Zaube ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Zaube ordulinnus (eesti Jürriburi, saksa Jürgensburg, läti keeles ka Jaunpils)[1] oli Liivi ordu liivlaste ja lätlaste vahelistel piirialadel asunud majanduslinnus, mis paiknes Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 70 km kaugusel Riiast (30 km Siguldani ja 35 km Võndu), tänapäeva Amata piirkonnas (Amatas novads)[2], Zaube vallas (Zaubes pagasts), Zaube asulas, Augšezersi ja Lejas ezersi järvede vahelise Bērzupite (Krahwete) oja põhjapoolsel ehk paremkaldal, umbes 400 meetrit Zaube luteri kirikust kagus[3], endise Jaunpilsi mõisa 3 ha suuruses pargis. Vanasti, kui järvedevaheline veskitiik ojal oli üles paisutatud, jäi linnus jõesaarele, ning see ala asetseb praegu umbes 170 m kõrgusel üle merepinna.

Muinasajal kuulus Jürriburi tõenäoliselt koivaliivlaste asuala lõunapiirkonda. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Riia maakonna Zaube (Jaunpilsi) kihelkonnas (Kirchspiel Jürgensburg).[4]

Amata piirkonna vapp

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1437 – Jurgenborgh
  • 1464 – Jurgenburg
  • 1498 – Jurgesborg
  • 1601 – Georgenberg
  • 1680 – Giorgiens borg, Georgeburg, Jurgenburg[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus algusaegadest Poola-Rootsi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]

Ordurüütli Jost Klothi hauaplaat. Brotze joonistus XVIII sajandi lõpust

1257. aasta paiku ehitati Jürriburi linnus baltisaksa ajaloolaste arvates (Arndt Jürgen Helmsi kroonika järgi) Liivi ordu ordumeistrite Eberhard von Sayn (Seine) ja Andreas von Felbeni (Stucklandi) poolt[6]. Hiljem kuulus linnus Liivi ordu maamarssalile (ordu sõjajõudude ülemjuhataja)[7] ja allus Sigulda ordulinnusele.

1437. aasta 22. augustil mainitakse linnust esmakordselt dokumentaalselt Liivi ordumeistri kirjas Saksa ordu meistrile.[8]

1467 on linnus olemas Liivimaa linnuste nimekirjas ja on öeldud, et see allub sõjaliselt maamarssalile. Halduslikult juhivad seda majanduslinnust Sigulda foogtid.[9] XV sajandi dokumentides on mitmel korral räägitud Jürriburi linnusest ja maanteest.

1483 vallutasid, rüüstasid ja põletasid riialased koos peapiiskopi Stephan Grube vägedega Jürriburi koos Skujene ja tollal ordu võimu all olnud Vana-Pebalgi linnustega kodusõjas Liivi ordu vastu. Riialased, öelnud üles ordumeistriga sõlmitud vaherahu, ühinesid Jürriburist 40 km lõuna pool paiknevas Koknese piiskopilinnuses, mida kasutati orduvastaste aktsioonide baaslaagrina, Riia kodaniku Berensi sõjasalkadega ja tungisid sealt edasi ordu aladele.[5]

1492, Jürriburi kuulus Sigulda alla ("in districtu Zigwuldensi et parrochiis ... et Jurgensburgensi...").[10]

1515 saabus Vestfaalist Marki krahvkonnast Liivimaale Roelof Clodt, üks tõenäoline Jürriburi linnuse hilisema valdajasuguvõsa esiisa.[11]

Parunite Clodt von Jürgensburgide vapp

1559 vallutasid n-ö II laine pealetungi ajal Ivan Groznõi Vene väed teiste hulgas ka Jürriburi, Nitaure ja Skujene linnuse.[5]

1561. aasta 22. märtsil läänistas viimane Liivi ordu maameister Gotthard Kettler Poola kuninga Zygmunt II Augusti volitusel Jürriburi linnuse ja mõisa koos 60 teenijaga kantsler Jost Clodtile (Jodocus Cloth, Justus Klodt). Samal ajal ostis Clodt Salomo Henningult valdusele ka 30 talu juurde.[6] Kuna Liivimaa Konföderatsioon likvideerus ja alistus vabatahtlikult Poola kuningale, siis kompenseeriti iseseisvuse kaotamine orduisandatele tulude saamiseks linnuste ja maade läänistamisega. Ametlikult läks kasutusõigus uuele läänimehele üle 1562. aasta algul[12]. Tema järeltulijad nimetasid endid Clodt von Jürgensburgideks ja valdasid mõisat kuni 1790. aastani. Jürriburi (Zaube) linnuse alla kuulus varem ka Jaunamuiža mõis (Kliggenmuischa, Gustavsberg).[13]

1563. aastani oli legendi järgi linnuses vaid kabel, siis ehitas Clodt Jürriburi tammepuust kiriku.[5]

1568 sai Clodt toimunud tehingule Poola kuningalt veelkord kinnituse.

1577. aasta 28. augustil liikusid Moskva tsaari Ivan Groznõi 30 000-mehelise Vene väe üksused Erglist Võnnu poole. Balthasar Russowi kroonika järgi rüüstati tee peale jäänud väikelinnused – Jürriburi, Araiši jt. Elanikud vangistati ja küüditati Venemaale.[5]

1599 oli Jürriburi ja Bersemoise (Bersehof) mõisate omanik Justuse poeg Stephan Klodt.[6]

Linnus Poola-Rootsi sõjast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

1601. aasta algul alistus Poola-Rootsi sõjas Jürriburi samal päeval koos 9 teise linnusega vastupanuta Rootsi riigihoidjale hertsog Karlile. Rootslaste revisjoni järgi oli Jürriburi omanikul Stephanil 33 talu ja 60 aakrit maad. Samal aasta suvel hõivasid poolakad linnuse väepealik Scheisinski (Szcelescinsky) juhtimisel uuesti tagasi.

1613 kuulusid linnusele 35 asustatud ja 45 tühja talu. Samal aastal on mainitud ka väga ilusat puidust Jürriburi kirikut.[6] Linnuse kasutusest väljajäämise aeg ei ole teada.

1632 kuulusid Jürriburi valdused Stephani poja ooberst Jost Klodti lesele Elisabeth von Ungernile Stabegist (Eichenangern) ja nende lastele.[6] Jost ise hukkus 1621. aastal Riia all.

1638 rootslaste revisjoniaktis on omanikuna kirjas Gustav Klodt ja rentnikuna Georg Lode.[5]

1650 sündis linnuse esimese omaniku Jost Clodti lapselapselaps parun Johann Adolph Clodt von Jürgensburg, hilisem rootsi kindralleitnant ja Riia linna asekuberner, kes Riia linna vallutamisel Vene vägede poolt vangi võeti ja Moskvasse viidi. Austuse märgiks vapruse eest määras Rootsi kuningas Karl II ta enda saadikuks Venemaal.

Linnus hävitati tõenäoliselt Poola-Rootsi sõdades XVII sajandil. Jürriburi linnusest 1 km kirdes asub Legerkalnsi mägi ("Laagrimägi"), kust rootslased suurtükitulega olevat siis linnust pommitanud.[5]

1691. aastasse dateerib Hermann von Brügge oma raamatus "Liivimaa libahundid" kohtuprotsessi "libahundi" – kohaliku talupoja üle. Kohut peeti perekond Klodtidele kuuluvas Jürriburi linnuses.[14] Ilmselt oli linnuses säilinud veel kasutuskõlbulikke hooneid.

1765 kuulusid parun Clodt von Jürgensburgile Jürriburi kihelkonnas Jürgensburgi, Bersehofi, Gustavsbergi, Kinderani ja Duckerni mõisad[15], ehk siis tõenäoliselt peaaegu kogu varasem linnuselään.

1786 on A. F. Büschingu maateaduste raamatus kirjas, et linnus on purustatud seisundis.[16]

1790 müüs kammerjunkur Carl Gustav Clodt von Jürgensburg valduse õuenõunik Christian George von Ulrichenile.[6]

1796 joonistas linnusevaremeid J. C. Brotze.[17]

1805 sündis Liivimaa Klodtide suguvõsast pärinev maailmakuulus vene-baltisaksa skulptor Peter Clodt von Jürgensburg.

Tõenäoliselt XX sajandil tasandati linnuseõu spordiplatsi tarbeks.[9]

2002. aastal koostas lätlane A. Zaune linnusest plaani.

Ülemisel pildil on Jürriburi kastelli varemed vasakul pool, paremal on ilmselt vesiveski oja kaldal. Brotze, 1796

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Karl von Löwis of Menari järgi oli Jürriburi üks väikseim Riia piirkonna ordulinnustest. Sõjalisest aspektist moodustasid esiplaanil asetsevad Ropaži – Mālpils – Zaube – Skujene (linnus iga 20 km ehk umbes 3 miili järel) ja tagaplaanil olev Nītaure Liivi ordule kaitseliini Koiva (Gauja) koridori jaoks Riia Peapiiskopkonna vastu. Nītaure jäi lähimast – Zaube linnusest 10 km kaugusele, peapiiskopi Suntaži asetses ordu Malpilsist samuti 10 km kaugusel.

Ehitusstiililt on tegemist peaaegu ruudukujulise vabakujundusliku laagerkastelli[18] – vesilinnusega, mille kivist kaitsemüüri taga asusid enamjaolt puithooned.

Nelinurkne linnuseplats on põhja-lõuna suunas 46–50 m lai ja 70 m pikk (teistel andmetel 45 * 65 meetrit). Ringmüür on säilinud rohuga kaetud vallis. Lõuna poolt kaitseb linnust Bērzupite oja, ülejäänud kolmes küljes asetses 10–20 meetri kaugusel kaitsemüürist kunstlikult kaevatud vallikraav, mida sai veskitiigi ülespaisutamise kaudu ka veega täita. Linnus oli ehitatud põhiliselt maakividest. Jõepoolsel küljel asus 2 meetri paksuste müüridega nelinurkne peaväravatorn, mille siseruumi ristlõige oli 5 * 6 meetrit. Väravatorni ja linnuse edelanurga vahel (8 m. edelanurgast) kaitses lõunamüüri ilmselt oja hävitava mõju eest massiivne kontraforss (müüritugi) mõõtmetega 3,5 * 4 m. Ringmüürist on kohati maapinnal säilinud fragmente müüripaksusega 1,5 meetrit.[9]

Linnusehoovi kagunurgas seisis kivist eluhoone põhiplaaniga 24 * 8 meetrit, mis jagunes kolmeks ruumiks. Hoonetiiva all paiknesid ka keldrid. Linnuse õueala moodustab ümbritseva kaitsemüüri valliga võrreldes 1 meetri sügavuse nõo.[5]

Võimaliku ida pool asetseva eeslinnus olemasolu on selgusetu.

Legendi järgi viinud lossist tunnel 1 km kaugusel asuvasse Lindude orgu (Putna grava).

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusest on maapinnal näha mõned üksikud müürilõigud lõunapoolse kaitsemüüri ja värava kohal. Väravatornist on säilinud varemed kõrgusega 1–1,5 meetrit, kontraforsist kõrgusega 3 meetrit.[9]

Legendid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärimuse järgi oli 1561. aastani linnuses vaid luteriusu kabel. 1563. aastaks ehitas Jost Clodt, ilmselt tänutäheks läänistuse eest linnuseõuele ilma kellatornita tammepuust kiriku. Kellatorni ehitas hiljem Stephan Clodt, selle eest, et ta oli imekombel pääsenud Vene vägede poolt piiratavast Võnnu (Cesise) linnusest, kui tal oli õnnestunud öösel venelaste laagrist mööda hiilida. Stephan lubas hiljem maha võtta kõik tema valduse territooriumil kasvavad tammed ning 1696 kerkis praeguse Jüriburi kiriku asukohale uus, samuti tammepuust kirik. Sellest algkirikust on tänaseni alles tammepuust uksed.

Rootsi kuninga Karl XII kohta on teada legend, et kuningas olevat istutanud Zaube lähedale Kepensi mäele 3 pärna. Ta olevat need istutanud juured ülespoole – et kui pärnad kasvama lähevad, siis naaseb kuningas ja võidab venelastelt Läänemere idakalda provintsid tagasi. Pärnad läksid kasvama, kuid rootslased Liivimaale enam ei tulnud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Zaube kaart
  4. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1791, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Rigische Kreis, No. I
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 Rimša castle
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Hagemeisters Geschichte, lk. 92
  7. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 51, ISBN 978-9985-876-83-1
  8. UB IX, 215
  9. 9,0 9,1 9,2 9,3 EBIDAT
  10. Die Burgsuchungenin Kurland und Livland vom 13. —16. Jahrhundert, Von Dr. Helene Dopkewitsch, Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, 25. Band, 1. Heft, Riga 1933, lk. 60
  11. http://www.brocgaus.ru/text/051/598.htm
  12. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 180, ISBN 5-460-00216-8
  13. Topographische Nachrichten, August W. Hupel, lk. 170
  14. http://www.meeting.lv/guides/event.php?id=C21JCg057
  15. Magazin für die neue Historie, Anton Friedrich Busching, lk. 376
  16. Große Erdbeschreibung, Anton Friedrich Büsching, lk. 174
  17. Brotze VI, 208, Riia Linna Keskraamatukogu
  18. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 431