Teatro de la Zarzuela

Teatro de la Zarzuela on muusikateater Madridis aadressil Calle de Jovellanos 4. Teatri repertuaaris on nii hispaania rahvalikke operette (zarzuelasid) kui ka klassikalisi operette, korraldatakse kontserte. Teatri saal mahutab 1242 pealtvaatajat. 1998. aastal kuulutati teatrihoone rahvuslikuks kultuurilist huvi pakkuvaks hooneks (Bien de Interests Cultural) ja lisati Madridi linna kultuuriväärtuste nimekirja. Teater on Riikliku Esituskunstide ja Muusika Instituudi (INAEM, Instituto Nacional de las Artes Escénicas y de la Música) kunstiloomingu keskus, mille põhiülesanne on taastada, säilitada ja levitada hispaania lüürilist lavamuusikat, eriti zarzuelasid.

Ajalugu

Teatri rajamiseks moodustasid 1850. aastal nimekad heliloojad Francisco Asenjo Barbieri, Joaquin Gaztambide, Cristóbal Oudrid, Rafael Hernando ja Jose Inzenga, samuti bariton Francisco de Salas, libretist Luis de Olona ja pankur Francisco de las Rivas ühingu Sociedad Artistico Musical ('muusikakunsti selts'). Teatri projekteeris arhitekt Jerónimo de la Gándara, võttes eeskujuks Milano La Scala hobuserauakujulise saali põhiplaani ning lisas kolme avatud rõdukorrust.

Hoone avati 10. oktoobril 1856 kuninganna Isabella II sünnipäeva tähistamise ürituste raames tollal populaarsemate zarzuela komponistide Emilio Arrieta, Francisco Barbieri, Ramón Carniceri ja Joaquín Gaztambide teoste galakontserdiga. 1859. aastal hakati seal korraldama reedeti vaimuliku muusika kontserte. Zarzuelade teater sai lisatuntuse sellega, et 26. novembril 1896 toimus seal Madridi esimene avalik kinoseanss. 1909. aastal hävis teatrimaja tules. Arhitekt Cesareo Iradieri ümberehitamise projekt vähendas puidu ja metalli osatähtsust maja konstruktsioonis. Avati taastatuna 1. veebruaril 1913 maskiballiga.

Omanikuvahetus

Kuna Madridi ooperiteater Teatro Real oli aastatel 1925–1997 suletud, jäi Teatro de la Zarzuela poole sajandi jooksul Madridi juhtivaks muusikateatriks. 1955. aastal müüdi helilooja Rafael Calleja Gómezi ja tööstur Manuel del Río Bengoechea pärijate omanduses olnud teatrimaja Hispaania Üldisele Autorite Ühingule (Sociedad General de Autores de España). Uued omanikud renoveerisid teatrihoone. Ehitati ümber vaatesaal ja fassaad. Algselt olid vaatesaali laes kunstnike Francisco Hernández Tomé ja Manuel Castellanose suurepärased tööd, kuid need hävisid. 1964. aastal ostis Prantsusmaa Informatsiooni ja Turismi ministeerium (Ministère de l'Information et du Tourisme) 75% teatri aktsiatest ja korraldas seal esimese ooperifestivali. 1984. aastal läks teater Hispaania Kultuuriministeeriumi (Ministerio de Cultura) valdusse ja sai nimeks Teatro Lírico Nacional la Zarzuela. 1990. aastal taastati algne nimetus.

Tegevus tänapäeval

1997.-1998. aastal teatrimaja rekonstrueeriti, taastati suures osas algne struktuur ja vorm ning ja avati 23. jaanuaril 1998 Federico Chueca "El chaleco blanco" ja Amadeo Vivesi "La Gran Via" etendustega. Alates 1998. aasta jaanuarist on teatri resideeriv orkester Madridi kogukonna orkester (Orquesta de la Comunidad de Madrid). Vaatamata sellele, et konkureeriv Teatro Real on suurema haardega teater, on Teatro de la Zarzuela Madridi populaarseim muusikateater, mis pool hooaega esitab hispaania heliloojate populaarseid zarzuelasid ja teise poole valiku itaalia heliloojate, eriti Verdi sageli mängitavaid oopereid. 2018. aastal pidi küll toimuma teatri liitmine Teatro Realiga, kuid kultuuriministeerium lükkas selle ühinemisprojekti tagasi.

Teatril on oma koor, mida alates 1994. aastast juhatab Antonio Fauró. 2023. aasta novembris asub muusikajuhina tööle Isamay Benavente, kellest saab viieks aastaks esimene naine, kes teatrit selle 167-aastase ajaloo jooksul juhib.

Zarzuelade esiettekanded

Teatris on olnud esiettekandel suur osa Hispaania parematest zarzueladest (valikuga):

• Joaquín Gaztambide Los magyares, El juramento ja Una vieja
• Francisco Asenjo Barbieri Los diamantes de la corona, Pan y toros ja El barberillo de Lavapiés
• Fenández Caballero El primer día feliz, Gigantes y cabezudos ja La viejecita
• Ruberto Chapí La bruja, La patria chica ja El rey que rabió
• Federico Chueca El arca de Noé ja El bateo
• Amadeo Vivesi Don Lucas del Cigarral, Bohemios ja La villana
• Federico Moreno Torroba La Mariblanca, La mesonera de Tordesillas ja Baile de Capitanía
• Pablo Sorozábali No me olvides, Las de Caín ja La casa de las tres muchachas

Allikad

• Teatro de la Zarzuela koduleht (teatrodelazarzuela.mcu.es)
• Stanley Sadie (ed). The New Grove Dictionary of Opera Vol. IV, London, 2004
• Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2012