Ķemere mõis

Ķemere mõis (saksa keeles Kemmershof, läti keeles Ķemeres muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Ēvele kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Valmiera piirkonnas Ēvele vallas Ķemere külas.

Hooned[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakompleksist on säilinud häärber, ait, laut, jääkelder ja sauna kivimüüritised.

Häärber ja laut valmisid vahemikus 1638–1672. Ülejäänud hooned rajas parun Lanting 1884. aastal.

Häärberis töötas aastail 1945–1955 kohalik kool, hiljem asus seal mehaanikatöökoda. Tänapäeval on see eravalduses.^[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Katariina II doneeris selle mõisa 1793. aastal kindral Möller-Zakomelskile. Tolle lesk pantis 1796. aastal selle 18 860 hõberubla ja 26 000 paberrubla eest 40 aastaks Johann Fredrich Schleyerile.^[2]

1816. aastal läks mõis 24 400 hõberubla eest major vabahärra Christoph Albert von Güldenhofi valdusse. 1816. aastal läks mõis 24 400 hõberubla eest major vabahärra Christoph Albert von Güldenhofi valdusse. Mõis oli vahepeal koos Veide mõisaga tagatiseks Johann Georg von Thomsoni stipendiumile, mida maksti neile, kes soovisid astuda teoloogiateaduskonnas doktoriõppesse. Samas kasutati hooldefondi raha juba 1809. aastast makseraskustes olnud mõisa majandamiseks, nii tõi see kaasa ka stipendiumi finantsvarade külmutamise. Seejärel selgus, et aastail 1816–1821 olid mõisa toetuseks teinud annetusi eraisikud: keegi Roskop kahel korral (aastal 1797 – 2520 rubla, ja aastal 1816 – 3000 rubla), Engel maksis 400 rubla, Stuart 950 rubla ja von Levenstein 2350 rubla. Güldenhoffi surma järel läksid mõisad Güldenhofi võlgade tasumiseks enampakkumisele. Kuigi vastavalt annetuste seadusele pidi annakvara hilisemate pankrottide puhul puutumatuks jääma, tehti seekord siiski erand ja võlgade katteks kulutati ka Thomsoni stipendiumifondi. Alles 1855. aastal eraldati stipendiumifond lõplikult Güldenhofi pankrotiasjast, samas vähendati stipendiumiraha minimaalseks ja sisuliselt õnnestus sellest hiljem makseid teha vaid kahele isikule.^[3]

1829. aastal sai selle valdajaks 14 395 hõberubla eest vaimuhaige Magnus Balthasar von Sternstrahl, kelle hooldusfond oli stipendiumiga seotud ja kes ainsana selles pankrotiasjas võitjaks osutus. Tema hooldaja õuenõunik Peter Rembert von Sternstrahl pantis mõisa 17 500 hõberubla eest kapten vabahärra Gustav von Loudonile, kes 1834. aastal ka mõisa pärisomanikuks sai. 1837. aastal pantis ta mõisa 29 608 hõberubla eest õuekohtu advokaadile Wilhelm Gotthard Krögerile, kes 1843. aastal pandiõigused 36 000 hõberubla eest Ludwig von Lilienfeldile loovutas. 1844. aastal loovutas too pandiõigused 41 000 hõberubla eest Burchard von Lantingule, kes samal aastal ka mõisa pärisomanikuks sai. 1878. aastal läks mõis tema surma järel tema lese Anna Elisabethi (sündinud Kriegsmann) ning nende laste Johann Wilhelmi, Carl Johanni, Anna Eleonore, Johann Georgi, Elisabeth Eleonore, Marie Eleonore, Anna Elisabeth Eleonore ja Emilie Eleonore von Knieriemi ühisvaldusse.^[4]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 6 ja 3/4 adramaad, sellele allus 149 mees- ja 168 naishinge.^[5] Aastal 1688 oli mõisa suurus 1 ja 1/4 adramaad. Aastal 1734 oli adramaid sama palju, aastal 1757 aga 2 ja 7/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus seitse adramaad.^[6] Ka 1832. aastal oli mõisal adramaid seitse, 1881. aastal aga 1 ja 74/80, lisaks allus mõisale 7 ja 45/80 adramaad mõisatele kuuluvate talude valduses.^[7]

Karjamõis[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa koosseisus oli Jaunķemere (Neu-Kemmershof) karjamõis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Ziemeļvidzemes ainavas noklusētie stāsti. Valsts meža dienests, 2011, lk. 53, ISBN 978-9984-9656-9-7
↑ Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 288
↑ Sirje Tamul, Eraalgatuslikest stipendiumitest Tartu Ülikoolis 1802-1918, lk. 103-104
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 431.
↑ Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 273.
↑ Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 285.
↑ Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 426.

[1] Ziemeļvidzemes ainavas noklusētie stāsti. Valsts meža dienests, 2011, lk. 53, ISBN 978-9984-9656-9-7

[2] Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 288

[3] Sirje Tamul, Eraalgatuslikest stipendiumitest Tartu Ülikoolis 1802-1918, lk. 103-104

[4] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 431.

[5] Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 273.

[6] Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 285.

[7] Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 426.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]