2S9 Nona-S

Allikas: Vikipeedia
Liikurmiinipilduja Nona-S

Nona-S (2S9) (Нона–С) on Nõukogude Liidus valmistatud soomustatud 120mm liikurmiinipilduja dessandi lahingumasinast edasi arendatud veermikul.

Taktikalis-tehnilised andmed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiandmed

  • Miinipilduja laskekaugus: 7100 m
  • Miinipilduja laskekiirus: 6-8 lasku/min
  • Lahingkomplekt: 25 miini
  • Laskesektor: +/- 35°
  • Pikkus: 6,02 m
  • Kaal: 8,7 t
  • Soomuskaitse: 15 mm
  • Kiirus: 60 km/h
  • Meeskond: 4

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nona-S miinipilduja 2A60 on tagantlaetav ja sellega on võimalik tulistada ka vastavate mürskudega, mis lendavad miinidest kaugemale - 8,7 km, algkiirusega 367 m/s. Tulistada on võimalik ka täielikult otsesihtimisega (üla-trajektoorita). Nona-S on praktiliselt universaalselt kasutatav nii miinipilduja, kahuri, kui haubitsa funktsioonides.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960.-70. aastail püüti pikemat aega lahendada dessantvägedele kerge kaudtuletoetusmasina valmistamise probleemi. Kõik variandid osutusid ebasobivaiks. Alles pärast BTR-D kasutuselevõttu saadi sobiv veerimik, mis kandis universaalselt 120mm relva. Nona-S tootmist alustati 1981. a ja see oli mõeldud peamiselt õhudessantvägedele. Esmakordselt näidati relva paraadil avalikult 1985. Relvasüsteem näitas end heast küljest Afganistani sõjas.

Legendi järgi sai relv nime "Nona" mitte lille nimest, vaid lühendist "Новое Орудие Наземной Артиллерии" (Uus Suurtükk Maismaa Suurtükiväele).

Masinast on Venemaal valmistatud versioon BTR-80 veermikul - Nona-SVK (2S23) ja haakes veetav versioon Nona-K (2B16).

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kokku on toodetud u 1000 miinipildujat, millest üle 800 on hetkel relvastuses eri riikides, neist enamus (u 600) Venemaal.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]