William Kent
|
See artikkel räägib aiakunstnikust; teiste samanimeliste isikute kohta vaata lehekülge William Kent (täpsustus). |
| William Kent | |
|---|---|
 Portree | |
| Sünniaeg |
umbes 1685 Bridlington, Inglismaa |
| Surmaaeg |
12. aprill 1748 London |
| Rahvus | inglane |
| Tegevusala | arhitektuur, maastikukujundus |
William Kent (umbes 1685 – 12. aprill 1748) oli inglise maastikukujundaja, maalikunstnik ja arhitekt. Ta on tuntud kui Inglise pargistiili väljaarendaja. Arhitektina järgis ta peamiselt palladionistlikku stiili ja töötas koos Burlingtoni krahvi Richard Boyle'iga.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]William Kent sündis Inglismaal Bridlingtonis umbes 1685. aastal.[1] Ta sündis vaeses peres[2] ja ristiti William Cantiks 1. jaanuaril 1686.[3]
Ta alustas töömeheteed postitõldade maalija õpipoisina. Tema annet märkasid jõukad patroonid, kelle toetusel sõitis ta Itaaliasse maalimist õppima.[2] Ta õppis maalimist, söövitamist ja graveerimist Roomas aastatel 1709–1719. Itaalias ringi sõites tutvus ta Burlingtoni krahvi Richard Boyle'iga.[4] Lord Burlington oli 18. sajandi Inglismaal peamine arhitektuuripatroon. Ta oli üks peamistest palladionistliku ehitusstiili praktiseerijatest, eestkõnelejatest ja levitajatest Inglismaal.[5] Kui Kent 1719. aastal Inglismaale tagasi läks, sai lord Burlingtonist tema suurim soosija.[2][4]
1719. aastal alustas Kent maalimist Burlingtoni majas Londonis. Tema esimesed lord Burlingtonile tehtud tööd olid laemaalid, näiteks "Inigo Jonesi ülistamine" (u 1719–1720).[6] Burlingtoni majja jäi Kent elama kogu oma ülejäänud eluks.[5] Kent olevat joonud palju alkoholi ja söönud ohtralt. Ta sai hästi läbi ka inimestega, kes olid temast palju kõrgemal sotsiaalsel positsioonil.[1] Kent suri 12. aprillil 1748 Londonis.[5]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Kenti looming on mõjutatud peamiselt inglise arhitektist Inigo Jonesist ja Veneetsia arhitektist Andrea Palladiost.[4] Kent töötas koostöös lord Burlingtoniga, kes oli 18. sajandi alguses üks olulisemaid palladionistliku stiili praktiseerijaid. 1727. aastal andis William Kent välja oma versioonid Inigo Jonesi arhitektuurikavanditest. Kenti ja lord Burlingtoni töö aitas kaasa sellele, et Inglismaa arhitektuuris kasutati järgmistel aastakümnetel valdavalt klassitsistlikku stiili.[7]
Oma elu jooksul tegi Kent lae- ja seinamaale, kujundas interjööre ja mööbliesemeid[4] ning disainis isegi treppe ning hõbedast ja kullast esemeid.[1] Kentist sai oma aja tähtsaim aiakujundaja, kui ta vastandus oma maastikukujundustega korrapärasele Prantsuse pargistiilile.[2][8] Paljude kunstivormide valdamine tagas talle suure hulga kliente.[1] Näiteks sisustas ta kõrgklassi liikmete kodusid, tegi sisekujundusi Londoni parlamendihoonetele ja portreemaale kuningale.[1][9]
Arhitektuur
[muuda | muuda lähteteksti]Kent saavutas sisearhitektina populaarsuse alles 1730. aastatel.[1] Ta oli üks esimestest inglise arhitektidest, kes kavandas kogu maja interjööri korraga, ühtse tervikuna.[5] Ta mõtles läbi ning kujundas näiteks laemaalingud, seinakatted, ukseavad ja lauanõud omavahel kokkusobivalt.[1] Ta visandas oma joonistele ka pildiraame, kaminaid ja mööbliesemeid.[4] Ta põimis interjööris tihti gooti ja barokkstiilis arhitektuuridetaile klassikaliste elementidega. Kent praktiseeris Inglismaal populaarseks saanud palladionistlikku stiii, kasutades arhitektuuris elemente Andrea Palladio ehituslaadist. Ta laemaalingud olid erksates värvides ja kujutasid geomeetrilisi kujundeid ja allegoorilist sisu. Tema laemaalingud sobisid kokku sarnast tooni mööbliesemetega, mis olid kaetud siidi või sametiga. Kenti disainitud toolid ja lauad olid massiivsed, ohtralt kaunistatud ning ornamentidega kaetud.[1]
Tema kuulsamate tööde hulka kuuluvad Houghton Hall Norfolkis, Wansteadi maja Essexis, Holkham Hall Norfolkis ja lord Burlingtoni Chiswick House.[4][9]
Põhilised Kenti kujundatud avalikud hooned on Horse Guardsi hoone (Horse Guards Building) (1750–1758) ja Riigikassa hooned (Treasury Buildings), mis asuvad Londonis Whitehallis. Kent võitis pärast Kensingtoni palees maalimist ka Inglismaa kuningliku pere soosingu. Kent tegi edaspidi mitmeid töid kuningas George II ja tema vanima poja, Walesi printsi Fredericku jaoks.[4]
Holkham Halli häärber
[muuda | muuda lähteteksti]Holkham Halli häärber on maamõis Norfolkis, mille sisekujunduse autor on William Kent. Holkham Hall on üks silmapaistvamaid palladionistlikke hooneid Inglismaal. Maja lasi ehitada esimene Leicesteri krahv Thomas Coke. Coke tutvus Kenti ja lord Burlingtoniga Itaalias ning soovis nende abiga luua "kõige itaaliapärasemat maja Inglismaal".[10]
Holham Halli eeskujuks võeti Andrea Palladio kavandatud Villa Mocenigo plaanid.[11] Maja ehitati aastatel 1734–1764. Maja projekteeriti Thomas Coke'i, Matthew Brettinghami, William Kenti ja lord Burlingtoni koostööna.[4]
Holkham Hallil on sümmeetriline põhiplaan. Põhihoones paiknevad esindusruumid ning sellest viivad koridorid nelja väiksemasse hoonesse. Väiksemates hoonetes asuvad perekonna magamisruumid, külaliste ruumid, köögid ja kabel.[11]
Kent kasutas Holkham Halli sisekujunduses kalleid materjale ja lõi suurejoonelise kassettlae.[7] Maja sissepääs viib läbi Marmorsaali, kus on valgest marmorist sammastega ääristatud trepp, mis viib teistesse esindusruumidesse.[10] Esindusruumide põhifunktsiooniks sai Thomas Coke'i Itaalia reisidelt toodud raamatute, maalide ja skulptuuride demonstreerimine.[4] Näiteks tehti Läänegalerii selleks, et näidata Coke'i skulptuurikogu.[10]
Enamik Holham Halli avalikes ruumides olevast mööblist arvatakse olevat Kenti disainitud. Kent on kujundanud ka pargi Holkham Halli juures.[11]
Inglise pargistiil
[muuda | muuda lähteteksti].jpg)
William Kent on tuntud kui looduslähedase pargistiili ehk Inglise pargi väljaarendaja.[8] Kenti mõjutas tema sõber ja kaasaegne Alexander Pope, kes seisis 18. sajandi alguses loodust puudutavate seisukohtade muutmise eest. Tol ajal olid Inglismaal aiad korrapärasemad ja parkide kujundamisel järgiti rangeid reegleid. Näiteks viljelesid prantsuspärast stiili George London, kes oli oma ajastu hinnatumaid aiakujundajaid ja Henry Wise, Inglismaa kuninganna Anne'i ülemaednik. Pope soovitas tagasi pöörduda looduse lihtsuse juurde ja aiakujundamisel arvestada kohavaimuga.[2] Uue aiatüübi tekkimisele andis hoogu ka võimuvahetus Inglismaal – absolutistlik monarhia vahetus konstitutsioonilise monarhia vastu. Maitsekujundusega hakkas tegelema uus poliitiline klass, kes eelistas absolutistlikule hierarhiale liberaalsemat maailmapilti. Senise reeglipärase aiatüübi asemele kerkis ettekujutus looduslikust pargist.[12]
Uus Inglise pargistiil võttis suures osas eeskuju barokiajastu kunstniku Claude Lorraini maalidest.[13] Kent oli üks esimestest maastikuarhitektidest, kes hakkas kandma maastikumaali kompositsioonireegleid üle aiakujundusse. 1730ndateks oli ta Inglismaal arendanud välja maaliliste vaadetega mitmekesise ja vaheldusrikka aiastiili.[12]
Inglise pargistiil vastandub Prantsuse pargile, mis on reeglipärasem ja sirgjoonelisem.[8] Kui Prantsuse pargis oli kõige tähtsam keskne vaade lossile, siis Inglise maastikustiili puhul luuakse palju erinevaid vaateid.[12] Inglise pargistiilile on iseloomulikud asümmeetrilisus, looklevad teerajad ja looduslikud veekogud. Sealjuures kasutatakse pargis ka antiik- ja uusgooti elemente nagu paviljonid ja kunstlikud varemed.[8] Metsamaastiku radade ja avarate vaadete lõppu paigutati arhitektuurielemente. Näiteks võib Kenti kujundatud Roushami pargis (1738–1741) näha Veskitempli varemeid ja marmorist kujude rühma.[2]
Roushami pargis Oxfordshire'is töötas 1720. aastatel aiakujundaja Charles Bridgeman, kes lõi sinna korrapärased basseinid ja looklevad rajad. Kent muutis basseinid tiikide ahelaks, mida ühendavad looklevad ojad. Kent avardas ka vaateid jõge ümbritsevatele põldudele, metsalagendikele ja hekkidele.[2] Kent kujundas aedu peale Roushami ka näiteks Claremontis, Richmond Gardenss ja Stowe House'i juures.[12] 1731. aastal palkas lord Burlington Kenti, et ta projekteeriks uuesti lord Burlingtoni aia Chiswickis looduslähedasemas stiilis.[2]
Kenti viis kujundada parke looduslikult ja voolujooneliselt vastandus ta klassikalisele arhitektuuristiilile, mis oli korrapäratu asemel reeglipärane.[5] Kenti pargistiili ideede mõju jõudis kiiresti teiste maastikukujundajateni. Juba 1740. aastaks kujundasid Inglise stiilis aeda juba neli Kenti järgijat: Henry Hoare, Charles Hamilton, Philip Southcote ja William Shenstone.[2] Inglise stiil levis kiiresti ning avaldas 18. sajandi teisel poolel Prantsusmaal tugevat mõju.[5]
Tähtsus
[muuda | muuda lähteteksti]William Kenti töö arhitektina aitas kaasa palladionismi levikule 18. sajandi Inglismaal. Tal oli juhtiv roll uue arhitektuuripildi loomises ajal, mil Inglismaal oli Prantsuse stiil moest välja läinud.[4] Prantsuse stiili seostati absolutistliku monarhiaga, kuid Inglismaal oli Stuartite dünastia asendunud konstitutsioonilise monarhiaga. Seetõttu hakati otsima asendust kõikidele stiilivormidele, mis seostusid absolutistliku süsteemiga.[12] Inglismaal ei soositud barokkarhitektuuri tunneteküllust ja Prantsuse korrapärast pargistiili peeti kunstlikuks. Just sel ajal kujundas William Kent välja uudse Inglise pargistiili.[13]
Inglismaalt kiiresti Lääne- ja Kesk-Euroopasse levinud pargistiil jõudis Mandri-Euroopa kaudu ka Eestisse. Inglise looduspärase pargistiili ideed mõjutasid 18. ja 19. sajandil peamiselt baltisaksa aadlike mõisaparkide kujundust.[12]
-
Chiswick House'i park -
Marmorsaal, Holkham Hall -
Obelisk, Holkham Hall -
Tempel, Chiswick House'i park -
Tempel, Stowe House'i park -
Rousham House'i park -
Võidukaar, valminud 1752, Holkham Park, Norfolk
.jpg)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Van Vynckt, R. J. (1993). International dictionary of architects and architecture. Vol. 1, Architects. Detroit: St James Press. Lk 461–463. ISBN 1558620877.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Hobhouse, P. (2006). Aianduse ajalugu. Harjumaa: Varrak. Lk 206–215. ISBN 9985311868.
- ↑ Harris, J (24. mai 2007). "Kent, William (bap. 1686, d. 1748)". Oxford Dictionary of National Biography. Vaadatud 23.10.2020.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 "William Kent: designing Georgian Britain". vam.ac.uk. Vaadatud 23.10.2020.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Lotha, G (8. aprill 2020). "William Kent". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 24.10.2020.
- ↑ Harris, J (24. märts 2014). "With William Kent at Burlington House". Vaadatud 11.11.2020.
- ↑ 7,0 7,1 Toman, R. (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 174–176. ISBN 9789985020418.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 Laidre, S., Ootsing, S. ja Rajasaar, I. (2001). Kunstileksikon. Tallinn: Pakett. Lk 168. ISBN 9985609735.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 9,0 9,1 Curl, J. S. "Kent, William". A Dictionary of Architecture and Landscape Architecture. Vaadatud 24.10.2020.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 "Great British houses: Holkham Hall – a stunning palladian house with a huge art collection in Norfolk". anglotopia.net. 19. detsember 2014. Vaadatud 26.10.2020.
- ↑ 11,0 11,1 11,2 Van Vynckt, R.J. (1993). International dictionary of architects and architecture. Vol. 2, Architecture. Detroit: St James Press. Lk 482–484.
- ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Külvik, M., Maiste, J., Lepp, A. ja Prank-Vijard, V. jt. (2009). Park on paradiis looduses ja kunstis. Tartumaa: Eesti Maaülikool. Lk 29–33, 60–73, 358.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 13,0 13,1 Gombrich, E. H. (1998). Kunsti lugu. Tallinn: Avita. Lk 460–461. ISBN 9985200160.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Gombrich, E. H. (1998). Kunsti lugu. Tallinn: Avita. Lk 460–461. ISBN 9985200160.
- Hobhouse, P. (2006). Aianduse ajalugu. Harjumaa: Varrak. Lk 206–215. ISBN 9985311868.
- Külvik, M. (2009). Park on paradiis looduses ja kunstis. Tartumaa: Eesti Maaülikool. ISBN 9789949426768.
- Laidre, S., Ootsing, S. ja Rajasaar, I. (2001). Kunstileksikon. Tallinn: Pakett. Lk 168. ISBN 9985609735.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - Toman, R. (2008). Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 174–176. ISBN 9789985020418.
- Van Vynckt, R. J. (1993). International dictionary of architects and architecture. Vol. 1, Architects. Detroit: St James Press. ISBN 1558620877.
- Van Vynckt, R. J. (1993). International dictionary of architects and architecture. Vol. 2, Architecture. Detroit: St James Press. ISBN 1558620885.