Vitamiinide teooria

Allikas: Vikipeedia

Vitamiiniteooria ehk vitamiinikontseptsiooni kohaselt vajavad elusorganismid igapäev koos toiduga mikrokogustes looduslikku päritolu asendamatuid bioaktiivseid aineid. Vitamiinide täielik puudumine toidus või kestev vaegus võib organismile kahjulik või koguni ohtlik olla, põhjustades haiguslikke seisundeid.

Mitmed teadlased enne Kazimierz Funki lugesid toitainetest eraldatud biomolekulid algselt nii valkude koostisse kuuluvateks osaaineteks kui ka ensüümide (fermentide) koostisse kuuluvateks aineteks.

Vitamiiniteoorial on kolm ajajärku:[1]

  1. Vana-Kreeka arst Hippokrates: haiguslike seisundite empiiriline ravi kindlate toitainete manustamisega.
  2. 19. sajand: toitumiseksperimendid loomadega, kutsumaks katseloomadel esile toitumuslikke haiguslikke seisundeid ja püüdes neid seejärel ravida vitamiinipreparaatide manustamisega. Eksperimenti teostati ka biotestide koostamise ja potentsikuse määramise eesmärgil.
  3. 19. sajandist tänapäevani: toitainetes leiduvate asendamatute toitumisfaktorite eraldamine, struktuuri kindlaks määramine, keemiline ja valdavalt biotehnoloogiline tootmine ning seadusandlusega seonduv.

Tänapäevases mõistes "vitamiiniteooria" ja "vitamiinide" termini väljamõtlejaks loetakse peamiselt Kazimierz Funki (1912) ja tema kaasaegseid. Vitamiiniteoorias esitas ta fakte uue aktiivse printsiibi kohta: aine lahustub nii vees kui ka alkoholis jm; aine on dialüüsiga eraldatav ja aine kuumutamisel üle 130 °C ta hävineb.[2] Funk konstateeris, et põhiliselt saame vitamiine taimsetest toiduainetest[3] (suurim kontsentratsioon seemnetes, riisiteradel näiteks väliskoores), vitamiinid teevad koos seemnete idanemisega kaasa mitmeid keemilisi protsesse ja neil on taimede kasvamisel oluline roll.[3]

Vitamiinid on inimese ja paljude selgroogsete normaalseks toitumiseks, kasvuks, arenguks, paljunemiseks, metabolismiks,[4] tervise säilitamiseks ja haiguslike seisundite ennetamiseks ja raviks hädavajalike mikrotoitainete rühm, mida elusorganismid enamasti eksogeensete allikateta ei sünteesi, või sünteesivad ebapiisavas koguses.[5]

Vitamiinide täielik puudumine (ka bioaktiivsuse minetanuna) toidus või kestev defitsiit võib organismile kahjulik ning koguni ohtlik olla, põhjustades mitmeid haiguslikke seisundeid, nagu rahhiit, skorbuut, beribeeri ja pellagra[6] või koguni surma.[7] Vitamiinide rühma kuuluvad looduslikes toitainetes esinevad eriliste omadustega, temperatuuritundlikud, väga erineva struktuuriga orgaanilised ained,[8] bioaktiivsed ühendid, mis on aktiivsed üksnes väga väikestes kogustes.[9]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wilhelm Friedrich, "Vitamins: XD-US.", Walter de Greyter, lk 3, 1988, ISBN 3-11-010244-7, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 05.08.2013)
  2. Funk 1914, lk 30
  3. 3,0 3,1 Funk 1914, lk 3
  4. Funk 1914, lk 4
  5. Funk 1914, lk 2-4
  6. Kazimierz Funk. THE ETIOLOGY OF THE DEFICIENCY DISEASES.BERI-BERI, POLYNEURITIS IN BIRDS, EPIDEMIC, DROPSY, SCURVY, EXPERIMENTAL SCURVY IN ANIMALS, INFANTILE SCURVY, SHIP BERI-BERI, PELLAGRA, 1912, Veebiversioon vaadatud 03.06.2013 (pdf)
  7. Funk 1914, lk 4-5
  8. Funk 1914, lk 2
  9. Funk 1914, lk 6

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]