Vitamiinide teooria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vitamiiniteooria ehk vitamiinikontseptsioon on teooria, mille kohaselt vajavad elusorganismid igapäevaselt koos toiduga mikrokogustes, eeldatavasti looduslikku päritolu, asendamatuid bioaktiivseid aineid. Vitamiinide täielik puudumine toidus või kestev vaegus võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid.

Mitmed teadlased enne Kazimierz Funki lisasid toitainetest eraldatud biomolekulid algselt nii valkude koostisse kuuluvaiks osaaineiks kui ka ensüümide (fermentide) koostisse kuuluvaiks aineiks.

Vitamiiniteooria saab jagada kolme ajajärku:[1]

  1. Vana-Kreeka arst Hippokrates – haiguslike seisundite empiiriline ravi teatud kindlate toitainete manustamisega;
  2. 19. sajand – toitumiseksperimendid loomadega, kutsumaks katseloomadel eksperimentaalsel teel esile toitumuslikke haiguslikke seisundeid ja seejärel püüdes neid ravida vitamiinipreparaatide manustamisega, ka biotestide koostamise ning potentsikuse määramise eesmärgil;
  3. 19. sajandist alates kuni käesoleva ajani – toitainetes leiduvate asendamatute toitumisfaktorite eraldamine, struktuuri kindlaks määramine ning keemiline ja eraldamine ja valdavalt biotehnoloogiline tootmine aga ka tarbega ning seadusandlusega seonduv.

Tänapäevases mõistes "vitamiiniteooria" ja "vitamiinide" termini avastajaks loetakse peamiselt Kazimierz Funki (1912) ja tema kaasaegseid. Vitamiiniteoorias esitas ta fakte uue aktiivse printsiibi kohta: aine lahustub nii vees kui ka alkoholis jm; aine on dialüüsiga eraldatav ja aine kuumutamisel üle 130 °C ta hävineb.[2] Funk konstateeris, et põhiliselt saame vitamiine taimsetest toiduainetest[3] (suurim kontsentratsioon seemnetes, riisiteradel näiteks väliskoores), vitamiinid teevad koos seemnete idanemisega kaasa mitmeid keemilisi protsesse ja neil on taimede kasvamisel oluline roll.[3]

Vitamiinid on inimese ja paljude selgroogsete normaalseks toitumiseks, kasvuks, arenguks, paljunemiseks, metabolismiks,[4] tervise säilitamiseks ja haiguslike seisundite ennetamiseks ja raviks hädavajalike mikrotoitainete rühm, mida elusorganismid enamasti eksogeensete allikateta ei sünteesi, või sünteesivad ebapiisavas koguses.[5]

Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid, nagu rahhiit, skorbuut, beriberi ja pellagra[6] või koguni surma.[7] Vitamiinide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad eriliste omadustega, temperatuuritundlikud, väga erineva struktuuriga orgaanilised ained[8]bioaktiivsed ühendid, mis on aktiivsed üksnes väga väikestes kogustes.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wilhelm Friedrich, "Vitamins: XD-US.", Walter de Greyter, lk 3, 1988, ISBN 3-11-010244-7, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 05.08.2013)
  2. Funk 1914, lk 30
  3. 3,0 3,1 Funk 1914, lk 3
  4. Funk 1914, lk 4
  5. Funk 1914, lk 2-4
  6. Kazimierz Funk. THE ETIOLOGY OF THE DEFICIENCY DISEASES.BERI-BERI, POLYNEURITIS IN BIRDS, EPIDEMIC, DROPSY, SCURVY, EXPERIMENTAL SCURVY IN ANIMALS, INFANTILE SCURVY, SHIP BERI-BERI, PELLAGRA, 1912, Veebiversioon vaadatud 03.06.2013 (pdf)
  7. Funk 1914, lk 4-5
  8. Funk 1914, lk 2
  9. Funk 1914, lk 6

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]