Inertsiaalandur

Allikas: Vikipeedia

Inertsiaalandur ehk inertsiaalsensor on mõõtemuundur, mille tajurid mõõdavad joonkiirust ja pöörlemiskiirust. Mitme niisuguse tajuriga inertsiaalandur (lühend IMU, inglise k sõnadest Inertial Measurement Unit) kuulub inertsiaalnavigatsiooni süsteemi, mida kasutatakse laevade, lennukite, rakettide, kosmoseaparaatide, robotite jm liikuvate objektide juhtimissüsteemides. Alates 1990. aastatest valmistatakse inertsiaallandureid peamiselt MEMS-tehnoloogia järgi.

Inertsiaalandur
(gyrosscopegüroskoop, dsPIC ‒ protsessor;
magnetic field sensormagnetvälja tajur; accelerometer ‒ kiirendusmõõtur)

Iga inertsiaalandur sisaldab järgmisi tajureid:

  • kolm ortogonaalselt (omavahel ristuvalt) paigutatud kiirendustajurit, mille väljundsignaaliks on andmed lineaarkiirenduse kohta x-, y- ja z-telje sihis; selle info järgi arvutab protsessor objekti kulgliikumise kiiruse ja suuna;
  • kolm ortogonaalselt paigutatud pöörlemiskiiruse tajurit ehk güroskoopandurit, mis mõõdavad nurkkiirendust kolmes ristuva telje ümber; selle järgi arvutatakse objekti pöörlemisliikumine.

Täpsuse suurendamiseks võivad eriotstarbelistes andurites olla lisaks eelnimetatuile näiteks magnetväljasensor ehk kompassandur ja GPS-andur.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]