Ķemere mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ķemere mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 106

Ķemere mõis (saksa keeles Kemmershof, läti keeles Ķemeres muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Ēvele kihelkonnas. Nüüdisaegse haldusjaotuse järgi asub mõisasüda Burtnieki piirkonnas Ēvele vallas Ķemere külas.

Hooned[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakompleksist on säilinud häärber, ait, laut, jääkelder ja sauna kivimüüritised.

Häärber ja laut valmisid vahemikus 1638-1672. Ülejäänud hooned rajas parun Lanting aastal 1884.

Häärberis paiknes aastail 1945-1955 kohalik kool, hiljem asus seal mehhaanikatöökoda. Tänapäeval on see eravalduses.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Katariina II doneeris selle mõisa aastal 1793 kindral Möller-Zakomelskile. Tolle lesk pantis aastal 1796 selle 18 860 hõberubla ja 26 000 paberrubla eest 40 aastaks Johann Fredrich Schleyerile.[2]

Aastal 1816 läks mõis 24 400 hõberubla eest major vabahärra Christoph Albert von Güldenhofi valdusesse. Aastal 1816 läks mõis 24 400 hõberubla eest major vabahärra Christoph Albert von Güldenhofi valdusesse. Mõis oli vahepeal koos Veide mõisaga tagatiseks Johann Georg von Thomsoni stipendiumile, mida maksti neile, kes otsustasid alustada teoloogiateaduskonnas doktoriõpet. Samas kasutati hooldefondi rahasid juba aastast 1809 makseraskustes olnud mõisa majandamiseks, nii tõi see kaasa ka stipendiumi finantsvarade kinnikülmutamise. Seejärel selgus, et aastail 1816–1821 tegid mõisa toetuks mitmed erinevad isikud - keegi Roskop kahel korral (aastal 1797 – 2520 rubla, ja aastal 1816 – 3000 rubla), Engel maksis 400 rubla, Stuart 950 rubla ja von Levenstein 2350 rubla. Güldenhoffi surma järel läksid mõisad Güldenhofi võlgade tasumiseks enampakkumisele. Kuigi vastavalt annetuste seadusele pidi annakvara hilisemate pankrottide puhul puutumatuks jääma, tehti seekord siiski erand ja võlgade katteks kulutati ka Thomsoni stipendiumifondi. Alles aastal 1855 eraldati stipendiumifond Güldenhofi pankrotiasjast lõplikult, samas kahanes stipendiumiraha minimaalseks ja sisuliselt õnnestus sellest hiljem makseid teha vaid kahele isikule.[3]

Aastal 1829 sai selle valdajaks 14 395 hõberubla eest vaimuhaige Magnus Balthasar von Sternstrahl, kelle hooldusfond oli stipendiumiga seotud ja kes ainsana selles pankrotiasjas võitjaks osutus. Tema hooldaja õuenõunik Peter Rembert von Sternstrahl pantis mõisa 17 500 hõberubla eest kapten vabahärra Gustav von Loudonile, kes aastal 1834 ka mõisa pärisomanikuks sai. Aastal 1837 pantis ta mõisa 29 608 hõberubla eest õuekohtu advokaadile Wilhelm Gotthard Krögerile, kes aastal 1843 pandiõigused 36 000 hõberubla eest Ludwig von Lilienfeldile loovutas. Aastal 1844 loovutas too pandiõigused 41 000 hõberubla eest Burchard von Lantingile, kes samal aastal ka mõisa pärisomanikuks sai. Aastal 1878 läks mõis tema surma järel tema lese Anna Elisabethi (sündinud Kriegsmann) ja nende laste Johann Wilhelmi, Carl Johanni, Anna Eleonore, Johann Georgi, Elisabeth Eleonore, Marie Eleonore, Anna Elisabeth Eleonore ning Emilie Eleonore von Knieriemi ühisesse valdusesse.[4]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 6 ja 3/4 adramaad, sellele allus 149 mees- ja 168 naishinge.[5] Aastal 1688 oli mõisa suurus 1 ja 1/4 adramaad. Aastal 1734 oli adramaid sama palju, aastal 1757 aga 2 ja 7/8. Aastal 1823 oli mõisa suurus seitse adramaad.[6] Ka aastal 1832 oli mõisal adramaid seitse, aastal 1881 aga 1 ja 74/80, lisaks allus mõisale 7 ja 45/80 adramaad mõisadele kuuluvate talude valduses.[7]

Karjamõis[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa koosseisus oli Jaunķemere (Neu-Kemmershof) karjamõis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ziemeļvidzemes ainavas noklusētie stāsti. Valsts meža dienests, 2011, lk. 53, ISBN 978-9984-9656-9-7
  2. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 288
  3. Sirje Tamul, Eraalgatuslikest stipendiumitest Tartu Ülikoolis 1802-1918, lk. 103-104
  4. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 431.
  5. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 273.
  6. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 285.
  7. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 426.