Aleksandr Benois

Allikas: Vikipeedia
Leon Baksti poolt tehtud Aleksandr Benois' portree, 1898

Aleksandr Benois (vene Александр Николаевич Бенуа, kasutatakse ka nimekuju Alexandre Benois; 3. mai 1870 Peterburi9. veebruar 1960 Pariis) oli vene maalikunstnik, teatridekoraator, graafik, kunstiajaloolane ja -kriitik.

Aleksandr Benois oli kunstnike rühmituse ja ajakirja Mir Iskusstva asutajaid ja vaimseid juhte.

Aastail 1918–1926 oli ta Ermitaaži maaligalerii juhataja.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandr Benois sündis 3. mail 1870. aastal Peterburis. Tema isa Nicholas Benois oli tunnustatud vene arhitekt.[1] Tuntuks sai ka Aleksandri vanem vend Leonti, kes oli arhitekt ja Albert, kes tegeles maalikunsti ja arhitektuuriga.

Aastail 1890–1894 õppis Aleksandr Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas.[1] Paralleelset ülikooliõpingutega õppis ta iseseisvalt kunstiajalugu ja tegeles maalikunstiga.[1]

Kolm aastat pärast ülikooli lõpetamist ja esimest reisi Prantsusmaale, valmis Aleksandril vesivärvidega maalide seeria, mis kujutas Louis XIV viimast promenaadi.[1] See seeria sai kuulsaks tänu Pavel Tretjakovile, kes pani need tööd näitusele. Tänu sellele näitusele võitis ta kunstikriitiku Sergei Djagilevi ja kunstniku Leon Baksti tähelepanu. Kolmekesi koos asutasid nad kunstnike ühenduse Mir Iskusstva ja hakkasid välja andma samanimelist kunstiajakirja.

20. sajandi alguses jätkas Benois tööd Mir Iskusstvaga, kuid tegeles ka muuga. Ta kirjutas ja avaldas monograafiaid 19. sajandi vene kunsti ning Tsarskoje Selo kohta. Aastal 1903 illustreeris Aleksandr Puškini poeemi "Vaskratsanik".

Aastal 1901 määrati ta Peterburi Mariinski teatri kuntiliseks juhiks. Sellest alates pühendas ta enamiku oma ajast dekoreerimisele ja lavakujundusele. Aleksandr Benois' kostüüme ja lavakujundusi etendustele "Sülfiid" (1909), "Giselle"(1910) ja "Petruška" (1911) arvatakse tema parimateks töödeks üldse.[1]

Aleksandr Benois tegi koostööd ka Moskva Kunstiteatri[1] ja muude tähtsate Euroopa teatritega.

Aastail 1918–1926 töötas Aleksandr Benois Ermitaaži kunstigalerii juhatajana ning andis välja uue Ermitaaži kataloogi. Samuti jätkas ta töötamist raamatu- ja teatrikunstnikuna, viimast peamiselt Suures Draamateatris.

Aastal 1926 Benois emigreerus Nõukogude Liidust Prantsusmaale ning elas Pariisis.[1] Ta töötas peamiselt teatrikostüümide ja lavakujunduse kunstnikuna. Pärast Teist maailmasõda töötas Aleksandr Benois mõnda aega Milanos La Scala teatris.[1]

1955. aastal andis Benois välja kaheosalise raamatu "Memuaarid".

Aleksandr Benois suri 9. veebruaril 1960. aastal Pariisis.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bibliograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Katerina Clark, Petersburg: Crucible of the Cultural Revolution (Cambridge, MA, 1995).
  • John E. Bowlt, The Silver Age: Russian Art of the Early Twentieth Century and the 'World of Art' Group (Newtonville, MA, 1982).
  • Janet Kennedy, The Mir Iskusstva Group and Russian Art, 1898–1912 (New York, 1978).
  • Sergei Makovskii, Stranitsy khudozhestvennoi kritiki – Kniga vtoraia: Sovremennye Russkie khudozhniki (St. Petersburg, 1909).
  • Gregory Stroud, Retrospective Revolution: A History of Time and Memory in Urban Russia, 1903–1923 (Urbana-Champaign, Illinois: University of Illinois at Urbana-Champaign, 2006).