Valdek Kulbach

Allikas: Vikipeedia

Valdek Kulbach (sündinud 6. aprillil 1927 Auvere-Joala vallas) on eesti ehitusteadlane ja ehitusinsener, Eesti Teaduste Akadeemia liige.

Ta on Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor. Tema teadustöö põhisuunad on seotud õhukeseseinaliste ja ruumkonstruktsioonide ehitusmehaanika uurimisega. Kulbach on Eestis rippkonstruktsioonide koolkonna rajaja. Koos professor Johannes Aarega projekteerinud ja evitanud üliraskete (1000-tonniste) ja kõrgete seadmete montaažimaste, samuti Nõmme ja Tartu jalakäijate silla kandekonstruktsioonid; loonud Tartu laululava kõlaekraani ja projekteerinud Suur Väina silla.

Haridus ja akadeemilised kraadid[muuda | muuda lähteteksti]

Kulbach lõpetas 1951. aastal kiitusega Tallinna Polütehnilise Instituudi tööstus- ja tsiviilehituse erialal. Aastatel 1952–1954 õppis ta Leningradi Polütehnilise Instituudi aspirantuuris, mille lõpetamise järel kaitses 1955. aastal samas kandidaadiväitekirja "Отплывание песчаных откосов под воздействием фильтрационного потока" ("Filtratsioonijõudude mõju liivnõlvade stabiilsusele").
1972. aastal kaitses ta TPI-is väitekirjaga "Deformeeruva kontuuriga eelpingestatud võrk-rippkatuste staatilise töö analüüs" tehnikateaduste doktori kraadi.[1]

Kulbach täiendas ennast Helsingi Tehnikaülikoolis aastatel 1971 ja 1976 ning Moskva Ehitusinseneride Instituudis aastatel 1979, 1984 ja 1989.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Töötas õpingute ajal aastatel 1948–52 projekteerimisasutustes Estonprojekt ja Dorprojekt inseneri, vaneminseneri ja grupijuhina.

1955. aastast töötab TTÜs: ehituskonstruktsioonide kateedri assistent, vanemõpetaja 1956–58, dotsent 1959–71, professor 1972–91, kateedrijuhataja 1975–90; õhtuse üldtehnilise teaduskonna prodekaan 1963–70; kaugõppeteaduskonna dekaan 1971–75; ehitiste projekteerimise instituudi õhukeseseinaliste konstruktsioonide erakorraline professor 1992–98 ja teraskonstruktsioonide õppetooli juhataja; ehitusteaduskonna dekaan 1994–95; emeriitprofessor 1998–... Ta on lugenud üliõpilastele teras- ja metallkonstruktsioonide üld- ja erikursust.

Teadustöö põhisuunad ja projektid[muuda | muuda lähteteksti]

Puit- ja metallkonstruktsioonide, suureavaliste sillakonstruktsioonide arvutused. Avaldanud üle 140 publikatsiooni, sealhulgas 4 olulist õpikut (“Metallkonstruktsioonid” 1. (1961), 2. (1971), kaasautor professor Johannes Aare; “Puitkonstruktsioonid”, (1962)) ja tehnikaajaloo-alaseid artikleid. 4 autoritunnistust. Tema juhendamisel on kaitstud 12 kandidaadiväitekirja.

Osales projektides: Tartu laululava kõlaekraan (koos Karl Õigeriga); Mandrit ja Muhumaad ühendava 6,1 kilomeetri pikkuse rippsilla projekt[2][3]; Seeria mastkraanasid kuni 100 meetri kõrguste ja 1000 tonni raskuste seadmete monteerimiseks (koos Johannes Aarega).

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on pälvinud ka medali NSV Liidu Rahvamajanduse Saavutuste Näituselt.

Teaduskorralduslik ja ühiskondlik tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Oli Leningradi Ehitusinseneride Instituudi doktoriväitekirjade erialanõukogu liige; rahvusvaheliste organisatsioonide IABSE (International Association for Bridge and Structural Engineering), CIB (International Council for Research and Innovation in Building and Construction) ja ESDEP (Espace Distribution Electronique Professionnel) liige; Eesti Ehitusinseneride Liidu ja Soome Ehitusmehaanika Seltsi liige; Eesti Teraskonstruktsioonide Ühingu keerukate metallkonstruktsioonide ekspert ja konsultant; Eesti Keskkonnaministeeriumi ehitusreeglite nõukogu liige; Vana-Narva Seltsi eestseisuse liige, Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse, Eesti Lennuväepoiste Klubi, Tallinna Teadlaste Maja liige; Suure Väina silla komisjoni liige.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]