Dream Theater

Allikas: Vikipeedia

Dream Theater on Ameerika progressiivse metali ja progressiivse rocki ansambel, mis loodi 1985. aastal Majesty nime all. Ansambli liikmed on John Myung, John Petrucci, James LaBrie, Jordan Rudess ja Mike Mangini

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ansambli ajalugu sai alguse 1985. aastal, kui basskitarrist John Myung ja kitarrist John Petrucci tutvusid Berklee kolledžis õppides trummar Mike Portnoyga. Kolmekesi moodustati "Majesty"-nimeline trio. Kõik kolm hindasid kõrgelt selliste bändide nagu Rushi ja Iron Maideni loomingut, mistõttu kaverdati palju nende loomingut. 1986. aastal liitusid trioga Petrucci sõber Kevin Moore, kes hakkas mängima klahvpille ja laulja Chris Collins. Sellest perioodist on pärit niinimetatud Majesty demod, millest mõned lood on uuemas kuues jõudnud ka live-kontsertide lugudevalikusse. Tõelise eduni jõuti alles 1992. aasta albumiga "Images and Words", mille üks lugu "Pull Me Under" sai tuntuks MTVs ja seda mängiti pikka aega raadios.

Aastal 1994. anti välja album "Awake", mis lõi läbi sama hästi, kui eelmine album ning saavutas ka suurt edu. Siis vapustas aga oma ootamatu lahkumisega bändi klahvpillimängija Kevin Moore, kes soovis oma loomingule pühenduda. Dream Theater soovis ka oma lugusid turneedel mängida ning seetõttu tuli kiiresti leida klahvpillimängija. Bändi kutsuti ka Jordan Rudessi, kes keeldus, sest talle ei oleks sobinud pikad tuuritamised. Dream Theater oli väga pettunud ja siis kutsuti bändi oma endine kolledžikaaslane Derek Sherinian. Peale tuuri lõppu sai Sherinianist lõplikult ansambli liige.

1995. aastal kirjutasid ansambli liikmed valmis uue 20-minutilise singli "A Change of Seasons" ning aastatel 19961997 tegeleti järgmise albumiga "Falling Into Infinity". See album oli teistsugune, sest nende plaadifirma EastWest juhtkond oli just vahetunud ning uus juhtkond soovis, et nad kirjutaksid "raadiosõbralikku" muusikat. Appi kutsuti produtsent Desmond Child, kes "parandas" lugude sõnu. Kuigi lood olid progressiivse kõlaga, leidusid plaadil lood nagu "Hollow Years" ja "You Not Me", mis tekitasid fännides tunde, nagu oleks alanud bändi loomingus uus mainstream ajastu. Kokkuvõttes oli album suur pettumus ning ansambli juhtliige Mike Portnoy kaalus tõsiselt grupi laialisaatmist.

1997. aastal moodustas Mike Portnoy Magna Chart Records'i palvel supergroup'i Liquid Tension Experiment, mille liikmeteks said trummidel tema ise, John Petrucci kitarril, Tony Levin basskitarril ja Jordan Rudess klahvpillidel. Sellest bändist sai meedium, mille kaudu Portnoy ja Petrucci kutsusid Rudessi uuesti oma bändi. Peale pikka mõtlemist nõustus Rudess 1999. aastal pakkumisega. Järgmiseks hakati kirjutama fännide poolt kaua nõutud järge "Images and Words"'i loole "Metropolis Pt 1". Valmis kirjutati terve kontseptalbum, mille teemad keerlesid armastuse, taassünni, mõrva ja reetmise ümber. Plaadi nimeks sai "Metropolis Pt 2: Scenes from a Memory". Kuigi plaat jõudis vaid 73. kohani Ameerika edetabelites, võis bänd rõõmuga tähistada enda taassündi, sest nende fännid võtsid selle plaadi rõõmupisaratega vastu. 2000. aastal anti välja live DVD "Metropolis 2000: Scenes from New York ". 2001. aastal anti välja live plaat "Live Scenes from New York", millel olid kõik neljatunnise kontserdi palad.

2002. aastal sisenesid ansambli liikmed taas stuudiosse, et uut materjali välja töötada. Nende plaadifirma loal kirjutati duubelalbum, mille esimesel plaadil oli viis lugu ja teine plaat koosnes 42-minutilisest kuueosalisest muusikapalast. Terve albumi nimeks sai "Six Degrees of Inner Turbulence". Kriitikud ja fännid hindasid ka seda plaati ning plaat ise müüs ka väga hästi. Sellele järgnes pooleteistaastane turnee, mille jooksul esitati lisaks oma loomingule ka Iron Maideni ja Metallica loomingut.

2003. aasta keskel asuti töötama järgmise plaadi "Train of Thought" kallal, kusjuures samaaegselt tuuritati koos Queensrÿche'i ja Fates Warning'iga. See plaat oli suuresti inspireeritud Metallica loomingust ning seetõttu mõjutas Metallica heavy metal selle plaadi muusikalist stiili raskemas ja tumedamas suunas. Kuigi kriitikud hindasid plaati suurepäraseks, olid osad vanema loomingu fännid pettunud, sest olid lootnud kuulda eelmiste albumite stiilis muusikat. Sellegipoolest leidis Dream Theater endale uusi fänne ja laiendas oma mõju. 2004. aastal esineti Tokyos Budokani saalis ning aasta lõpus antigi välja live DVD Live at Budokan, millel leidus lisaks viimasele plaadile ka vanemat loomingut ja "kulisside taga" materjali.

2005. aastal anti välja "Octavarium", mis tähistas järjekordset uut suunda nende loomingus. Väga palju oli sellel plaadil U2 ja Coldplay mõjutusi, kuid leidus ka pikki ja eepilisemaid lugusid. Bändi kitarrist John Petrucci on öelnud, et peab seda plaati nende parimaks loominguks. Kaks aastat kestis ka ansambli turnee ning 29. augustil 2006. aastal anti välja bändi asutamisest 20 aasta möödumise tähistamiseks live DVD ja CD "Score, kus gruppi saatis esimest korda nende karjääri jooksul orkester.

2007. aastal 5. juunil anti välja "Systematic Chaos", mida promoti võimalikult palju ning seda saatis ka edu, sest sellest sai nende kõige kõrgema edetabelikoha saavutanud plaat. Tolle plaadi looming sai palju mõjutusi koomiksitest, poliitikast ja mütoloogiast. Järgnes järjekordne turnee, mis viis neid esimest korda ka Austraaliasse ning mis kestab tänaseni. Sel aastal anti välja ka nende suurkogumik "Greatest Hit (...and 21 Other Pretty Cool Songs)".

2010. aasta septembris lahkus Mike Portnoy bändist. Mike Portnoy oli asendanud Avenged Sevenfold'i Jimmy The Rev Sullivan'i, kes oli äsja surnud.

[[2011]. aasta jaanuaris leidsid Dream Theater'i liikmed end taas stuudiost. Asuti kirjutama materjali uue plaadi jaoks. Aprillis leiti kolmeosalise dokumentaalprotsessi kaudu uus trummar, kelleks osutus Mike Mangini. Maikuu alguseks on plaadimaterjal valmis ning peaaegu kogu muusika lindistatud.

Liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Mike Mangini (trummid)
  • John Myung (basskitarr)
  • John Petrucci (kitarrid)
  • James LaBrie (vokaal)
  • Jordan Rudess (klahvpillid)

Endised liikmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Chris Collins (vokaal)
  • Charlie Dominici (vokaal)
  • Kevin Moore (klahvpillid; 1985–1995)
  • Derek Sherinian (klahvpillid; 1995–1999)

Albumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stuudio[muuda | redigeeri lähteteksti]

Live-albumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kogumikud[muuda | redigeeri lähteteksti]