Seloodid
Seloodid (kr zelotai) nimetasid ennast heebrea keeles gannä'im ja aramea keeles gan'anayya.[1] Termin seloodid (inglise keeles Zealots) on laialt levinud tõlge heebreakeelsest sõnast kanai (קנאי, sageli kasutatakse mitmuses קנאים, kana'im), mis tähendab seda, kes on innukas Jumala nimel. Termin tuleneb kreekakeelsest sõnast ζηλωτής (zelotes), tõlkes jäljendaja, innukas austaja või järgija.[2][3] Seloodid moodustasid võitlusliku kallakuga, puristliku Rooma-vastase judaismi sekti, mis ootas messia (kuninga) saabumist, kelle valitsusaeg pidi kestma tuhat aastat. Messia kuningriigi pealinnaks pidi saama Jeruusalemm. Seloote juhtis tugev rahvustunne.[4] Nende eesmärk oli roomlaste väljakihutamine vahendeid valimata. Selle tagajärjel toimus 66. aastal Juudi sõda.[4] Lisaks Rooma-vastasusele olid seloodid peaaegu sama vaenulikud ka rikka ja võimuka juudi kõrgema klassi vastu. Lihtrahvas aga imetles seloote, sest neid nähti rahva eest seisvana.[1]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Seloodid alustasid tegevust pärast Herodes Suure surma 4 eKr. Pole kindlalt teada, mis perioodil end nõnda määratlema hakati, kuid neid on esmamainitud 66. aastal [1][5]. Josephuse teoses "Juudi muinsused" on kirjas, et sel ajal olid olemas kolm peamist juudi sekti: variserid, saduserid ja esseenid. Seloodid olid "neljas sekt", mille asutas Juudas Galileast 6. aastal pärast Quiriniuse rahvaloendust, kui Rooma impeerium oli kuulutanud Herodes Arhelaose tetrarhia Rooma provintsiks.[6] Selootidel oli juhtiv roll esimeses Juudi-Rooma sõjas (66.–73. aastal). Seloodid olid vastu Rooma valitsusele ja püüdsid seda vägivaldselt välja juurida, võttes sihikule roomlased ja kreeklased. Teine rühm, mis tõenäoliselt oli selootidega seotud, olid sikarid, kes tapsid juute ja rüüstasid nende elukohti. Sikarid pidasid juute usust taganejateks ja kollaborantideks ning õhutasid neid võitlema roomlaste ja teiste juutide vastu. Josephus maalib selootide ja sikarite tegevusest väga sünge pildi, sest nad algatasid enne juudi templi hävitamist mõrvarliku hirmuvalitsuse, nagu ta seda iseloomustab. Josephuse sõnul järgisid seloodid Gišala Johannest, kes oli Galileas roomlaste vastu võidelnud, seejärel põgenenud, tulnud Jeruusalemma ja innustanud kohalikke oma fanaatiliste seisukohtadega, mis viis templi hävitamiseni. Gišala Johannesel ja tema järgijatel õnnestus Jeruusalemm vallutada ning nad hoidsid seda kuni 70. aastani, mil Rooma keisri Vespasianuse poeg Titus võttis linna tagasi ja hävitas Jeruusalemma laastamise käigus Herodese templi. [6]
Aastal 73 sooritas üle 900 seloodi enesetapu, et mitte langeda Rooma võimu kätte. Roomlased tungisid läbi Masda kindluse viimase müüri ja leidsid surnud seloodid.[7]
Jeesus ja seloodid[muuda | muuda lähteteksti]
Jeesuse suhtumine selootidesse pole otsestest allikatest teada. Mõned ajaloolased (Reimarus, Kautsky, Eisler) on välja pakkunud, et Jeesus oli seloot või vähemalt selootide pooldaja.[8] See vaade eeldab, et Jeesuse jüngrid olid need, kes ta patsifistlikule teele ümber juhatasid. Jeesuse tõelist revolutsioonilist olemust tõendaks pühakiri vaid sellega, et tema jüngrite hulgas oli seloot Siimon (Lk 6:15, Mt 10:4, Mk 3:18, Ap 1:13), tuntud ka kui Siimon Kananaios,[9] Luuka 22:36 järgi ütleb Jeesus oma jüngritele, et nood oma kuued maha müüks ja nende asemel mõõgad ostaksid. Luuka 12:51 järgi ütleb Jeesus: "Kas te arvate, et ma olen tulnud rahu andma maa peale? Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid hoopis lahkmeelt."[10]
Teised ajaloolased nõustuvad Jeesuse revolutsioonilisusega ideedemaailmas, ent heidavad kõrvale pildi Jeesusest kui seloodist.[11] Selline nägemus olevat nende arust vastuvõetamatu Jeesuse vägivallatu (Mt 26:52) ja tolerantse poliitika taustal. Jeesus sallis ka neid juute, kes töötasid Rooma maksukogujatena (Mk 2:15–17) ja kuulutas oma vaenlaste armastamise tähtsust (Mt 5:44, Lk 6:27–31, 35).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 F.F. Bruce (2000). Uue Testamendi ajalugu. Lk 115.
- ↑ Harper, Douglas. "zealot (n.)".
- ↑ Liddell,Henry George/Scott, Robert. "A Greek-English Lexicon".
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 4,0 4,1 Fritz Rienecker ja Gerhard Maier (1994). Suur piiblileksikon. Lk 581.
- ↑ James Hasting (1980). Encyclopedia of Religion and Ethics. Lk 849.
- ↑ 6,0 6,1 Kirby, Peter. "Antiquities of the Jews – Book XVIII". Early Jewish Writings.
- ↑ Duncan B. Kõrbekindluse hõivamine:"Flavius Silva ja Masada piiramine". Lk 28–35.
- ↑ Brandon, S.G.F. (1967). Jesus and the Zealots. Manchester.
- ↑ Gerhard Kroll (2002). Jeesuse jälgedel. Lk 232.
- ↑ Rhoads, David Zealots. (1992). The Anchor Bible Dictionary. Kd. Volume 6 (Si-Z). The United States of America. Lk 1043–1054, 1052.
- ↑ Hengel, M. (1971). Was Jesus Revolitionary?. Philadelphia.