Vannutatud Advokaatide Nõukogu Tartu osakond
Vannutatud Advokaatide Nõukogu Tartu Osakond oli Eesti Advokatuuri kui omavalitsusliku kutseorganisatsiooni juhtorgani Tartu osakond 1927.–1938. a.
Advokaatide arvu alalisest suurenemisest tekkis tööküllus ning Tartus kui suuremas keskuses suurenes vajadus organi järele, mis vandeadvokaatide tööd koha peal korraldaks.
7. novembril 1927. a otsustas Vannutatud Advokaatide Nõukogu (VAN) avada alates 1. jaanuarist 1928. a Tartus Vannutatud Advokaatide Nõukogu osakonna.
Tartus tegutses tsiviil- ja kriminaalgrupp.
Tartu osakonna tegevus osutus suureks abiks Vannutatud Advokaatide Nõukogule tema ülesannete täitmisel, eriti aga distsiplinaarasjades Tartule antud kaebuste läbivaatamisel ja otsustamisel ning kutselise eetika järelevalve ellu viimisel ja distsiplinaarasjade otsustamisel, kui ka abide kutselisel ettevalmistamisel. Selline koostöö nõukogu ja Tartu osakonna vahel kestis üle kümne aasta, kuni endise KAS põhjal tegutseva Vannutatud Advokaatide Nõukogu tegevuse lõpuni, mis oli tingitud riikliku sisekorra muutumisest.[1]
Õigused ja kohustused[muuda | muuda lähteteksti]
1) Palvete vastuvõtmine isikuilt, kes soovivad astuda vannutatud advokaadi abiks ja nende palvete otsustamine selle kitsendusega, et Nõukogu Tartu osakonna otsused, mille järel vastuvõtmine tagasi lükatakse mittevormilistel põhjustel kuuluvad Nõukogus kinnitamisele;
2) Palvete vastuvõtmine isikuilt, kes soovivad vannutatud advokaadiks astuda, nende kohta kuulutuste avaldamine soovitajatelt ja muul teel teadete kogumine ning ettepanekute tegemine Nõukogule palvete rahuldamise või mitte rahuldamise kohta;
3) Vannutatud advokaadi abide tegevuse peale antud kaebuste läbivaatamine ja otsustamine selle kitsendusega, et Nõukogu Tartu osakonna otsused, mille järele süüdlastele on määratud K. As. S. § 368 p 3, 4 ja 5 ettenähtud distsiplinaarkaristused kuuluvad Nõukogus kinnitamisele;
4) Järelevalve vannutatud advokaatide ja nende abide tegevuse üle nagu see on K. As. S. § 367 p 2 ette nähtud;
5) Kaebuste vastuvõtmine vannutatud advokaatide tegevuse peale, nende puhul seletuse nõudmine, tõenduste kogumine ja Nõukogule motiveeritud ettepanekute tegemine;
6) K. As. S. § 367 p 3 ettenähtud tunnistuste väljaandmine vannutatud advokaadi abidele;
7) K. As. S. § 367 p 4, 5, 6 ja 7 ettenähtud õigused ja kohused vannutatud advokaatide ja nende abide suhtes;
8) K. As. S. § 367 p 8 ettenähtud õigus vannutatud advokaadi abide suhtes sama kitsendusega, mis eelmises p 3 tähendatud ja vannutatud advokaatide suhtes neis piirides nagu see eelmises p 5 ära tähendatud;
9) Vannutatud advokaadi abide konverentside korraldamine ja neist osavõtjatele sellest osavõtmise arvestamine.[1]
Koosseis[muuda | muuda lähteteksti]
6. jaanuaril 1929. a ja 7. märtsi 1937. a seisuga olid üldkoosoleku koosseisud enamjaolt muutumatud, v.a kaks uut liiget 1937. a: K. Grau ja H. Naaris. Esimees Ferdinand Karlson, abiesimees J. Ostrat ning liige J. Kriisa töötasid komisjonis kuni Tartu osakonna sulgemiseni.
1. jaanuariks 1929. a oli Tartu-Võru rahukogu ringkonnas 29 vannutatud advokaati ja 71 vannutatud advokaadi abi.
1929. a kasvas vandeadvokaadi abide arv eriti hoogsalt ning vandeadvokaadi abisid oli tunduvalt rohkem kui advokaate. Sellise olukorraga kaasnesid tööpuudus, lubamatu võistlus ning töö kvaliteedi langus. Nõukogu reageeris 19. märtsil 1930. a sellega, et abide arvu üksiku patrooni juures hakati piirama kahega. See kindlustas parema järelevalve iga abi tegevuse üle. [1]
Võrdluseks 1. jaanuariks 1938. a oli vannutatud advokaate Tartus 117 ja vannutatud advokaatide abisid Tartus 45. [2][3]
Koosolekud[muuda | muuda lähteteksti]
Kui 1929. a peeti 33 osakonna koosolekut ja 2 vannutatud advokaatide üldkoosolekut, siis 1937. a seevastu peeti 25 osakonna koosolekut ja 1 üldkoosolek. 1929. a tehti 170 üksikut otsust ja määrust ning 1937. a 232 üksikotsust. [2][3]
Tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
1929. a aruandest selgub, et vaesuse õiguse põhjal advokaatide määramise kohta laekus aasta jooksul 17 palvet (13 palvet rahuldati, tagajärjeta 6 palvet), siis 1937. a aruande järgi laekus 12 vaesusõiguse palvet (5 rahuldati, 7 tagajärjeta), seega on märgata vaesusõiguse palvete langust.
Kui 1929. a laekus Tartu osakonda 14 distsiplinaarkaebust, siis 1937. a juba 33 sellist kaebust. [2][3]
Juriidilised konverentsid[muuda | muuda lähteteksti]
Tartu konverentside töödest võtsid osa suurem enamik abisid hoolsalt ja tõsiselt osa ning tulemuseks oli palju sisukalt koostatud referaate. [1]
Vannutatud advokaatide abide juriidilisi konverentse viidi läbi 1929. a kokku 3 ja kuulati 6 referaati. 1937. a seevastu peeti 11 koosolekut ja kuulati 19 referaati.
1929. a referaadi teema oli näiteks "Seadusjärgne pärimine maksva Liivimaa maaõiguse põhjal".
1937. a käsitleti teiste seas referaate "Kahjutasu nõudlused riigi vastu õigustamata vahistamise korral", "Tingimisi kriminaalkaristuse määramine abielulahutuse põhjusena", "Seaduslikus abielus sündinud lapse vallaslapseks tunnistamine" ning "Piiri taga avanenud pärandi ülemineku korduvast maksustamisest". [2][3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 K. Grau. Advokatuuri õigusajaloolise arengu põhijooni Eestis. S I S U. Nr. 9 Juriidiline ajakiri "Õigus!". 1939, lk 390-398
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 E. Tall. Eesti Vabariigi Vannutatud Advokaatide Nõukogu aruanne. Tallinnas: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, Pikk 2. 1929, lk 82-95.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 E. Tall. Eesti Vabariigi Vannutatud Advokaatide Nõukogu aruanne. Tallinnas: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, Pikk 2. 1938, lk 82-95.