Vecjērcēni mõis

Vecjērcēni mõis (saksa keeles Neu-Wohlfahrt, läti keeles Vecjērcēnu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Ēvele kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub Lätis Valmiera piirkonnas Jērcēni vallas.

Ajalugu

Jērcēni mõisa (Wolfahrtslinde) kohale rajati 1560. aastal Ēvele mõisa karjamõis. 1562. aasta 10. juunil läänistas Poola kuningas Zygmunt II August Volmari linnuse ülemaks tõusnud Bernhard von Hoewelnile tänutäheks truuduse eest ulatuslikud maavaldused Volmarist Valga poole jäävas Évele (Wohlfahrt) kihelkonnas. Nende seas olid ka Jērcēni maad, mis toona kandsid nime Gercenhof.^[1] Hoewelnid asusid elama Jērcēni ja kasvatasid seal lambaid, seega andis rahvasuu tema elamisele nime Jeru māja (Jääramaja).^[2] Rootsi ajal läks mõis Oxenstiernade valdusse.

Hiljem taastati Höwelnite õigused mõisatele. 1660. aastal läksid mõisad (Ēvele, Jērcēni ja Ķeiži mõis) Margaretha von Höwelni valdusse. Kuna nii tema poeg kui ka vanem tütar surid pärijateta, läks valdus tema tütardele. Vahepeal Palmstrauchide valduses olnud mõis oli 19. sajandi alguses Jarmerstedtide valduses, kes jagasid selle pooleks, rajades sinna Vecjērcēni ja Jaunjērcēni mõisa.^[3] Esimese neist ostsid Torklused. 1834. aastal ostis mõisa 35 000 hõberubla eest Alexandra Dorothea Zachrisson, seejärel läks see Brömsenite valdusse ja 1852. aastal ostis selle arst Hermann Adolph Horvic. Seejärel pärisid mõisa tema lapsed Theodor Adolph ja Julie Marie, esimene ostis mõisa 1868. aastal oma õelt 55 000 hõberubla eest välja.^[4]

Mõisa suurus

Bienenstammi andmetel oli Vecjērcēni ja Jaunjērcēni mõisa kogupindala 1816. aastal 13 ja 3/8 adramaad, Vecjērcēni mõisale allus 119 mees- ja 136 naishinge.^[5] Aastal 1734 oli mõisate suurus 9 ja 7/8 adramaad. Aastal 1757 kuulus mõisale kuus adramaad. Aastal 1823 oli mõisa suurus 5 ja 2/5 adramaad.^[6] Ka aastal 1832 oli adramaid sama palju, aastal 1881 oli neid aga 3 ja 12/80, lisaks allus mõisale 6 ja 3/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.^[7]

Karjamõisad

Mõisa koosseisu kuulus kaks karjamõisa: Neuhof ja Pluķis (Plukke).

Viited

↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, Heinrich von Hagemeister, lk 286
↑ "Strenču novada pašvaldība". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. märts 2017. Vaadatud 19. juunil 2018.
↑ http://www.atputasbazes.lv/lv/apskates_objekti/5390_jercenmuiza/
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 428.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 272.
↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 285.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 426.

[1] Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Volume 1, Heinrich von Hagemeister, lk 286

[2] "Strenču novada pašvaldība". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. märts 2017. Vaadatud 19. juunil 2018.

[3] ttp://www.atputasbazes.lv/lv/apskates_objekti/5390_jercenmuiza/

[4] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 428.

[5] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 272.

[6] Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 285.

[7] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 426.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]