metallica, Pantera: Top Albums Of Last 17 Years". ultimate-guitar.com. April 30, 2008.
  72. "News – The 2009 Kerrang! Awards winners". Kerrang!. August 3, 2009.
  73. D'Angelo, Joe; Vineyard, Jennifer; Wiederhorn, Jon (22. aprill 2002). "MTV.com – "'He Got Me To Start Singing': Artists Remember Layne Staley"". MTV.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 1 October 2007. Vaadatud 8.11.2007.
  74. Snierson, Dan (7. mai 2004). "Layne Staley gets Born Again". Entertainment Weekly. Vaadatud 6.01.2007.
  75. 76,0 76,1 76,2 Erlewine, Stephen Thomas; Prato, Greg. "Alice in Chains Biography". Billboard. Vaadatud 30.03.2012.
  76. "Avenged Sevenfold | Related Artists | Discover New Music". MTV. Vaadatud 14.07.2011.
  77. (October 2008) Metallica: Metal Machines (Louder Faster Stronger). Rolling Stone, 58–67. 
  78. "OPETH Covers ALICE IN CHAINS, ROBIN TROWER During New Album Sessions".
  79. "‪Dream Theater – "Would" Alice in chains Cover‬‏". YouTube (5. september 2006). Vaadatud 14.07.2011.
  80. "Suicide Silence Cover Alice In Chains".
  81. "GRAVE Cover ALICE IN CHAINS' 'Them Bones'".
  82. "Dimebag Darrell Interview : Guitar Interviews". Guitarinternational.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 16 July 2011. Vaadatud 14.07.2011.
  83. "IN FLAMES Frontman: When I Was A Teenage Headbanger...".
  84. Huey, Steve. "[[[:Mall:Allmusic]] Nothing Safe – Alice in Chains]". AllMusic. Vaadatud 17.08.2011.