Metallica

Allikas: Vikipeedia
Metallica
Metallica Londonis 2003. aastal. Vasakult paremale Robert Trujillo, Kirk Hammett, Lars Ulrich, James Hetfield.
Metallica Londonis 2003. aastal. Vasakult paremale Robert Trujillo, Kirk Hammett, Lars Ulrich, James Hetfield.
Info
Päritolu USA
Stiil(id) heavy metal, thrash metal
Tegev 1981
Plaadifirma(d) Warner Bros. jt
Seotud artistid Megadeth, Echobrain, Exodus, Spastik Children, Leather Charm
Veebileht http://www.metallica.com/
Koosseis
James Hetfield
Lars Ulrich
Kirk Hammett
Robert Trujillo
Endised liikmed
Ron McGovney
Dave Mustaine
Cliff Burton
Jason Newsted

Metallica on USA heavy metal bänd, mis alustas oma tegevust 1981. aastal.

1980. aastatel oli Metallica thrash metal´i üheks algatajaks, keda loetakse selle "suure neliku" üheks liikmeks, kuhu kuuluvad ka Slayer, Megadeth ja Anthrax. Alates 1991. aasta omanimelisest albumist (ka "The Black Album") on ta liikunud mainstream´i poole ja saanud üle kogu maailma tuntuks. Aastal 2008 tuli välja Metallica uusim, kokkuvõttes 9. stuudioalbum "Death Magnetic".

Metallica on müünud 57 miljonit plaati Ameerikas ja 40 miljonit väljaspool Ameerikat. Kokku on arvatavasti müüdud 100 miljonit, millega Metallica on 18. bänd plaatide müügi poolest Ameerika ajaloos.

Eestit on külastanud Metallica kolmel korral. 29. juunil 1999 ja 13. juunil 2006 anti kontserdid Tallinna Lauluväljakul. Kolmas kord külastas bänd maarjamaad 18. aprillil 2010, mil anti kontsert Saku Suurhalli keskele paigaldatud 360-kraadiselt lavalt.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algusajad (1981–1985)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metallica lõid 1981. aastal Los Angeleses trummar Lars Ulrich ning kitarrist ja vokalist James Hetfield. Ulrich ja Hetfield kohtusid, kui mõlemad olid pannud kuulutuse ajakirja "The Recycler". Ulrich, kes oli mõjutatud briti heavy metali uuest lainest (new wave of British heavy metal ehk NWOBHM), oli proovinud varemgi enda bändi luua. 28. oktoobril sai see teoks. Bändi esimene proov toimus Lars Ulrichi garaažis. Sel hetkel olid bändis ainult Ulrich, Hetfield ja kitarrist Lloyd Grant. Bassist Ron McGovney, Metallica esimene bassimees, liitus mõni päev hiljem. Bänd kasutas ka paari asendusbassisti, näiteks Brad Parkerit ja Jeff Warnerit. Bänd sai oma nime, kui Ulrich aitas San Francisco piirkonna metali edendajal Ron Quintanal välja valida nime uue ajakirja jaoks, reklaamimaks metal'i ja uusi NWOBHM'i bände. Quintana tuli välja nimega "Metallica" aga Ulrich soovitas kiiresti teist nime ja otsustas kasutada seda enda bändi nimena.

1982. aasta alguses lindistas Metallica loo "Hit The Lights" kogumiku Metal Massacre I jaoks. Kitarrist Lloyd Grant mängis küll soolosid, aga ei saanud kunagi bändi tõeliseks liikmeks. Lootuses leida juhtkitarrist, pani Ulrich ajalehte kuulutuse. Dave Mustaine bändist Panic vastas sellele. Metallica kutsus Mustaine'i proovi ning oli nii vaimustuses tema soojendusest ja tehnikast, et kutsus ta juba enne proovi toimumist bändi. Bassimängija Ron McGovney garaažis lindistati 1982. aastal kaks esimest demo, millest esimesel polnud nime, teiseks oli aga "Power Metal".

Mõni kuu hiljem lindistas bänd demo "No Life 'til Leather", mis tõmbas kohe põrandaaluste lindistuste kuulajate tähelepanu. Vastuolud Mustaine'iga viisid lõpuks McGovney lahkumiseni bändist ja ta asendati Cliff Burtoniga bändist Trauma. Tema nõudmisel asus bänd ümber El Cerritosse San Francisco lähedal.

Metallica kogus El Cerritos ruttu kuulsust kontsertidega. 1983. aastal käis bänd promootorite Joni ja Marsha Zazula nõudmisel Rochesteri New Yorgi osariigis. Pärast paari show'd kirjutas bänd Zazuladega alla lepingu Megaforce Recordsiga. Mõni aeg pärast New Yorki jõudmist vallandati bändist segastel asjaoludel Mustaine, põhjendades seda halva käitumise, alkoholismi ja muude sõltuvustega. Tema asendajaks värvati Kirk Hammett bändist Exodus. Mustaine lõi uue bändi Megadeth. Hammett tõi bändi oma unikaalse tehnika, mis oli üsna erinev Mustaine'i omast. See tuli rohkem välja Metallica teisel albumil "Ride The Lightning", mis oli esimene, kus oli Hammetti kirjutatud lugusid.

Metallica esimese albumi "Kill 'em All" väljastas Megaforce Records 1983. aastal. Selle stiil oli bändile tüüpiline kogu 1980. aastatel, sisaldades Hetfieldi rasket vokaali ja agressiivset rütmikitarri. "Kill 'em All'il" ei näidanud suuri müüginumbreid, kuid see stabiliseeris bändi fännide ringkonna. Aasta hiljem avaldas "Metallica" oma teise albumi "Ride the Lightning". See laiendas bändi vormi sõnaliselt ja instrumentaalselt.

Paljud fännid nägid Metallicas valdavalt rock'n'roll-muusikat. Metallicat inspireerisid Motörhead, Diamond Head, Saxon ja teised bändid, kes viljelesid NWOBHM'it. Inspiratsiooni said nad ka hardcore punk bändidelt nagu Misfits ja Discharge.

Mainstream edu (1986–1994)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 1984. aastal lepingu sõlmimist suure plaadifirmaga "Elektra Records" lasi Metallica 21. veebruaril 1986 välja uue albumi "Master of Puppets". Paljud fännid on seda nimetanud bändi parimaks albumiks. Tuur Damage Inc. oli väga edukas ja bänd platseerus 29.-ks Billboardi Top Album Charts'il.

Bänd sai alkoholilembuse tõttu kurikuulsaks. Neid hakati hüüdma "Alcoholicaks". Alkoholil oli suur osa nende muusikast, esinemisest ja elustiilist.

27. septembril 1986, Euroopa kontserdituuri ajal, hukkus bassist Cliff Burton. See juhtus Rootsis Ljungby lähedal. Metallica buss libises libedalt teelt välja ja vajus külili. Burton kukkus aknast välja ja jäi bussi alla. Vintsitross, mida kasutati bussi üles tõstmiseks, katkes ja buss kukkus teist korda Burtoni peale. Ei ole teada, kas ta oli enne seda juba surnud või mitte.

Varem sellel õhtul oli Hammetti ja Burtoni vahel sõbralik lahkarvamus, kes kusagil magama peaks. Mõlemad tahtsid magada samas koikus. Nad otsustasid, et mõlemad tõmbavad kaardipakist välja kaardi ja see kellel on suurem kaart, on võitja. Burton tõmbas välja suurima kaardi, poti ässa. Nii magas Burton selles koikus, mis tõi talle enneaegse surma. Hammett võitleb ikka veel selle faktiga, et see oleks võinud tema olla.

Pärast Burtoni surma oli Metallica tulevik suure küsimärgi all. Kolm bändiliiget teadsid, et nende jätkamine oleks Cliffi soov ja Burtonite perekonna õnnistusel hakkasid nad uut liiget otsima. Otsingud algasid peaaegu kohe. Kõige andekam proovijate seas oli Les Claypool, Hammetti lapsepõlvesõber. Bändile Claypool meeldis, kuid nad leidsid, et ta tehnika on liiga funkilik. Claypool rajas uue eduka bändi Primus.

Kolm nädalat pärast Burtoni matuseid, 28. oktoobril 1986, liitus bändiga Jason Newsted. Newstediga lõpetas bänd ka Damage Inc. tuuri. Üleminek Burtonilt Newstedile oli raske: bänd testis mitu kuud Newstedi kannatlikust ja vastupidavust. Tema halb kohtlemine sai kurikuulsaks: Newsted pidi maksma hotelliarved, sööma sushi-restoranis wasabit ega saanud sõita koos ülejäänud bändiga limusiinis.

Pärast Damage inc. tuuri lõppu salvestas Metallica juulis 1987 plaadi "$5.98 EP: Garage Days Re-Revisited", mis pidi proovile panema nii nende uue stuudio kui ka Newstedi võimed. Plaadi sisuks olid Ameerika publikule suhteliselt tundmatute Briti hevibändide kaverid.

1988. aastal andis bänd välja plaadi "...And Justice for All". Tegu oli bändi seni kõige keerulisema muusikalise väljendusega ning esimese stuudioalbumiga pärast Burtoni surma. Jason Newsted oli saanud bändi täieõiguslikuks liikmeks, ent plaati kuulates pole bassi kuigivõrd kuulda. Millest Newstedi tookordne tagaplaanile jätmine on tingitud, pole päris selge, kuid ilmselt oli peamiseks põhjuseks see, et plaadile lõpliku kuju andmise juures Newstedi polnud ning seetõttu ei saanud ta oma arvamust ka avaldada.

"...And Justice for All" oli tunduvalt erinev bändi varasemast loomingust ning eripärane kogu metali ajaloos üldse. Metallica oli heliliselt selgelt lähenenud mainsteram'ile, ent lugude teemad ja pikkus näitasid, et nad polnud oma põhimõtteid muutnud. Peamiselt olid plaadil esindatud morbiidsed teemad: esimene lugu "Blackened" räägib maailma hävitamisest inimkonna poolt, hittlugu "One" aga Esimeses maailmasõjas kõik jäsemed ja meeleelundid kaotanud sõdurist, kes ei suuda elada ega surra. Instrumentaalpala "To Live Is To Die" on austusavaldus Cliff Burtonile, kelle kirjutatud sõnad Hetfield loo keskel ka ette loeb. Et plaadi lood olid pikad ning keerulised, loobus Metallica hiljem enamiku esitamisest. Erandiks jäi "One", millele tehti ka bändi esimene video.

Kontsertesinemistel jätkas Metallica sensatsiooniliste ja humoorikate võtete rakendamist: näiteks vahetasid nad omavahel ära pillid, nii et Hetfield mängis trumme, Hammett bassi, Newsted kitarri ja Ulrich laulis. Bändi fännkond oli 1990. aastate alguseks suurem kui kunagi varem.

1991. aastal ilmus bändi kõigi aegade edukaim album "Metallica", mis on tuntud ka "The Black Albumi" (Must Album) nime all. Ehkki plaadikujundus võitis tänu oma minimalismile ning sisulisele ühevärvilisusele hiljem kõigi aegade viletsama kujunduse tiitli, sai muusika kardinaalselt vastupidise hinnangu. Album oli selgelt mainstream'ilik, ent sellele vaatamata polnud lugude kvaliteet halb. Plaat ilmus koostöös produtsent Bob Rockiga, kes tegi Metallicaga koostööd kuni 2006. aastani. Ehkki albumi valmimisega oli mõningaid probleeme ning selle kulud kasvasid suhteliselt suureks, oli asi vaeva väärt, sest juba mõne nädalaga sai see plaatinaplaadi staatuse ning seda müüdi rohkem kui bändi kõiki eelnevaid plaate kokku.

Albumil olid sellised hitid, nagu "Enter Sandman", "Sad But True" , "Unforgiven", "Wherever I May Roam" ja "Nothing Else Matters". Esimene neist sai kiiresti bändi tuntuimaks looks ning seda mängitakse tänini paljudel avalikel üritustel. "Nothing Else Matters" on ilmselt parim ballaad, mille Metallica kunagi on teinud, ehkki see vihastas paljusid bändi algusaja fänne. Igal juhul muutis "The Black Album" Metallica maailmakuulsaks ning plaadi edu turjal sõitis bänd 5 aastat.

Järgnevad aastad möödusid enamasti mööda maailma ringi tuuritades. Metallica oli oma populaarsuse tipus: ükskõik, kuhu nad ka läksid, müüdi nende kontserdid alati välja. 1992. aastal toimus aga Montréalis pürotehniline õnnetus, mille tagajärjel ei saanud Hetfield tükk aega kitarri mängida (selle asemel tegi seda Metal Churchi kitarrist John Marshall). Montréali tuur oli ühine Guns N' Roses'iga, kelle laulja samuti pürotehnika tõttu kannatada sai.

Loadi ajastu (1995–1999)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast peaaegu kolmeaastast Black Albumi tuuri hakkas bänd tegelema uue suuna otsimisega. Esimeseks tuurijärgseks teoks oli Motörheadi solisti Lemmy Kilmisteri 50. juubelil üles astumine, kus mängiti uut singlit "Hero of the Day" ning nelja Motörheadi loo kaverit. Hiljem avaldati need ka EP-l.

Järgnevalt tehti umbes aasta uut albumit, mis sai nimeks "Load". Plaadi piiratud pikkuse ning bändi soovimatuse tõttu anda välja duubelalbumit ilmus 1997. aastal album "ReLoad", kus olid "Loadilt" välja jäänud lood, millest mõnda oli uue plaadi jaoks tunduvalt muudetud.

"Load" ja "ReLoad" olid bändi varasemast loomingust tunduvalt erineva sisuga ning see tekitas mõistagi vastuolusid. Metallica näis neil olevat loobunud oma metal-bändi imidžist ning kõlas enamasti suhteliselt mainstream-rockilikult. Bändi liikmed ajasid maha ka oma pikad juuksed ning see tekitas tõsiusklike hevifännide seas tõsist raevu. Metallicat hüüti mõnitavalt nii "Poptallicaks" kui ka lihtsalt "Licaks" (kuna Metalit enam nende muusikas ei olnud). Samas olid mitmed kuulajad rahul, et bänd suudab oma varaematest stampidest välja tulla ja midagi täiesti uut teha. "Load" ja "ReLoad" on suhteliselt vastuolulised ning metal-bändi jaoks veidrad albumid. Mõlemal on väga rahulikke ballaade ("Bleeding Me" ja "Mama Said" "Loadil" ning "Low Man's Lyric" "ReLoadil"), enamik lugudest on aga suhteliselt pop-rocki hõngulised, mida kallutavad küll metali poole Hammetti soolod ja Hetfieldi vokaal. Ainsaks tõeliselt "rajuks" looks võiks pidada "Fueli" "ReLoadilt". Hittideks said aga väga laiale kuulajaskonnale peale läinud "Hero of the Day", "The Memory Remains" ja "Unforgiven II". Kõige eksperimenteerivamad lood olid kahtlemata aga "Mama Said", mida võib pidada peaaegu klassikaliseks kantrilooks, ja "Low Man's Lyric", kus kasutati viiulit ja väntorelit. Senisest tunduvalt teistsugune stiil tagas Metallica muusikale raadioedetabelites üpris suure edu, kuid albumite müüginumbrid jäid väiksemaks kolme eelneva ("Master of Puppets", "...And Justice For All" ja "Metallica") omadest.

1998 avaldas Metallica kaveriduubelalbumi "Garage inc.". Esimese plaadi peal oli hiljuti salvestatud materjal bändi mõjutanud artistidelt, nende hulgas Mercyful Fate'ilt, Thin Lizzy'lt, Lynyrd Skynyrd'ilt ja mitmetelt teistelt. Hiti staatusesse jõudsid albumilt kaks lugu: "Turn the Page", mis oli kaver Bob Segerilt, ning "Whiskey in the Jar", mille aluseks oli iiri rahvalaul. Teise plaadi peal olid varasemad salvestused, millest esimesed olid tehtud juba 1984. aastal. Nii võib "Garage inc.-i" käsitleda Metallica kaverikrestomaatiana.

7. märtsil 1999 sai Metallica San Francisco Walk of Fame'ile ning päev kuulutati linnas ametlikult Metallica-päevaks. 21. aprillil 1999 toimus Metallica kontsert koos San Francisco sümfooniaorkestriga, mida juhatas Michael Kamen. Kamen oli Metallicaga koostööd teinud juba "Nothing Else Mattersi" salvestamisel ning pakkus nüüd, et võiks siduda Metallica ning klassikalise muusika. Eriti huvitav oli seejuures asjaolu, et kontserdi kavasse võeti ka 1984. aasta vihase heviplaadi "Ride the Lightning" lugusid (sealhulgas "Creeping Death"). Kontsert salvestati ning avaldati plaadi "S&M" kujul. Seal oli lisaks bändi varasemale loomingule ka kaks uut lugu: "No Leaf Clover" ja "-Human".

Probleemid Napsteriga (2000–2001)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 2000 avastas Metallica, et nende loo "I Disappear" demo oli jõudnud Napsterisse ja levinud üle kogu maailma, ehkki lugu polnud veel valmis ning pidi avaldatama alles filmi "Mission: Impossible II" heliribal.

Metallica avastas peagi ka seda, et kogu nende looming oli Napsteri kaudu vabalt saadaval ning algatas autoriõiguste rikkumise tõttu kohtuasja, nõudes, et 300 000 Napsteri kasutajat, kes levitasid bändi loomingut, eemaldataks faililevitusvõrgust. 2001. aastal leppisid Metallica ja Napster kokku kohtuvälises lahendis, millega mitmete Napsteri kasutajate kontod suleti. Otseselt ühegi üksikisiku vastu bänd siiski kohtuteele ei läinud. Lars Ulrich esines 11. juulil 2000 aga USA Senati Juriidilise Komitee ees kõnega autoriõiguste rikkumise suhtes.Lars Ulrichi tunnistus Senatile

Bändi selline käitumine tekitas nii fännide kui ka mitmete teiste muusikatarbijate seas suurt pahameelt. Leiti, et Metallica on vaid raha peal väljas ning kõige enam sai kriitika osaliseks Lars Ulrich, keda peeti asja peamiseks algatajaks ning läbiviijaks. Bändi kohta tehti paroodiakoomikseid ja -animafilme ning mitmed fännid teatasid, et ei taha Metallica ega selle muusikaga enam mingit tegemist teha. Paraku ei jäänud nördinud fännide reaktsioon Metallicale 2001. aastal ainsaks tõsiseks tagasilöögiks.

Newsted lahkub (2001–2003)[muuda | redigeeri lähteteksti]

2001. aastal, kui bänd plaanis minna stuudiosse uut albumit lindistama, teatas bassist Jason Newsted, et ta lahkub bändist, tuues põhjuseks füüsilised kahjustused, mida ta endale oli muusikat mängides teinud. Hiljem selgus siiski, et peamiseks põhjuseks olid vastuolud James Hetfieldiga, kes vastustas Newstedi kõrvalprojekti, bändiga Echobrain, tegelemist. Et suhted bändis olid üldiselt halvad, oli bänd palganud endale psühhoterapeudi, mis Newstedi sõnul oli "nõrk ja lame".

Järgmiseks hoobiks oli Hetfieldi minek alkoholi võõrutusravile 2001. aasta juulis, misjärel bändi tegevus lakkas. Ulrich ja Hammet pidid esimest korda Metallica ajaloos kaaluma tõsiselt bändi eksisteerimise lakkamise võimalust. Siiski otsustas Hetfield pärast võõrutusravi bändi juurde naasta ning kolmekesi jätkati ettevaatlikult albumi salvestamist. Bassimängija osa täitis bändi produtsent Bob Rock.

Newstedi asemel võeti alles 2003. aastal bassimeheks Robert Trujillo, kes varem oli mänginud bändis Suicidal Tendencies ja koos Ozzy Osbourne'iga. Samal ajal oli Newsted liitunud kanada bändiga Voivod ning esines ka koos Ozzyga.

St. Anger (2003–2006)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juunis 2003 avaldas Metallica oma kaheksanda täispika stuudioalbumi "St. Anger". Selle muusika on taotluslikult krobeline ning ilustamata, hoopis teise stiiliga kui bändi varasem looming. Seetõttu sai album ka palju kriitikat, eriti märgiti seda, et Hetfieldi vokaal on liiga pehme ja paindlik, Ulrichi trummid kõlavad liiga tuhmilt ja kumedalt ning üheski loos pole soolosid, mis Metallica puhul tundus varem mõeldamatu. Sellele vaatamata saatis albumit suhteliselt suur müügiedu ning juba selle ilmumise fakt üksinda andis märku, et bänd on elus ja tegutseb.

2004. aastal andis Metallica välja mitu singlit ning samuti valmis dokumentaalfilm "Some Kind Of Monster", mis näitas nii "St. Angeri" valmimise käiku kui ka bändis valitsevaid sisepingeid ja nende lahenemist.

Kuni 2005. aastani oli Metallica pidevalt "St. Angeri" promotuuril ning võttis seejärel aja maha. Veebruaris 2006 teatas bänd aga, et loobub uue albumi salvestamisel kauaaegse produtsendi Bob Rocki teenetest (ta oli produtseerinud Metallica kõik albumid alates 1991. aastast). Uueks produtsendiks sai Rick Rubin, kes oli varem koostööd teinud selliste artistidega, nagu Red Hot Chili Peppers, Weezer, Audioslave, Slipknot, System Of A Down, Johnny Cash, LL Cool J, Jay-Z ja Slayer.

Death Magnetic (2006–2011)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast tuuri lõppu augustis jätkas bänd tööd uue albumi kallal, mis ilmus 2008. aasta septembris. Üheksanda stuudioalbumi nimeks sai Death Magnetic.[1] Sama aasta 21. oktoobril alustati albumi promotuuri World Magnetic Tour, mis peaks lõppema 2010. aasta novembris.

Lulu (2011)[muuda | redigeeri lähteteksti]

31. oktoober 2011 tuli välja Metallica album Lulu, koostöös Lou Reediga.

Metallica Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1999.aasta kontsert[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimest korda külastas Metallica Eestit 1999. aastal alanud "Garage inc.-i" promotuuri "Garage Days Remains The Same" raames. Metallica andis kontserdi Tallinna Lauluväljakul, teda soojendas Monster Magnet. 29. juunil toimunud kontserdil, kuhu tuli umbes 26 000 pealtvaatajat, esitati siiski põhiliselt vanemaid lugusid, ent kõlamata ei jäänud jäänud ka "Whiskey in the Jar".

Kontserdil kõlasid järgnevad lood:[2]

  1. "Breadfan" (Budgie kaver)
  2. "Master Of Puppets"
  3. "Of Wolf And Man"
  4. "The Thing That Should Not Be"
  5. "Fuel"
  6. "The Memory Remains"
  7. "Bleeding Me"
  8. "Seek & Destroy"
  9. "For Whom The Bell Tolls"
  10. "King Nothing"
  11. "Whiskey In The Jar" (Thin Lizzy kaver)
  12. "One"
  13. "Fight Fire With Fire"
  14. "Nothing Else Matters"
  15. "Sad But True"
  16. "Creeping Death"
  17. "Die, Die My Darling" (Misfitsi kaver)
  18. "Enter Sandman"
  19. "Battery"

2006. aasta kontsert[muuda | redigeeri lähteteksti]

2006. aasta juunis algas Euroopas Metallica kontsertturnee "Escape from studio 2006", mille käigus anti kontsert taas ka Tallinna Lauluväljakul. See oli bändi ainus kontsert Ida- ja Põhja-Euroopas ning seda tuli kuulama 78 000 inimest, mis on Lauluväljaku uus publikurekord (arvestamata laulupidusid). Bändi soojendajateks olid Bullet for My Valentine ja The Sun. Laulukaare all esitati põhiliselt bändi vanemat loomingut, ainsaks erandiks oli teise loona kõlanud "Fuel". Samuti tähistati 20 aasta möödumist "Master Of Puppetsi", Metallica ühe olulisema albumi loomisest, mistõttu see esitati kontserdil täies pikkuses.

Kontserdil esitas Metallica järgnevad lood:[3]

  1. "Creeping Death"
  2. "Fuel"
  3. "Wherever I May Roam"
  4. "For Whom The Bell Tolls"
  5. "Fade To Black"
  6. "Battery"
  7. "Master Of Puppets"
  8. "The Thing That Should Not Be"
  9. "Welcome Home (Sanitarium)"
  10. "Disposable Heroes"
  11. "Leper Messiah"
  12. "Orion"
  13. "Damage inc."
  14. "Sad But True"
  15. "Nothing Else Matters"
  16. "One"
  17. "Enter Sandman"
  18. "So What"
  19. "Seek & Destroy"

2010. aasta kontsert[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aasta aprillis jõudis Metallica "Death Magneticu" promotuuri käigus kolmandat korda Eestisse. Esialgu oli planeeritud anda kaks kontserti Riias, kuid majandusraskuste tõttu Lätis võis karta, et kahe kontserdi jaoks pole piisavalt publikut ning seetõttu otsustati üks esinemine anda Eestis. See toimus Saku Suurhallis 360-kraadisel pöördlaval, mille ümber kuulas kontserti umbes 8000 inimest. Metallicat soojendasid Gojira ja Fear Factory. Kontserdil esitas Metallica rohkem vanemaid lugusid, perioodist 1983–1991, kuid mängiti ka mitmeid Death Magnetic'u lugusid.

Kontserdil esitatud lood:[4]

  1. "That Was Just Your Life"
  2. "The End Of The Line"
  3. "Harvester Of Sorrow"
  4. "Ride The Lightning"
  5. "Fade To Black"
  6. "Broken, Beat And Scarred"
  7. "Cyanide"
  8. "Sad But True"
  9. "The Unforgiven"
  10. "All Nightmare Long"
  11. "One"
  12. "Master Of Puppets"
  13. "Blackened"
  14. "Nothing Else Matters"
  15. "Enter Sandman"
  16. "Last Caress" (Misfitsi kaver)
  17. "Whiplash"
  18. "Seek & Destroy"

Diskograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stuudioalbumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Live-albumid ja kompilatsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Damaged Justice" (duubelalbum, oli müügil ainult Jaapanis; 1990)
  • "The Good, the Bad and the Live" (1990)
  • "Live at Wembley Stadium" (1992)
  • "15 pieces of Live Shit promo" (1993)
  • "Live Shit: Binge & Purge" (1993)
  • "Mandatory Metallica" (1996; duubelalbum lugudega varasematelt plaatidelt)
  • "Live in London (1996)" (1997)
  • "Garage Inc." (1998; kavereid sisaldav duubelalbum)
  • "S&M promo" (1999)
  • "S&M" (1999)
  • "Metallica: Vinyl Box Set" (2004)
  • "The Metallica Collection" (2009)
  • "Orgullo, Pasión y Gloria: Tres Noches en la Ciudad de México" (2009; samast on ka kontserdi DVD ja Blu-ray)

EP-d[muuda | redigeeri lähteteksti]

Singlid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Whiplash" (1983)
  • "Jump in the Fire" (1983)
  • "Creeping Death" (1984)
  • "Fade To Black" (1985)
  • "For Whom the Bell Tolls" (1985)
  • "Battery" (1986)
  • "Master Of Puppets" (1986)
  • "Welcome Home (Sanitarium)" (1986)
  • "Eye Of The Beholder" (1988)
  • "...And Justice For All" (1988)
  • "Harvester Of Sorrow" (1988)
  • "One" (1989)
  • "Enter Sandman"
  • "Don't Tread on Me"
  • "The Unforgiven"
  • "Nothing Else Matters" (1992)
  • "Wherever I May Roam"
  • "Sad But True" (1992)
  • "Until It Sleeps"
  • "Ain't My Bitch"
  • "Hero Of the Day" (1996)
  • "Mama Said" (1996)
  • "King Nothing" (1997)
  • "Bleeding Me"
  • "The Memory Remains" (1997)
  • "The Unforgiven II" (1998)
  • "Better Than You"
  • "Fuel"
  • "Turn the Page"
  • "Whiskey in the Jar" (1999)
  • "Die, Die My Darling"
  • "No Leaf Clover"
  • "I Disappear" (2000)
  • "St. Anger" (2003)
  • "Frantic"
  • "The Unnamed Feeling" (2004)
  • "Some Kindof Monster"
  • "The Ecstasy of Gold" (2007)
  • "The Day That Never Comes" (2008)
  • "My Apocalypse"
  • "Cyanide"
  • "Judas Kiss"
  • "All Nightmare Long"
  • "Broken, Beat & Scarred"

Demod[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ron McGovney garaaži demo 1982
  • Power Metal
  • No Life 'til Leather
  • Metal up Your Ass (kontsertesinemine)
  • Horsemen of the Apocalypse (1983)
  • Megaforce'i demo
  • Ride the Lightningu demod
  • Master of Puppets'i demo (1985)
  • ...And Justice for All'i demo (1987)
  • Demo Magnetic (2007)

Koosseisud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algkoosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1982. aasta lõpul tuli Ron McGovney asemele bassimängijaks Cliff Burton ja 1983 Mustaine'i asemele soolokitarristiks Kirk Hammett, 1986 sai Cliff Burtoni hukkumise järel basskitarristiks Jason Newsted. 2001 lahkus Newsted bändist ning ajutiselt täitis tema kohta bändi produtsent Bob Rock, kuni 2003 võeti asemele Ozzy Osbourne'i ja Suicidal Tendencies'iga koostööd teinud Rob Trujillo.

Praegune koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seega praegu on Metallica koosseis:

Bändi liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aasta Bänd Salvestused
Rütmikitarrist,
Soolo laulja
Soolokitarrist Basskitarrist Trummar
1981 James Hetfield Lloyd Grant James Hetfield[5] Lars Ulrich Esimene demo Hit the Lights .
1982 Dave Mustaine Ron McGovney No Life 'Til Leather demo,
1982–1983 Cliff Burton 2 Loo Demo (tuntud ka kui "Megaforce Demo")[6]
1983–1986 Kirk Hammett Kill 'Em All, Ride the Lightning, Master of Puppets
1986–2001 Jason Newsted Garage Days Re-Revisited, ...And Justice for All, Metallica, Load, ReLoad, Garage Inc., S&M
2001–2003 Bob Rock St. Anger (Kooseis salvestuse ajal)
2003-tänapäev Robert Trujillo St. Anger live bonus disc, Some Kind Of Monster, Death Magnetic (2008)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. [1]
  2. http://www.setlist.fm/setlist/metallica/1999/song-festival-ground-tallinn-estonia-33d6fcb5.html
  3. http://www.setlist.fm/setlist/metallica/2006/song-festival-ground-tallinn-estonia-5bd6dfec.html
  4. http://www.setlist.fm/setlist/metallica/2010/saku-suurhall-tallinn-estonia-6bd4fe32.html
  5. "Encyclopedia Metallica", Encyclopedia Metallica ( ). Vaadatud 2007-02-26. 
  6. Only one recording of this line up can be found. An untitled 2-track demo which has been named the "Megaforce Demo", it was quickly recorded to introduce Cliff Burton to potential record labels, which then led them to signing with Megaforce records. The tracks recorded for the demo were "Whiplash" and "No Remorse" (also featuring different lead parts). Footage of this line up playing live can be seen on the Cliff 'Em All video.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]