Vatt (riietus)

Allikas: Vikipeedia

Vatt (läänemurdes ja Mulgi murdes pelts[1], lõunaeesti murretes pihtsärk) oli etnograafias villane mõnes kohas kuni poole reieni ulatuv hõlmadega meeste pihtkuub. Suvel kanti linast vatti, mis oli harikult puusadeni.[2]

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Oli tuntud Põhja-Euroopas ja ka Baltimaades juba 17. sajandil. Pikk-kuuega sarnaneva pihaosaga vatt muutus eesti rahvarõivaste osaks 18. sajandi lõpul ning kanti seda 19. sajandi II pooleni Kagu-Eestis, Pärnumaal ja saartel. Hiljem asendus ta moodsamate ülerõivastega.[2]

Tegumood[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt sarnanesid varasemad meeste vatid nagu naiste kampsunidki pikk-kuue ülaosaga. 19.sajandi keskpaigaks oli vattide õmblemisel omaks võetud mitmeid moerõivastuse jooni. Lääne-Eestis kaunistati vatt pikk-kuue eeskujul punaste kaaruspaelte ja tinanööpidega. Mujal muutus üldiseks madala püstkrae ning ühe või kahe reaga vasknööpidega vatt, mille seljaõmblus lõppes allosas lahtise voldiga (lõhikuga). Lahtise voldi moodustasid kaks järsult laienevat seljatükki (lipid), mis katsid üksteist. Saaremaal võeti poolde reide ulatuvad lippidega vatid (ka hännaga kampsunid) kasutusele varem kui mandril. Vati hõlmad kinnitati haakidega ning peale pandi vöö nagu teistelegi pikkadele ülerõivastele. Saaremaa hilisemad vatid olid lühikesed, vööni ulatuvad, kaarduvate seljaõmblustega hännata vatid. Mõnes paigas mandril olid vattidel hõlmade kaarjad välisnurgad, mahapööratav krae ning ka reväärid. Värvilt sarnanesid vatid oma piirkonna muude ülerõivastega.[3]

Linnarahva eeskujul võtsid jõukamad talupojad ning mõisametnikud 1860. - 1870. aastatel kasutusele saterkuued. Hilisemaid uuemamoelisi kuubi hakati nimetama pintsakuteks. Sajandi lõpukümnenditel kadusid vatid kasutuselt.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Murdekaart
  2. 2,0 2,1 2,2 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. lk 344
  3. Eesti etnograafia sõnaraamat. 1996. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 234

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]