Viļaka piiskopilinnus
Vilaka piiskopilinnus (eestipäraselt ka Viljaka, läti Viļaka, Marienhauzena, latgali Vileks[1], saksa Villack, Marienhausen, vene Виляка) asub Ida-Lätis, Vilaka piirkonnas (Viļakas novads)[2], Vilaka linnas oleva Vilaka järve (Viļakas ezers) saarel[3] ja see oli kõige idapoolsem Riia peapiiskopkonna linnus ja üks idapoolsemaid Vana-Liivimaal üldse. Ta ei olnud siiski peapiiskopkonna linnuste seas tugevamate hulgas ja tõenäoliselt allus lääne pool asuvale järgmisele – Kulna (Gulbene) linnusele.
Nimekujud
[muuda | muuda lähteteksti]- 1512–1520 – Villack, Vilacke
- 1550 – Marienhausen
- 1577 – Maryenhauszen, Vleh. (poolakeelne)[4]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Linnus asutamisest Liivi sõjani
[muuda | muuda lähteteksti]
XIII sajandi algul oli Vilakas muinaslinnus või maalinn ja see oli osaliselt läänemeresoomlastega asustatud Atsele maakonna lõunaosa Purnava (Pornava) kihelkonna keskuseks.[5] Purnava tähendab läti keeles turuplatsi.
1224 jaotasid Mõõgavendade ordu ja Riia piiskop Atsele omavahel. Maakonna lõunaosa – Kulna, Balvi, Vilaka ja Abrene piirkond läksid piiskopkonnale.
1293 on dokumentides mainitud "homiku pool ülemast Ewsti jõest"[6] Vilaka kindlustatud kloostrit,[7] mis pidi olema ehitatud peapiiskopi Johan de Fechte (1285–1294 Johann II von Vechten) ajal "tema katoliikliku vara ja lammaste kaitseks Novgorodi vürstide eest"[8] ja mille ta nimetas Marienhauseniks ehk Jumalaema Maarja kojaks. Ajaloolase Arndti arvates (1753) tähendab see ka linnuse rajamise aastat.[4]
1340, kui peapiiskopi Friedrich von Pernstein ajal ehitati Kristalīce jõe äärde kivist Kulna (Gulbene) linnus, siis võttis see liiga kaugel asuvalt ja nõrgalt Vilaka kindluskloostrilt üle tähtsama idapoolse kaitsepunkti ülesanded ja oli piiri kindlustamisel strateegiliselt tähtsam.[9]
1342, Karl von Löwis of Menari poolt oletatav (1922) linnuse ehitamise aeg, kuna tema arvates mainiti siis kroonikas linnust Frauenburgi nime all. Tuulse arvates (1942) ehitati XIV sajandil I järguna välja nelinurkne tornlinnus.
1484–1509 kindlustati II ehitusjärgul peapiiskop Michael Hildebrandi ajal rajatist puidust eeslinnusega. Linnuseõu võis olla piiratud ka madalama kivist ringmüüriga, kuid olulised kaitserajatised olid valdavalt puidust.[10]
1509 oli klooster teistel andmetel kokkukukkumise äärel.[5]
1509 alustati järgmise peapiiskopi Jasper Linde poolt idapiiri paremaks kaitsmiseks korraliku kivilinnuse ehitamisega ja vaatamata teiste vaenulike jõudude tegevusele viidi see ka 1516. aastaks lõpule.[11] Püstitati ka ümmargused suurtükitornid. Vilaka võttis nüüd Kulna piiskopilinnuselt tugevama piirikaitselinnuse positsiooni jälle tagasi. Kulna jäi strateegiliseks tagalaks.
Linnus Liivi sõja ajal
[muuda | muuda lähteteksti]1558 hõivasid linnuse Liivi sõja ajal Vene väed, kuid olid aga sunnitud selle peatselt maha jätma.
1559. aasta augustis, pärast lüüasaamist lahingus Tirza all,[8] pantis peapiiskop Wilhelm von Brandenburg linnuse koos Lielvarde, Berzaune ja Lubānaga Venemaa agressiooni vältimiseks 100 000 kuldna eest Poola kuningale Zygmunt II Augustile. Detsembri keskpaiku tungisid venelased Alulinna piirkonda ja Vilaka alla. Vilakas oli ainult 8 sakslast ja kohalikud talupojad; kuna linnus pidi poolakatele üle antama, olid ülejäänud sakslased ära läinud. Venelased saagisid linnust ümbritseva palktara katki ja hakkasid ründama. Talupojad loopisid neid ägedalt kividega ja venelased taandusid.[12]
1560 pandi linnusesse leedukatest koosnev poola garnison.[5] Mai keskel tungisid venelased jälle Vilakasse, röövisid kokku palju loomi ja viisid endaga kaasa. Sakslased ja leedukad läksid neile järgi ja võtsid röövsaagi uuesti ära. Juuli algul tungisid venelased uuesti Vilakasse. Nende vastu läks kuninglik kuberner Liivimaal Jan Chodkiewicz oma leedulastega ja lõi neid lahingus, järelejäänud põgenesid.[13]
1577 juunis kogus tsaar Ivan Groznõi Pihkvas 50 000-mehelise sõjaväe[14] ja tungis sellega Riia peapiiskopkonda. Kõigepealt ründasid nad juulis Vilakat (Marienhausen)[15], hõivasid linnuse, milles oli 25 meest ja 7 kahurit, ilma vastupanuta. Linnus lasti nende poolt osaliselt õhku. Edasi suundusid venelased Lutsi ja Räisaku linnuste peale. Seejärel, pärast venelaste taandumist Liivimaalt, läks Vilaka Stefan Bathory vägede kätte ja linnus seati uuest korda.
1582 vallutasid linnuse rootslased ja purustasid selle taas.[5] Hiljem läks kogu piirkond Poola-Leedu riigi koosseisu, Vilaka sai staarostkonna keskuseks ja uue poola administraatori elukohaks. Staarostiks sai Jan Karol Chodkiewicz. Kuigi linnus oli hiljem (aastast 1712) Hilzenite perekonna omand, teenis see siiski eelkõige Poola sõjaväegarnisoni vajadusi.
1582 koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise Jam Zapolski vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Vilakat on kujutatud 3 torniga järvesaarel asuvana ja keskmise suurusega. Nimekuju Marienhuis kõrval on kasutatud ka paralleelnime Wliorh.[16]
Vilaka Poola-Rootsi ja Vene tsaaririigi ajal
[muuda | muuda lähteteksti]
1601 okupeerisid Rootsi väed ajutiselt linnuse. Peatselt olid nad sunnitud lahkuma.
1625 vallutasid nad linnuse taas, kuid andsid selle hiljem poolakatele üle. Poola-Rootsi sõdade ajal sai linnus uuesti kannatada.
1629 Altmarki vaherahuga jäi Latgale Poolale ja seal moodustati Liivimaa vojevoodkond (Inflanty Polskie, Väike-Liivimaa), mille koosseisu kuulus ka Vilaka staarostkond.[8]
1700–1721, Põhjasõja ajal lõhuti linnus tõenäoliselt täielikult. Hilisematel sajanditel Vene võimu all oli Vilaka väike tähtsusetu asula.
1772. aasta 30. septembril läks Latgale koos Vilaka piirkonnaga seoses I Poola jagamisega Venemaa kätte.[17]
1797 külastas linnust Johann Christoph Brotze ja joonistas varemed üles. Linnus oli säilinud 2 korruse kõrguselt ja alles olid ka 2 torni jäänused.
1869 kirjutas G. Mannteuffel oma märkmetes, et kohalikud talupojad tassivad linnusemüüre vaikselt oma taludesse ehitusmaterjaliks laiali.[4]
1890 koostas linnusest plaani Karl von Löwis of Menar. Linnusest olid säilinud vähesed maakividest müürilõigud ja maa sees vundamendid.
Läti Vabariigi ajal
[muuda | muuda lähteteksti]2001 mõõdistas ja koostas linnuse asukohast ja saarest plaani Andris Caune. Tema plaan ühtib peaaegu täielikult Löwis of Menari omaga.
Ehitus
[muuda | muuda lähteteksti]
Vilaka oli Pihkva-suunalise neljast linnusest koosneva I kaitseliini lõunapoolseim kindlustus. Vilakale lähim linnus asus loode pool ja oli ordu piirilinnus Alulinna otsesuunas 45 km (u 6 miili) kaugusel. Kaitseliini järgmine linnus – Tartu piiskopi Vastseliina – jäi samuti loode-põhja suunas juba 65 km (9 miili) eemale. Veidi lähemal oli Riia Peapiiskopkonna enda II kaitseliini linnus Kulna, mis asetses 56 km (8 miili) kaugusel. Veelgi kaugemal asusid juba Väina jõe (Daugava) suunal Polotski vastu suunatud Lutsi (Ludza) ja Räisaku (Rezekne) ordulinnused. Otsejoones vastavalt 72 km (üle 10 miili) ja 78 km (üle 11 miili).[18] Piiriäärne piirkond enam kui 100 km laiuselt oli praegusel Lätimaal linnustega hõredalt kaetud. Vasallilinnuseid pole sealkandis üldse teada.
Linnus asetses ida-läänesuunalisel ning umbes 200 m pikkuse ja 70 m laiuse saare lääneosa keskel, olles järvekaldast 10–12 m kaugusel ja saare idapoolsest osast eraldatud 8 m laiuse ja 2 m sügavuse kraaviga. Vilaka tugines peaasjalikult veekaitsele ja algne ehitis tundub olevat lai nelinurkne tornilaadne hoone, mille ehitusaeg võiks olla lähedane Tartu Piiskopkonna piirilinnuste Kirumpää ja Vastseliina tornide omadele. Ka peapiiskopkonna aladel on tornlinnus olnud kõikjal piiride lähedusse ja sadamate juurde eelistatuim ehitis. Hiljem tornlinnuse ühele küljele rajatud suletud kindlusehitis on Liivimaa kaitsearhitektuuris harv nähtus. Siin oli oluline juba loodusega seotud ringkaitse printsiip, milles avalduvad seoses tulirelvade võimsamaks muutumisega kaitsearhitektuurile hoopis uued mõjutused, mis keskaegsetest kindluseehitustraditsioonidest suuresti erinevad.[19] Domineerivate ümartornide rajamist müüriliini võib selgitada ka lähedalasuva vene kaitsearhitektuuri mõjutustega, kui seal valmisid Jaanilinna (Ivangorodi), Irboska (Izborsk) jmt linnused oma võimsate ümartornsüsteemidega.[20]
Vilaka kindlus, umbkaudse pindalaga 50 * 50 meetrit kujutas endast ebaregulaarset hulknurka, mille loodeservas asus neljakandiline torn mõõtmetega 9 * 10 meetrit. 3 flankeerivat ümartorni läbimõõduga 8–9 meetrit asetsesid loodemüüris ning linnuse edela- ja kagunurgas. Vastu loodepoolset ringmüüri asetses 8 meetri laiune eluhoone tiib. Ülejäänud linnuse külgedel on tõenäoliselt olnud kergemad puidust ehitised.[10]
Praegune seisukord
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Viļaka piiskopilinnus |
Tänaseks on linnuseala kaetud puude ja põõsastega ja üksikuid linnusemüüri lõike on säilinud kuni 2 meetri kõrguselt.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://et.wikipedia.org/wiki/Vi%C4%BCaka
- ↑ Läti kaart
- ↑ Vilaka kaart
- ↑ 4,0 4,1 4,2 "Travelzone". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. august 2013. Vaadatud 27. jaanuaril 2013.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Tournet
- ↑ https://et.wikisource.org/wiki/Lehek%C3%BClg:M._J._Eisen,_Eesti-,_Liiwi-_ja_Kuramaa_ajalugu,_2._tr.djvu/67 Matthias Johann Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, Tartu 1913, lk. 67
- ↑ Valgevene Riiklik Keskarhiiv
- ↑ 8,0 8,1 8,2 http://lv.wikipedia.org/wiki/Marienhauzenas_pils
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 253
- ↑ 10,0 10,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 332
- ↑ Preisi Riigiarhiiv Königsbergis, Ordu Kirjaarhiiv, 1942, Schl. XVI, 41a; Schl. XLIII, 26; Schl. XXIX, 59, ka Stern 232
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 101, 110
- ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 135, 145
- ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 239
- ↑ Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk 123
- ↑ "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
- ↑ http://www.worldstatesmen.org/Latvia.htm#Polish-Livonia
- ↑ Läti idaosa kaart
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 102, 332
- ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 344