Voldemārs Ozols

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Voldemārs Ozols (17. oktoober 1884 Vitebski kubermangus (tänapäeva Läti) – 12. juuli 1949 Riia) oli Venemaa keisririigi, Eesti, Läti ja Leedu sõjaväelane ning nõukogude sõjaväeluuraja.

Voldemārs Ozols omandas üldhariduse Riia linnakoolis, sõjalise hariduse aga Vilno sõjakoolis, mille lõpetas 1907. Kõrgema sõjalise hariduse sai ta Nikolai Kindralstaabi Akadeemias aastatel 19111914.

Enne Esimest maailmasõda teenis Voldemārs Ozols praporštšikuna 8. Moskva grenaderipolgus ja Kaukaasia armee staabis Thbilisis.

Pärast Esimese maailmasõja algust teenis Ozols 1914. aasta oktoobrist IV ratsakorpuse staabis vanemadjutandina. Kuni üleviimiseni läti kütivägedesse 1916. aasta veebruaris, teenis 4. Turkestani kütibrigaadi ja 55. jalaväediviisi staapides.

1917. aastal oli Ozols 2. Läti kütibrigaadi vanemadjutant, staabiülem ning ülendati kindralstaabi alampolkovnikuks. 1917. aasta septembris viidi üle ta üle Liivimaal paikneva 12. armee staapi[1].

19. detsembril 1918 tuli läbi rinde Eestisse, kus võttis osa Vabadussõjast Eesti vägede koosseisus Lõuna-Eestis (01.07–10.10.1919 oli 2. Diviisi staabis Tartus) Landeswehri sõjas ja Läti vabastamises ning Kārlis Ulmanise valitsuse seadusliku võimu taastamises.

1919. aastal teenis ta Läti Kindralstaabi Operatiivosakonna ülemana ning juhtis Läti vägede võitlust Pavel Bermont-Avalovi vägede vastu, pärast edukat sõjategevuse lõppu läks Läti sõjaväest erru ning asus Leedu sõjaväkke.

1936–1937 – Hispaania kodusõjas kindral.

Ozols on maetud Riia Rainise kalmistule.

Autasud[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]