Üleliiduline V. I. Lenini nimeline Pioneeriorganisatsioon

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Pioneer (lasteorganisatsiooni liige). Lisainfot artikli arutelust
Pioneeriorganisatsiooni sümbool
Leningradi pioneerid kaitset harjutamas 1937
Pioneerid koos väliskülalisega pioneerilaagris Artek 1983 a.
Tadžikistani pioneerirühm 1983. a
Pioneeride palee hoone Sevastoopolis

Üleliiduline V. I. Lenini nimeline Pioneeriorganisatsioon (vene keeles: Всесоюзная пионерская организация имени В. И. Ленина) oli Nõukogude Liidus tegutsenud skautlike joontega ja kommunistliku suunitlusega noorte massiorganisatsioon, mida juhtis NLKP ülesandel ÜLKNÜ.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelkäijaks olid Venemaal tegutsenud skaudiliikumine, mis kohaldati ümber vastavalt kommunistide nägemusele noorte kasvatusest. Pioneeriorganisatsiooni sünnipäevaks loetakse 19. maid 1922. Organisatsiooni idee autor oli väidetavalt Lenini elukaaslane Nadežda Krupskaja. 1924. aastani kandis organisatsioon Spartacuse nime. Pärast Lenini surma 1924. aastal nimetati ümber V. I. Lenini nimeliseks. Esimesed pioneerirühmad loodi Moskva tehaste ja vabrikute juures. Laste ülesandeks oli korrastada tehaste ümbrust ja asulate keskusi, õpetada inimestele lugemist ja kirjutamist, aidata kodutuile lastele peavarju muretseda, töödasta linnalähedastes juurviljaaedades jne. Muud laste-noorteorganisatsioonid olid Nõukogude Liidus sellest ajast alates praktiliselt keelatud.

2. maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. maailmasõja ajal olid pioneerid abiks tagalatöödel, aga tegutsesid ka otseselt rindel. Tuhandeid autasustati teenete eest medalitega, sealhulgas 4 pioneeri said postuumselt Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse: Leonid Golikov, Marat Kazei, Valentin Kotik ja Zinaida Portnova.

1945-1990[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viiekümnendail ja kuuekümnendail aastail tihendati kogu Nõukogude Liidu pioneeride sidemeid teiste riikide lasteorganisatsioonidega. Pioneerilaagris "Artek" said käia nii NSV Liidu kui ka teiste sotsialismimaade parimad õpilased.

Organisatsiooni kõrghetkeks võib lugeda 1970-ndaid aastaid, kui sellesse kuulus 25 miljonit liiget. Neil aastatel osalesid pioneerid operatsioonil Vietnami laste abistamiseks, BAM ehitusel ja rahvusvahelisel lastefestivalil "Olgu jääv meile päike!".

Organisatsiooni on kahel korral (1962 ja 1972) autasustatud Lenini ordeniga.

Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 1991 saadeti Pioneeriorganisatsioon laiali.

Viimastel aegadel on kommunismimeelsed üritanud Venemaal organisatsiooni tegevusi mingil määral taaselustada.

Liikmed ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pioneeriorganisatsiooni liikmeksolek oli teoreetiliselt vabatahtlik, kuid reaalselt mõjutati kõiki vastavasse ikka jõudnud noori kindlalt liituma. Erandid olid harvad - vastu ei võetud paadunud huligaane ning esines keeldumist usulistel põhjustel.

Ühingu tegevus tugines põhimäärusele, milles oli kindlaks määratud organisatsiooni põhiülesanded ja ehitus. Kõrgeim organ oli kesknõukogu. Väikseim allüksus oli pioneerisalk, salgad moodustasid rühma, rühmad pioneerimaleva, mis oli põhiüksuseks. Vastutavatel ametikohtadel olid vormil oma ametkohatunnused: väikesed (1-4) ja suured (1-3) tähekesed.

Liikmed jagunesid:

  • 7-9 a vanused ehk oktoobrilapsed
  • 10-15 a vanused ehk pioneerid

Alates 16 a oli võimalik astuda edasi Komsomoli. Alates 1982. a loodi lisaks vanempioneeri staatus 7. ja 8. klassi õpilastele.

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pioneeriorganisatsioonil oli tähtis roll laste kommunistlikus kasvatuses. Pioneeriorganisatsiooni tegevus hõlmas kõiki võimalikke laste tegevusalasid.

Koolides peeti noortele pioneerikoondusi ja igas koolis oli ka pioneerijuht, kes koordineeris õpilaste huvitegevust. Korraldati näiteks rivi-, spordi- ja maastikuvõistlusi, väljasõite ja matku, rongkäike, auvalveid, pensionäride abistamist. Koguti vanapaberit ja vanametalli. Lisaks tegutsesid pioneerid autoinspektsiooni, looduskaitse ja tuletõrje abilistena. Suveti toimusid pioneerilaagrid.

Pioneeride tähtpäevad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pioneerid pidid tähistama järgnevaid tähtpäevi:

Vanne, juhtlause, tervitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Pioneerivanne (aastast 1986): "Mina, (perekonna- ja eesnimi), astudes Vladimir Iljitš Lenini nimelise Üleliidulise Pioneeriorganisatsiooni liikmeks, tõotan pühalikult oma seltsimeeste ees: palavalt armastada oma kodumaad, elada, õppida ja võidelda nii nagu pärandas suur Lenin, nagu õpetab Kommunistlik Partei, alati täita Nõukogude Liidu pioneeride seadusi."
  • Juhtlause (deviis): "Pioneer, võitluseks Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ürituse eest, ole valmis!"; vastus: "Alati valmis!" (vene keeles "Пионер, к борьбе за дело Коммунистической партии Советского Союза будь готов!"; "Всегда готов!"). Juhtlause oli algselt osaliselt tuletatud ja edasi arendatud skautlusest.
  • Spetsiifiline ja originaalne oli pioneeri tervitusvõte, kus erinevalt traditsioonilisest sõjaväelisest tervitusest, tõsteti käsi tervituseks (au andmiseks) kaldu lauba ette.

Tagamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnades olid pioneeridele huviringide läbiviimiseks vastavad koondasutused ehk pioneeride majad ja pioneeride paleed. Praktiline suvine tegevus ja kasvatus toimus pioneerilaagrites. Suurim pioneerilaager oli Artek Krimmis.

Organisatsiooni liikmed kandsid koolivormil rinnas pioneeri või oktoobrilapse märki ja alates pioneeri east ka punast kolmnurkset (1000 mm pikkuse pikema küljega ja 300 mm keskläbimõõduga) kaelarätti. Lisaks oli pioneerivorm koos peakattega. Riietuselemente sai osta poodidest nagu ka koolivorme.

Propaganda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üleliiidulise pioneeriorganisatsiooni häälekandja oli 1925. aastal asutatud ajaleht Pionerskaja Pravda.

Pioneeridest tehti arvukalt filme ja kirjutati raamatuid. Nende tegevust kajastati pidevalt NSV Liidu ajakirjanduses ning pioneeriorganisatsiooni tähtpäevade puhul anti välja marke. Tuntumate raamatute hulka, milles kujutatakse pioneere, kuuluvad Arkadi Gaidari "Timur ja tema meeskond", Anatoli Rõbakovi "Kortik", Lazar Lagini "Vanake Hottabõtš" ja Boriss Vassiljevi "Homme algas sõda". Kõigi nende ainetel on tehtud ka filme.

Loomaks eeskuju noortele, fabritseeriti lugu kangelaspioneerist märterist Pavlik Morozovist, kes olevat kaevanud oma isa peale ja seejärel tapetud. Pioneeriüksustel olid omad lipud, trummid, fanfaarid ja hulk muud kirevat atribuutikat, mida hoiti tavaliselt koolis eraldi toas.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]