Vikingi programm

Allikas: Vikipeedia
Vikingi programm
Organisatsioon NASA
Stardi aeg Viking 1: 1975-08-20 21:22:00 UTC
Viking 2: 1975-09-09 18:39:00 UTC
Kanderakett Viking 1: Titan III-E/Centaur
Viking 2: Titan III-E/Centaur
Stardikompleks Launch Complex 41
Cape Canaveral Air Force Station
Missiooni kestus Viking 1
 Orbiter: 1976-06-19 to 1980-08-17
 Lander: 1976-07-20 to 1982-11-13
Viking 2
 Orbiter: 1976-08-07 to 1978-07-25
 Lander: 1976-09-03 to 1980-04-11
COSPAR ID Viking 1
 Orbiter: 1975-075A
 Lander: 1975-075C
Viking 2
 Orbiter: 1975-083A
 Lander: 1975-083C
Mass 3527 kg (mõlemad missioonid)
Võimsus Orbiitsatelliidid: 620 W (päikesepaneelid)
Maandur: 70 W (kaks RTG üksust)

Vikingi programm oli NASA kosmoseprogramm, mille eesmärgiks oli saata Marsile kaks kosmosesondi: Viking 1 ja Viking 2. [1] Iga Vikingi üksus koosnes kahest komponendist – orbitaalsatelliidist, mille ülesandeks oli pildistada Marsi pinda, ning maandurist, mille ülesandeks oli uurida Marssi tema pinnalt. Samuti toimisid satelliidid infovahetusjaamadena, kui maandurid olid pinnale maandunud.

Vikingi programm oli omal ajal üks kõige kallimaid ja ambitsioonikamaid missioone, mis saadeti Marsile, ning kogu kosmoseprogrammi kogusumma võis ulatuda kuni 1 miljardi USA dollarini. [2] Missioonid olid edukad ning kogutud info moodustas enamuse teadmistest Marsist kuni 2000. aastate alguseni.

Vikingi programm arenes välja NASA planeeritud veelgi ambitsioonikamast Voyageri Marsi missioonist, mis ei ole seotud 1970ndate Voyageri süvakosmosesondidega. Viking 1 startis 20. augustil 1975 ja Viking 2 9. septembril 1975. Viking 1 jõudis Marsi orbiidile 19. juunil 1976 ja Viking 2 järgnes sama aasta 7. augustil.

Pärast kuuajalist orbiidil lendamist ja satelliitidelt saadud pildiinfo kasutamist valiti välja sobiv maandumispaik, maandurid eraldusid satelliitidelt ja maandusid raskusteta Marsi pinnale. Viking 1 maandur jõudis Marsi pinnale 20. juulil 1976 ja Viking 2 3. septembril. Orbitaalsatelliidid jätkasid oma tööd samal ajal kui maandurid kasutasid pinnal oma instrumente.

Teaduslikud eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Saada Marsi pinnast kõrge lahutusvõimega pilte.
  • Iseloomustada Marsi atmosfääri, pinna struktuuri ja koostist.
  • Leida tõendeid elust Marsil.

Vikingi satelliidid[muuda | muuda lähteteksti]

Satelliitide peamised eesmärgid olid transportida maandurid Marsile, kaugseirata Marsi pinda, et leida maanduritele sobivad maandumispaigad, olla maanduritele vahesidejaamaks ja teha teadusuuringuid. Mõlemad satelliidid olid ehitatud varasema Mariner 9 järgi ning oma kujult olid nad 2,5 m läbimõõduga kaheksanurgad. Nende mass koos kütusega oli 3 527 kg ning pärast satelliidi ja eraldumist olid nende mass vastavalt 900 kg ja 600 kg. Satelliidi kaheksanurkne külg oli 0,4572 meetrit kõrge ning külgede pikkused olid vaheldumisi 1,397 m ja 0,508 m. Satelliidi aparatuuri kõrgus oli maandurite kinnituspunktidest kuni raketi kinnitamispunktideni 3,29 m. Satelliidil oli 16 modulaarset ava, kolm igal pikemal küljel ja üks lühemal. Satelliidilt ulatusid välja neli päikesepaneeli ning nende kogupikkus avatuna tipust vastastippu oli 9,75 m.

Liikumine[muuda | muuda lähteteksti]

Satelliitide liikumine toimus monometüülhüdrasiini ja lämmastiktetraoksiidi bipropellantiga vedelkütuse rakettmootori abil, mis oli võimeline tekitama 1,323 N lükkejõudu ehk tekitama muutust kiiruses 1480 m/s. Satelliidi orbiidikorrektuurid tegid ära 12 väikese kokkusurutud lämmastikuga pihustit.

Navigatsioon ja kommunikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Satelliidid kasutasid oma kolmemõõtmelise asukoha määramiseks päikesesensoreid, Canopusi tähejälgijat, kahte kiirendusandurit ja kuue güroskoobiga varustatud inertsiaalandurit. Kommunikatsioon toimus 20 W S-spektrumi (2,3 GHz) raadiosaatja ja kahe 20 W võimendiga. Samuti oli satelliit varustatud X-spektrumi saatja (8,4 GHz), et katsetada raadioside toimimist satelliidilt erinevatel lainesagedustel. Kommunikatsioon maajaamast satelliiti toimus läbi S-spektrumi (2,1 GHz) sageduse. Satelliitide ühte otsa oli kinnitatud kaheteljeliselt liikuv paraboolantenn, teise otsa tavaline dipoolantenn. Satelliidid olid varustatud lintsalvestitega, mis olid võimelised talletama 1280 megabitti andmeid. Samuti oli satelliitidel olemas 381 MHz raadio.

Elektrisüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Satelliidid olid varustatud kaheksa 1,57 x 1,23 m päikesepaneeliga, mis kokku suutsid Marsi orbiidil tekitada 620 W energiat. Energia salvestati kahte 30 A*h nikkel-kaadmiumakusse. [3]

Peamised leiud[muuda | muuda lähteteksti]

Marss Vikingi satelliidilt vaadatuna

Pildid suurtest, tüüpiliselt vee mõjul tekkinud geoloogilistest struktuuridest, andsid alust arvata, et Marsil võib leida vett. Marsi pinnalt leiti hiiglaslikke jõesänge, kanjoneid ning lõunapoolkeral väikesi jõevõrgustikke, mis viitasid sellele, et kunagi sadas planeedil vihma. Paljud meteoriidikraatrid nägid välja, nagu oleksid meteoriidid langenud mudasse, kuna kunagisest kokkupõrkest üles kerkinud maapind oli voolava iseloomuga. [4][5]

Vikingi maandurid[muuda | muuda lähteteksti]

Astrofüüsik Carl Sagan seismas Vikingi maanduri maketi kõrval.
Kunstniku nägemus Vikingi maandurist Marsi pinnal

Maandurid koosnesid kuusnurksest alumiiniumpõhjast, mille küljed olid vahetuvalt 1,09 m ja 0,56 m. Põhja lühematele külgedele olid kinnitatud jalad. Ülaltvaates moodustasid jalad võrdkülgse kolmnurga, mille iga külg oli 2,21 meetrit ning aluse pikemad küljed moodustasid sirgjoone ühest jalast teise. Teaduslikud instrumendid olid kinnitatud nii põhja alla kui peale.[6]

Mõlemad maandurid olid maandumise ajaks suletud langekesta, mis aeglustas maandumise kulgu ning kaitses ühtlasi sisemist aparatuuri. Et vältida Marsi pinna saastamist maiste organismidega, paigutati mõlemad maandurid pärast kokkupanekut ja langekesta sulgumist 40 tunniks "biokilpi" kõrge rõhu ja 111 °C kuumuse kätte, et neid steriliseerida. [7]

Mõlemad maandurid jõudsid Marsi orbiidile koos satelliidiga. Enne kui maandur satelliidist eraldati, et see saaks Marsi pinnale langeda, lendasid mõlemad üksused mitu korda orbiidil ümber Marsi. Langus koosnes neljast faasist – esimene neist oli orbiidilt langemise põlemise faas. Maandur avas langevarju, eraldas oma langekesta ning avas oma jalad kuue km kõrguselt ning samal liikudes kiirusel 900 km/h maa pinnale. 1,5 km kõrgusel käivitas maandur vastassuuna mootorid ja lasi langevarjust lahti. Maandur kasutas kohe rakette, et pidurdada oma hoogu ja kontrollida langust. Mõlemad maandurid maandusid edukalt (st mitte purunedes) Marsi pinnal. [8]

Elektrisüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Maandurid olid varustatud kahe raadioisotoopide termoelektrilise generaatorite üksusega, mille kütuseks oli plutoonium-238, ning olid kinnitatud maanduri vastaskülgedele ja kaetud tuulekaitsega. Iga generaator oli 28 cm kõrgune, 58-diameetrise läbimõõduga, 13,6 kg massiga ja võimaldas anda 30 W kestvat võimsust 4,4 V pingel. Et varustada maandurit vajadusel lisaenergiaga, oli pardal neli 28 V, 8 A*h (28,800 kulonit) laetavat nikkel-kaadmiumakut.

Maandurite teaduslik last[muuda | muuda lähteteksti]

Maandurid kandsid endas vajalikke instrumente, et uurida Marsi pinnase ja atmosfääri bioloogiat, keemilist koostist (orgaanilist ja anorgaanilist), meteoroloogiat, seismoloogiat, geomagnetilisi omadusi, välimust ning füüsilisi omadusi. Kaks silindrilist 360-kraadise pöördevõimega kaamerat olid kinnitatud alumiiniumpõhja ühe pikema külje juurde. Selle sama külje keskelt sai välja ulatuda mehhaaniline käsi, millele olid kinnitatud temperatuuriandur, kogumispäis ja magnet. Maanduri ühest jalast ulatus üles välja üks meteoroloogiste instrumentidega poom, mis mõõtis sensoritega temperatuuri, tuule suunda ja kiirust. Kaamerate vastasküljele, kõrge tundlikkusega antenni juurde, olid kinnitatud seismomeeter, magnet ja kaamera testpunktid. Maanduris oli olemas kinnine väliskeskkonnast mõjutatud osa, kus tehti bioloogiaeksperimente ja hoiti gaasikromatograaf-mass-spektromeetrit. Konstruktsiooni oli kinnitatud röntgenfluorestsents-spektromeeter. Maanduri põhjas oli baromeeter. Kokku kaalus see teadusaparatuurilast umbes 91 kg.

Bioloogiaeksperimendid[muuda | muuda lähteteksti]

Vikingi maandurid viisid läbi bioloogiaeksperimente eesmärgiga leida üles Marsi pinnases oletatavat elu. Eksperimendid olid kavandatud kolme üksteisest sõltumatu meeskonna poolt, mille juhiks oli peainsener Gerald Soffen NASA-st. Eksperimendid olid järgmised (toimumise järjekorras): gaasikromatograaf-mass-spektromeetriga uurimine, gaasivahetuse eksperiment, märgistatud toitmine ning pürolüütilise väljalaske eksperiment. Eksperimentidest näitas positiivset tulemust vaid märgistatud toitmise eksperiment, kus katseosas tilgutati uuritavale Marsi pinnale tilgutati 7 radioaktiivselt 14C märgistatud orgaanilist molekuli, mis tõi endaga kaasa reaktsiooni ning leiti 14CO2, mis näitas mingisuguse ainevahetuse toimumist. Kuna ülejäänud kaks eksperimenti ei näidanud ühegi orgaanilise molekuli olemasolu pinnases, siis olid teadlased veendunud, et esialgne positiivne tulemus oli põhjustatud mittebioloogilise keemilise reaktsiooni toimumisest kõrgelt oksüdeeriva omadusega pinnase tõttu. [9]

Kuigi Vikingi maandurite katsete osas on saavutatud üksmeel – katsed näitasid selgelt, et Marsi pinnases elusorganismid puuduvad – on katsete tulemused ja nende piiratus ikka veel ülevaatamisel. "Märgistatud söötmise" (Labeled Release, LR) eksperimendi positiivne tulemus oli vaieldav üksnes oksüdeeriva reagendi puudumise tõttu Marsi pinnases. Hilisem NASA Phoenixi maandur aga avastas pinnasest perkloraadi sooli. [10][11] On välja pakutud, et orgaanilised komponendid olid küll pinnases olemas, ent jäid perkloraadi soolade tõttu märkamatuks. [12] Teadlased on avastanud, et perkloraadi soolad lõhustavad kuumenedes orgaanilisi komponente ning moodustavad klorometaani ja diklorometaani molekule – täpselt samasuguseid kloorimolekule, mida Vikingi maandurid oma katsetes leidsid.

Mikroobse elu olemasolu küsimus Marsil on jäänud ikkagi vastamata. Siiski, 12. aprillil 2012 tuli rahvusvaheline teadlaste meeskond välja artikliga, milles olid kirjas matemaatilisel spekulatsioonil põhinevad 1976. aasta Vikingi missiooni tulemused. Kompleksanalüüsi tulemusena võib siiski arvata, et Vikingi missioon leidis "säilinud mikroobse elu Marsil." [13][14]

Missiooni lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Missioon lõppes kõikide moodulite rikki minemise tõttu:

Ühik Saabumiskuupäev Lõppemiskuupäev Töö pikkus Rikke põhjus
Viking 2 satelliit 7. august 1976 25. juuli 1978 1 aasta 11 kuud 18 päeva Lülitati välja pärast kütuseleket kandesüsteemis
Viking 2 maandur 3. september 1976 11. aprill 1980 3 aastat 7 kuud 8 päeva Patarei rike
Viking 1 satelliit 19. juuni 1976 17. august 1980 4 aastat 1 kuu 19 päeva Lülitati välja pärast orbiidi stabiliseerimist kütuse lõppemise tõttu
Viking 1 maandur 20. juuli 1976 13. november 1982 6 aastat 3 kuud 22 päeva Inimlik viga tarkvara uuendamisel põhjustas maanduril antenni sissetõmbumise, mis omakorda muutis maanduri kättesaamatuks.

Vikingi programm loeti lõppenuks 21. mail 1983.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Viking Mission to Mars". NASA Goddard Space Flight Center. NASA. 2006. Vaadatud 2011-05-02. 
  2. Viking 1 Orbiter: Mission Profile (NASA NSSDC)
  3. "Sitemap – NASA Jet Propulsion Laboratory". Vaadatud 27. märts 2012. 
  4. Hugh H. Kieffer (1992). Mars. University of Arizona Press. ISBN 978-0-8165-1257-7. Vaadatud 7. märts 2011. 
  5. Raeburn, P. 1998. Uncovering the Secrets of the Red Planet Mars. National Geographic Society. Washington D.C.
  6. "Amazing Search for Life On Mars." Popular Mechanics, June 1976, pp. 61–63.
  7. Soffen, G. A., and C. W. Snyder, First Viking mission to Mars, Science, 193, 759–766, Aug. 1976.
  8. Viking
  9. BEEGLE, LUTHER W.; et al (august 2007). "A Concept for NASA's Mars 2016 Astrobiology Field Laboratory". Astrobiology 7 (4): 545–577. Bibcode:2007AsBio...7..545B. doi:10.1089/ast.2007.0153. PMID 17723090. Vaadatud 20. juuli 2009. 
  10. Johnson, John (6. august 2008). "Perchlorate found in Martian soil". Los Angeles Times. 
  11. "Martian Life Or Not? NASA's Phoenix Team Analyzes Results". Science Daily. 6. august 2008. 
  12. Navarro–Gonzáles, Rafael; Edgar Vargas, José de la Rosa, Alejandro C. Raga, Christopher P. McKay (15. detsember 2010). "Reanalysis of the Viking results suggests perchlorate and organics at midlatitudes on Mars". Journal of Geophysical Research – Planets 115 (E12010). Vaadatud 7. jaanuar 2011. 
  13. Bianciardi, Giorgio; Miller, Joseph D.; Straat, Patricia Ann; Levin, Gilbert V. (märts 2012). "Complexity Analysis of the Viking Labeled Release Experiments". IJASS 13 (1): 14–26. Vaadatud 15. aprill 2012. 
  14. Klotz, Irene (12. aprill 2012). "Mars Viking Robots 'Found Life'". DiscoveryNews. Vaadatud 16. aprill 2012. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]