Skujene ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Skujene mõis.

Skujeni ordulinnuse varemed. Hoone otsasein.

Skujene ordulinnus (eesti Skujeni, saksa Schujen[1] an der Ammat) oli Liivi ordu lätlaste Autine linnusepiirkonna aladel asunud majanduslinnus, mis paikneb Lätis, Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, 82 km kaugusel Riiast (38 km Siguldani ja 28 km Võndu), tänapäeva Amata piirkonnas (Amatas novads)[2], Skujene vallas (Skujenes pagasts), Skujene asulas, Skujene luteri kiriku lähedal[3] järsuveerulise künka otsas. Ala asetseb praegu umbes 210 m kõrgusel üle merepinna.

Muinasajal kuulus Skujeni tõenäoliselt lätlaste asuala läänepiirkonda. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu maakonna Skujene kihelkonnas (Kirchspiel Schujen).[4]

Skujene valla vapp.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1559 – Schujen[5]
  • 1620 – Schuien
  • 1640 – Seuien
  • 1659 – Scujen[6]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Skujeni ordulinnuse varemed. Vaade hoone külgseinale.

1255. aastat loetakse linnuse ajaloo alguseks. Baltisaksa ajaloolaste andmetel (Arndt Jürgen Helmsi kroonika järgi) ehitas linnuse Liivi ordu ordumeister Andreas von Felben (Stuckland). Hiljem kuulus linnus Liivi ordu maamarssalile (ordu sõjajõudude ülemjuhataja)[7] ja seda valitses Sigulda ordulinnuses resideeruv foogt.[8]

1437 on kirjalikes allikates esmakordselt linnust mainitud,[9] mõnedel andmetel ühes 1440 välja antud läänikirjas. 1445 on andmeid kirikumõisast.[10]

1464 on ordumeistri läänikirjas juttu Skujene ametkonna alla kuuluvatest mõisatest.[10]

1467 ja 1555 on Skujenet mainitud ordu maamarssalile kuuluvate linnuste nimekirjas.[11]

1492 on mainitud kirikut, mis tõenäoliselt ehitati sinna koos linnusega. 1537 on üles tähendatud kirikhärrat.[10]

Skujeni, Klawekalni, Eschenhofi ja Kohsenhofi mõisad moodustasid orduajal Skujeni linnuselääni.

1559. aasta veebruari lõpus tulid Moskva tsaaririigi väed Liivimaa sõjakäigul olles röövides ja põletades Serbeni (Dzerbene) poolt ja jõudsid Skujeni alla. Kuna linnus seisis tühjalt, siis panid venelased selle põlema ja hakkasid ümbruskonda rüüstama. Skujeni kihelkonnas tapeti üle 500 elaniku. Venelasi endid langes 4. Edasi võtsid venelased linnusest kaasa kirikukellad ja suundusid Nitaure peale.[5]

1562 läänistas viimane Liivi ordu maameister Gotthard Kettler Poola kuninga Zygmunt II Augusti volitusel Skujeni linnuse Arnt van Galenile. Kuna Liivimaa Konföderatsioon likvideerus ja alistus vabatahtlikult Poola kuningale, siis kompenseeriti iseseisvuse kaotamine orduisandatele tulude saamiseks linnuste ja maade läänistamisega.[12] Lossipiirkonda kuuluvad Skujene, Klawekalni, Eschenhofi ja Kosenhofi mõisad.[10]

1577. aasta juulis–augustis vallutasid Moskva tsaari Ivan Groznõi 50 000-mehelised Vene väed kuni Väina (Daugava) jõeni kõik Liivimaa linnused, sealhulgas ka Skujeni. Elanikud vangistati ja küüditati Venemaale.[13]

1625 läänistas rootsi kuningas Gustav II Adolf Skujeni, Klawekalni, ja Eschenhofi mõisad riigiadmiral Carl Carlson Gyldenhielmile (Gyllenhielm). Reduktsiooniga XVII sajandi lõpus võeti need riigile tagasi[14]

Carl Carlsson Gyllenhielm. Jacob Heinrich Elbfasi maal.

1657. aasta 14. augustil peeti Skujenis Liivimaa aadli konvent.

1786 on A. F. Büschingu maateaduste raamatus kirjas, et Skujenis asub 1255 rajatud loss. Purustuste kohta pole midagi öeldud.[15]

1793 annetas Vene keisrinna Katariina II Skujeni kroonumõisad kindralmajor parun Möller–Sakomelskyle,kelle pärijad pantisid selle 1798 Johann Carl von der Seedeckile (Queerfeldt).[14]

18611920 kuulus valdus perekond von Helmersenile, 1881 asutas Gregor von Helmersen siin perekonna fideikomissi.[10]

Ehitis[muuda | muuda lähteteksti]

Skujeni ordulinnuse varemed. Külgsein lähemalt.

Sõjalisest aspektist moodustasid esiplaanil asetsevad Ropaži – Mālpils – Zaube – Skujene (linnus iga 20 km e umbes 3 miili järel) ja tagaplaanil olev Nītaure Liivi ordule kaitseliini Koiva (Gauja) koridori jaoks Riia Peapiiskopkonna vastu. Nītaure jäi lähimast – Zaube linnusest 10 km kaugusele, peapiiskopi Suntaži asetses ordu Malpilsist samuti 10 km kaugusel.

Praeguste andmete järgi on tegemist vabakujundusliku laagerkastelliga.[16] Kastelliala moodustab künkalael 50 * 70 m suuruse tasandatud platoo. Kuna 1559. aastal põletasid venelased linnuse maha, siis oletatakse, et kaitsemüürist seespool olid linnuses enamjaolt puitehitised.[17] Ka asus seal kabel.

Linnusemäge piirab kagust ja kirdest Amata (Ammat) jõe sügav org. Teistest külgedest on kaevatud läbi 20 m laiune ja 3–5 m sügavune kaitsekraav.[18]

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusemäel on osaliselt alles väliskaitsemüürid u poolteise korruse kõrgusega, kuna sealt murti kive Skujeni mõisahoonete ehituse tarbeks. Linnusevaremed on Läti rahvusliku arheoloogiamälestisena kaitse all.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Skujeni kaart
  4. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief - und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
  5. 5,0 5,1 Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 78, ISBN 5-460-00216-8
  6. Mapp "Livonia", Eesti Rahvusraamatukogu, Euroimmobiliare AS, ISBN 9985-9426-6-3
  7. Hagemeisters Geschichte, lk. 204
  8. http://www.vietas.lv/objekts/skujenes_viduslaiku_pilsdrupas/
  9. Rimša castle
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 Historisches Ortslexikon, Feldmann, von Zur Mühlen, lk. 564
  11. Pilis un muižas
  12. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 180, ISBN 5-460-00216-8
  13. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 241, ISBN 978-9985-876-83-1
  14. 14,0 14,1 Hagemeisters Geschichte, lk. 205
  15. Büschings neue Erdbeschreibung, lk. 703
  16. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 431
  17. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 242
  18. Pilis un muižas