Vana-Pebalgi piiskopilinnus
| Vana-Pebalgi piiskopilinnus | |
|---|---|
 Vaade kastelli väliskaitsemüürile läänest (september 2013) | |
| Asukoht | Vecpiebalga, Läti |
| Koordinaadid | 57° 3′ 18″ N, 25° 49′ 14,3″ E |
 | |
Vana-Pebalgi piiskopilinnus[1] (saksa Pebalg, Alt-Pebalg, läti Vecpiebalga 'vana Balga äärne') oli Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel asunud teetõkke ja majanduslinnus, mis kuulus Rauna linnusepiirkonda. Linnuse varemed paiknevad Lätis Vidzemes Cēsise piirkonnas Vecpiebalga vallas Vana-Pebalgi luteri kirikust 300 m lõunas Balga oja (Bach Bresse)[2] lähedal.[3] Muinasajal kuulus piirkond Tālava maakonna lõunaossa ja Autine linnusepiirkonna põhjapiiri lähedale. Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu maakonna Vana-Pebalgi kihelkonnas[4] (Kirchspiel Alt-Pebalg).
Paikkond asub kõrgustikul umbes 200 m üle merepinna, väga künklikus ümbruskonnas. Lähedalasuvast Alaukstse järvest algab Koiva jõgi.
Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]
XIV sajandil
- Pebalche, Pebalgen, Pebalghe, Pebalge, Pebalg, Pebalge, Pewalg
- 1431 – Pebalgh
- 1485 – Pepalg, Pebalg
- 1541 – Peqalg[5]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Linnus esmamainimisest Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]
1318. aastal mainiti Pebalgi nime esimest korda siis, kui feodaalide omavaheliste arveteklaarimist käigus hõivas paiga Liivi ordu.[6]
Baltisaksa ajaloolaste andmetele tuginedes ehitati linnus 1340. aastal peapiiskopi Friedrichi käsul.[7] 1345 arvatakse olevat läheduses valminud ka kirik. Teistel andmetel on algne linnus ehitatud ajavahemikus 1340–1365[8] ja on kuulunud peapiiskoppide omandusse.
1356 panditi Vana-Pebalgi ja 1361 Serbeni linnused peapiiskop Fromholdi poolt Toreidas asuvale Riia Peapiiskopkonna stiftifoogtile Barthold von Tiesenhausenile, et finantseerida orduvastast võitlust. Peapiiskop ise suundus Avignoni paavsti Innocentius VI juurde ordu peale kaebama, et viimane ta Riiast välja ajas.[9]
Herman Wartberge kroonikas kirjutatakse 1375. aasta kohta, et venelased hõivasid peapiiskopkonna territooriumi ja lõhkusid mõningaid linnuseid, sealhulgas Vana-Pebalgi.
1479 okupeeris linnuse Liivi Ordu.[10]
1481 röövisid linnust venelased.
1483 saabus Leedust 70 ratsaniku saatel Riiga uus peapiiskop Stephan Grube. Käis kodusõda Riia linna ja Liivi Ordu vahel. Riialased, saanud peapiiskopi saabumisest uut innustust liikusid Koknesesse, kus liitusid riialase Berensi abijõududega ja läksid ordumaadele rüüsteretkele. Nad tungisid Zaube (Jürgensburg), Skujene (Schujen) ja Vana – Pebalgi (Alt – Pebalg) linnustesse, lõhkusid neid ja panid need põlema.[11]
.jpg)
1530 mainitakse uuesti peapiiskoplikku linnust, mis on üks seitsmest koadjuutor Wilhelm von Brandenburgile lauamõisaks (Tafelgut – elatismõis) antuist.
1555 on mainitud linnust ja asulat (Pebalgen, ein Schloss und Flecken), samuti ka kirikukihelkonda peapiiskopkonna parohhiaal – lehel.[12]
1556, pärast 24. juunit alistus linnus Vana-Liivimaa koadjuutorivaenuse käigus tõenäoliselt vastupanuta Liivi Ordu vägedele.[13]
Linnus Liivi sõjast Põhjasõjani[muuda | muuda lähteteksti]
1559. aasta veebruari lõpus tulid vene väed Liivimaa sõjakäigul olles röövides ja põletades Tsässviina (Cesvaine) poolt ja jõudsid Vana-Pebalgi alla. Kolm korda nõudsid venelased linnuse alistumist, kuid pealik Peter Bruns ei andnud alla.[14]
1558–1587 on Pebalgi härrana mainitud Hildebrandt Stael von Holsteini, kes võitles Ivan IV ehk Ivan Groznõi vägede vastu, langes venelaste kätte vangi ja viidi Moskvasse, kuid pääses sealt seitsme aasta pärast siiski tulema ja peatselt pärast naasmist suri.[15]
1577 juuli ja augustikuu jooksul vallutasid ja purustasid vene väed Ivan IV juhtimisel enamiku Vana-Liivimaa keskmaa linnustest, sealhulgas ka Vana-Pebalgi.[16] Oletatakse, et tsaari suurtükid tulistasid linnust lähedalasuvalt 10 m kõrguselt lätlaste vanalt linnamäelt Griškaskalnsilt.
1582 – 1585 oli poolakas Maciej Dembiński ka Pebalgi piirkonna staarostiks. 1585 annetas Poola kuningas Vana – Pebalgi talle pärusvalduseks.[17]
1593 tekkis juba keskajal olemasolnud Vana-Pebalgi piiskopimõisast (Alt-Pebalg või Orishof) 20 km kirde poole Uue-Pebalgi mõis (Neu-Pebalg). Neid valdasid edaspidi alati ühed ja samad omanikud ja algselt kuulusid need ühe Pebalgi kihelkonna alla.
1599 aasta kohta on kinnitatud, et Pebalgi mõisad ja linnus kuulusid Pärnu vojevoodile Mathias Dembinskyle (Maciej Dembiński).
1601 veebruaris saadab rootsi kuningas Karl IX oma sõjaväe Carl Carlsson Gyllenhielmi juhtimisel pärast Volmari linnuse vallutamist edasi Rauna peale. Väiksem väeosa jäetakse Raunaga tegelema ja Rootsi peavägi Karli juhtimisel liigub vallutama Koknese piiskopilinnust. Teele jäävad poolakate valduses olevad Vana-Pebalgi ja Erla linnused. Vana-Pebalgi staarost Dembinsky saadab saksa aadliku Georg Nötkeni luurele, kuid viimane on hoopis rootslaste spioon. Varjatult piiravad rootslased Dembinsky Vana-Pebalgis sisse ja vallutavad linnuse. Poola staarost võetakse vangi ja saadetakse Rootsi.[18]
1604 Suntaži lossis koostatud "Franz Nyenstadti Liivimaa kroonikates" on linnuse omanikeks märgitud Drebinschenid.[19]
1625 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf linnuse ühes mõisatega riigiadmiral Carl Carlson Gyldenhielmile.
1633 oli linnus veel heas korras ja kaitsetegevuseks kasutatav.[6]
1670 kuulusid Pebalgi mõisad Rootsi kuninganna Hedwig Eleonora kaasavara hulka.
1688, 29. oktoobrist pärinevas rootslaste poolt koostatud inventariseerimisaktis märgitakse, et linnus on kasutuses lao- ja laagriplatsina (Hoflager), kuigi seal ei elata pidevalt. Nähtavasti on rootslased kavatsenud linnust tugevdada, sest kaardile on kantud ka linnuse nelja nurka plaanitavad bastionid.[20]
Linnus Põhjasõjast tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
1711 käskis tsaar Peeter I mõisad üle anda feldmarssal krahv Šeremetjevile, hiljem pärisid need lesk ja lapsed. Ilmselt sellal hakati linnusevaremetest murdma maakive kiriku ja uue mõisahoone ehitamiseks. Šeremetjevite perekonna valdusse jäi piirkond kuni Oktoobrirevolutsioonini Venemaal.[10]
1830 maalis linnust ja joonistas selle plaani markiis Paulucchi. Väliskaitsemüür on suuremalt jaolt säilinud täiskõrguses.
1960 mõõdistas ja pildistas linnust lätlane A. Zaune.
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Ehitusstiililt kujutas linnus endast vaba laagerkastelli ja otstarbe järgi oli see piiskopi majanduslinnus.[21] Pealinnusest Raunast jäi Vana-Pebalgi otsejoones 33 km (4,5 miili) kaugusele lõunakagusse.
Linnus oli täisnurkse nelinurga kujuline, kusjuures kastelli küljed asetsesid peaaegu põhiilmakaarte suunas (veidi vasakule kaldu).[22] Hoonetiivad asetsesid väliskaitsemüüri lõuna- ja idakülgedel ja olid vähemalt osaliselt palksõrestikehitised (vahvärk, Fachwerkbauten). Tornilaadse ehitisega varustatud sissekäik asetses idatiiva keskel. Majanduslinnust iseloomustas ruumikas õu ja hoonete vaba planeering.[23]
Linnus pidi olema olnud üpriski tugevalt välja ehitatud, kuna pidas Liivi sõja ajal edukalt vastu mitmetelegi piiramistele.[24]
Läänepoolse müüri pikkuseks oli 57 m, lõunapoolsel 49 m, hoonetiibade laius oli umbes 8 meetrit. Linnust ümbritsevad vallikraavid olid ühendatud kõrvalvoolava Balga ojaga.[5]
Mõnede läti uurijate arvates asetses linnusest põhja pool veel peaväravatega eeslinnus.[6]
Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]
Säilinud on ruudukujulise linnuse väliskaitsemüüri kõik neli külge enamjaolt 2–3 meetri kõrguselt, aga kohati ka kuni 6 meetri kõrguseni. Ümbritseval tasasel heinamaal asuval ja 2–3 meetri kõrgusel künkal paikneva linnuse ümber on märgata samuti vanade vallikraavide jälgi. Linnusemüürid vajaksid kiiret konserveerimist.
-
Üle põhjakülje müüri paistab lõunapoolse kaitsemüüri sisesein -
Linnuse läänekülje madaldunud ja umbekasvanud vallikraav
Muistendid[muuda | muuda lähteteksti]
Viimane peapiiskop, Brandenburgi markkrahv Wilhelm, kes polevat olnud pühitsetud preestriks ja elanud ilmalikku elu, andunud joomingutele, tantsudele ja muudele lõbustustele. Kord õhtul, päikeseloojangu ajal pidanud ta jälle oma aadlike ja õukondlastega Vana – Pebalgi lossis pidu ja juhtinud purjakil olles koos Ungurpilsi linnuseprouaga tantsurida, millele järgnenud 20 paari tantsulisi. Äkki olnud kõrvalasuval lätlaste vanal linnamäel näha samasugune pidu, samasuguste isikute, rõivaste ja muusikaga. Kui markkrahv seda lossiaknast näeb, siis arvab ta, et kurat teda pattude pärast kiusab. Peale esimest ehmatust käsib aga närvide rahustuseks pidu jätkata.[25]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ EKI KNAB
- ↑ Büsching Erdbeschreibung, lk 173
- ↑ Vana – Pebalgi kaart
- ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
- ↑ 5,0 5,1 "Travelzone". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. oktoober 2013. Vaadatud 29. oktoobril 2013.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Ka'rlis Ve'tra "Vidzemes augstiene" R., Latvijas valsts izdevnieci'ba, 1957
- ↑ lk 202, Hagemeisters Geschichte
- ↑ Vietas
- ↑ J. Vaivods "Katol,u bazni'cas ve'sture Latvija'" R., Ri'gas Metropolijas ku'rija, 1994
- ↑ 10,0 10,1 Läti linnused ja mõisad
- ↑ Rimša castle
- ↑ lk 536, Materialen zur Kirchengeschichte, E. H. von Busch
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 21, ISBN 5-460-00216-8
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 77
- ↑ Stael von Holstein, Stammbaum
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 241
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 387, ISBN 978-9985-876-83-1
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 283, ISBN 978-9985-876-83-1
- ↑ Nyenstadti kroonika, II pt.
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 253
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 252 – 253
- ↑ Fotokujutis
- ↑ VA, Livl. Ritterschaftsarchiv, Inventarium des Alten Schlosses Pebalg, 29. Okt. 1688
- ↑ Lõwis of Menar, Burgenlexikon 90
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 197