Vaarika-juuremädanik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vaarika-juuremädanik
Taksonoomia
(järguta) SAR
(järguta) Heterokondid Heterokontophyta
Hõimkond Munasseened Oomycota
Selts Ebajahukasteliselaadsed Peronosporales
Sugukond Peronosporaceae
Perekond Phytophthora
Liik Vaarika-juuremädanik
Binaarne nimetus
Phytophthora rubi
(W.F. Wilcox & J.M. Duncan) W.A.Man in 't Veld
Sünonüümid

Phytophthora fragariae var. rubi

Vaarika fütoftoroos (Phytophthora rubi) ehk vaarika-juuremädanik on taimehaigus, mis kahjustab vaarikat, aedmurakat, läänevaarikat ning hariliku ja läänevaarika hübriide.[1] Haigust tekitab ebajahukasteliselaadsete (Peronosporales) seltsi ning munasseente (Oomycota) hõimkonda kuuluv patogeen.

Varasema klassifikatsiooni järgi peeti haigust maasika fütoftoroosi alamliigiks P. fragariae var. rubi, kuid käesoleval ajal on tehtud kindlaks, et tegu on eraldiseisva liigiga.[2][3]

Kuigi patogeenil on sarnaseid omadusi seentega, siis ei kuulu fütoftoroosi tekitaja mitte seente, vaid protistide hulka.[4]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Välismaa[muuda | muuda lähteteksti]

1980ndatel tuvastati Ühendkuningriigis[5] ja Saksamaal[6] vaarikataimedel fütoftoroos, mis osutus väga tõsiseks probleemiks. Lisaks nendele piirkondadele on haigustekitaja tuvastatud ka Ida- ja Lääne-Ameerikas[7] ning Austraalias.[8]

Viimase paari kümnendi jooksul on Washingtoni osariigi põhjapoolsematel aladel vaarikaistandike eluiga vähenenud kümnelt aastalt viie aastani.[9]

Katses Washingtoni, Oregoni ja California osariigi vaarikapõldudelt võetud isolaadid sisaldasid üle 99% haigustekitajat.[10] Washingtoni osariigis tehtud samalaadses uuringus oli näitaja 73%.[9]

Eesti[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse esinemist on märgatud ka Eestis,[11] kuid laboratoorselt pole vaarika-juuremädanikku tuvastatud.[12]

Haigustunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Vaarika-juuremädanikku nakatunud taimed muutuvad nõrgaks ja närtsivad.[1] Isegi pealtnäha tervete taimede lehed võivad kolletuda, värvuda punaseks või oranžiks ning leheservad pruunistuda. Haiguse progresseerumisel taimevarred närbuvad ning hukkuvad ühe kuni kahe aasta jooksul.[8] Haigestunud taimedel jääb saak madalaks või puudub sootuks. Samuti põhjustab haigus viljade varisemist ja saagikadu kuni 75% ulatuses.[12] Haigus esineb istandikes koldeliselt.[13]

Fütoftooosiga on seotud ka teised Phytophthora liigid nagu P. megasperma, P. cryptogea, P. citriocola, P. cactorum.[1] Samas leidub uurimusi, mis seda ei kinnita.[10]

Haiguse diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Haiguse diagnoosimiseks kaevatakse taimed üles ning juurtelt ja risoomilt eemaldatakse kattekude, haigestunud taimel on see telliskivipunane kuni tumepruun.[1]

Samuti tuvastatakse haigust mullas ELISA ja PCR-meetodiga.[9]

Haiguse levik[muuda | muuda lähteteksti]

Haigustekitaja paikneb mullas mütseelina kahjustunud juurtel või puhkeolekus eostena mullas.[1] Niiskuse ja seenetaolise organismi Phytophthora olemasolul mullas moodustub eosla või alustavad rändeosed idanemist. Idanemiseks optimaalne temperatuur on 15–20 °C.[14][15] Eoste moodustumine ja patogeeni kasv on 20 °C juures kõige aktiivsem.[15] Idanemise tagajärjel levivad rändeosed mullapooride kaudu uute taimeosadeni. Seejärel kinnituvad rändeosed taimejuure või risoomiga ning taim nakatub haigustekitajaga. Kui taime risosfääris on hapnik ammendunud, siis puuduvad taimel haigusega võitlemiseks head eeldused ning nakatumine on tõenäolisem ja raskem. Seenetaoline organism talvitub nakatunud taimede juurtel või peremeestaime puudumisel mullas.[13] Puhkeeosed võivad mullas mitmeid aastaid eluvõimelistena säilida.[16] Seetõttu ei kasvatata vaarikaid samal kasvukohal, kus on haigustekitajad esinenud.[17]

Vaarika fütoftoroosi esineb enam raskel mullal või põllu madalamates kohtades.[1] Haigestumist soodustab jahe ja niiske ilmastik, seetõttu intensiivistub see sügisel ning võib sooja suve tingimustes hoopis nõrgeneda.[18] Kuid pole ka välistatud, et haigus ka suvel lööbib, sest vaarika-juuremädanikku on diagnoositud ka kuivemal põllul suvisel ajal.[19]

Vältimine ja tõrje[muuda | muuda lähteteksti]

Fütoftoroosi ennetamiseks soovitatakse vältida haigusttekitajate sissetoomist ehk paljundusmaterjali võetakse ainult tervetelt taimedelt või kasutatakse ainult taimekoekultuuris paljundatud taimi.[1][3] Vaarika kasvatamine mustal kilemultšil ja/või kõrgpeenras hoiab ära haiguse intensiivistumise.[20] Haiguse vältimiseks soovitatakse veel drenaaži rajamist, haigusele vastupidavamate sortide kasvatamist ja fungitsiidide kasutamist. Fütoftoroosi liikidel tekib kergesti fungitsiidi resistentsus.[10] UK-s soovitatakse vaarikakasvatajatel parema drenaaži tagamiseks taimi kõrgpeenardes kasvatada.[21]

USA-s, kus vaarikakasvatuses kasutatakse viljavaheldust väga harva[22], eemaldatakse haigustekitaja fumigeerimise abil.[2]

Populatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid[muuda | muuda lähteteksti]

USA Oregoni, Washingtoni ja California osariigi põldudelt kogutud isolaatide põhjal on leitud, et tegu on panmiktilise populatsiooniga.[10] Geograafilisel asendil puudub seos Phytophthora seente geneetilise varieeruvusega. Üksikute isolaatide levik on tõenäoliselt tingitud haigestunud taimmaterjali edastamisest puukoolides.

Euroopa[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et erinevatesse Euroopa riikidesse on fütoftoroos jõudnud vaarikate paljundamise tulemusena.[8] Tõenäoliselt on haigustekitaja jõudnud Euroopa Liidu riikidesse nakatunud taimmaterjali kaudu, mis pärineb Californiast[3].

Sordiaretus[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu maailmas peetakse oluliseks suundumuseks sortide aretust, mis on vaarika fütoftoroosile vastupidavad.[23][24]

Haigusele on vastuvõtlik sort 'Tulameen' ja mõõdukalt vastuvõtlik 'Meeker'.[25] Washingtoni osariigis aretatud sordid 'Cascade Bounty'[26], 'Cascade Dawn'[27],'Cascade Delight'[28] ja 'Cascade Harvest'[29] on haigustekitajale suure vastupidavusega, kuid mitte resistentsed. Sortide 'Cascade Bounty' ja 'Cascade Delight' puhul on leitud, et vastupidavus haigusele on olnud pigem muutlik ning sõltunud nakatumise ulatusest igas konkreetses kasvukohas.[30]

Sortide vastupidavust vaarika-juuremädanikule on seostatud juurtes paiknevate terpeenide koguse ja tüübiga.[31]

Molekulaarmarkerid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaarikasordist 'Latham' on leitud SSR marker RUB11b, mis annab taimele resistentsuse fütoftoroosi suhtes.[32]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Michael A. Ellis, Department of Plant Pathology. "Phytophthora Root Rot of Raspberry". The Ohio State University, 2008. Vaadatud 18.11.2020.
  2. 2,0 2,1 Man in 't Veld, W.A. (2007). "Gene flow analysis demonstrates that Phytophthora fragariae var. rubi constitutes a distinct species, Phytophthora rubi comb. nov." Mycologia 99(2): 222–226.
  3. 3,0 3,1 3,2 Tabima, J. F., Coffey, M. D., Zazada, I. A., Grünwald, N. J. (2018). "Populations of Phytophthora rubi show little differentiation and high rates of migration among states in the Western United States." Molecular Plant-Microbe Interactions 31(6): 614–622.
  4. Julie Graham, Rex Brennan (2018). Raspberry: breeding, challenges and advances. Cham: Springer International Publishing. ISBN 9783319990316
  5. Duncan, J. M., Kennedy, D. M., Seemüller, E. (1987). "Identities and pathogenicities of Phytophthora spp. causing root rot of red raspberry." Plant Pathology 36: 276–289.
  6. Seemüller, E., Duncan, J. M., Kennedy, D. M., Riedel, M. (1986). "Phytophthora sp. als Ursache einer Wurzelfäule an Himbeer. Nachricht." Pflanzensch 38: 17–21.
  7. Wilcox, W. F., Scott, P., Hamm, P. B., Kennedy, D. M., Duncan, J. M., Brasier, C. M., Hansen, E.M. (1993). "Identity of a Phytophthora species attacking raspberry in Europe and North America." Mycological Research 97(7): 817–831.
  8. 8,0 8,1 8,2 Duncan, J. M., Cooke, D. E. L. (2002). Work on raspberry root rot at the Scottish Crop Research Institute. Acta Horticulture 585: 271–277.
  9. 9,0 9,1 9,2 Gigot, J., Walters, T. W., Zasada, I. A. (2013). Impact and occurrence of Phytophthora rubi and Pratylenchus penetrans in commercial red raspberry (Rubus ideaus) fields in Northwestern Washington. International Journal of Fruit Science, 13: 357–372.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 Stewart, J. E., Kroese, D., Tabima, J. F., Larsen, M. M., Fieland, V. J., Press, C. M., Zasada, I. A., and Grünwald, N. J. (2014). "Pathogenicity, fungi-cide resistance, and genetic variability of Phytophthora rubi isolates from raspberry (Rubus idaeus) in the Western United States. " Plant Disease 98:1702–1708.
  11. Eesti Maaülikool, põllumajandus- ja keskkonnainstituut. "HARILIKU VAARIKA (Rubus idaeus) INTEGREERITUD TAIMEKAITSE". PIKK, 2015–2016. Vaadatud 30.11.2020.
  12. 12,0 12,1 Liina Arus, Mailis Vinogradov (2020). Maalehe vaarikaraamat. Tallinn: Hea Lugu. Lk 117. ISBN 9789985645284
  13. 13,0 13,1 (2013). Vaarikas. Tallinn: A-meediagrupp. Lk 32. ISBN 9789949933051
  14. Duncan, J. M. (1985). "Effect of temperature and other factors on in vitro germination of Phytophthora fragariae oospores." Transactions of the British Mycological Society 85(3), 455–462.
  15. 15,0 15,1 Graham, K., Beck, B. R., Zasada, I., Scagel, F., Weiland, J. E. (2020). Growth, sporulation, and pathogenicity of the raspberry pathogen Phytophthora rubi under different temperature and moisture regimes. Plant disease. Advance online publication. Vaadatud 07.12.2020.
  16. Burlakoti, R. R., Dossett, M. (2020). Past efforts and future perspectives of managing major diseases of red raspberries in British Columbia. Acta Horticulture 1277: 397–402.
  17. Jochen Veser E. Kruus (Toim). (2013). Taimekahjustajad: diagnoos ja tõrjemeetodid. Tallinn: Varrak. Lk 91. ISBN 9789985328279
  18. Asta Libek, Väino Eskla, Liina Hanni, Ele Vool, Toivo Niiberg. (2003). Vaarikas aias ja köögis. Tallinn: Maalehe Raamat. Lk 95. 
  19. Weiland, J.E., Benedict, C., Zasada, I.A., Scagel, C.R., Beck, B.R., Davis, A., Graham, K., Peetz, A., Martin, R.R., Dung, J.K., Gaige, A.R. (2018). "Late-summer disease symptoms in Western Washington red raspberry fields associated with co-occurrence of Phytophthora rubi, Verticillium dahliae, and Pratylenchus penetrans, but not Raspberry bushy dwarf virus." Plant disease 102(5): 938–947.
  20. Heiberg, N. (1998). "Effects of raised beds, black soil mulch and oxadixyl on root rot (Phytophthora fragariae var. rubi) in red raspberry." Acta Horticulture 505: 249–258.
  21. McGregor, G. R., Franz, P. (2002). "Field management of root rot in raspberries caused by Phytophthora spp." Acta Horticulturae 585: 293–297.
  22. Walters, . W., Bolda, M., Zasada, I. A. (2017). "Alternatives to current fumigation practices in Western states raspberry." Plant Health Progress 18: 104–111.
  23. J.F. Hancock (Toim). (2008). Raspberries. Netherlands: Springer. 
  24. Wilcox, W. F., Nevill, J. R., Burr, J. A. (1999). "Susceptibility of red, black and purple raspberry cultivars to three Phytophthora species under greenhouse and field conditions." Acta Horticulture 505: 241–248.
  25. Hoashi-Erhardt, W. K., Moore, P. P., Windom, G. E., and Bristow, P. R. (2008). "Field and greenhouse response of red raspberry genotypes to root rot." HortScience 43: 1367–1370.
  26. Moore, P. P., Finn, C. E. (2007). "'Cascade Bounty' red raspberry." HortScience 42(2): 393–396.
  27. Moore, P. P. (2006). "'Cascade Dawn' red raspberry." Hortscience 41(3): 857–859.
  28. Moore, P. P. (2004). "'Cascade Delight red raspberry." HortScience 39(1): 185–187.
  29. Moore, P. P., Hoashi-Erhardt, W., Finn, C. E., Martin, R., Dosstt, M. (2015). "'Cascade Harvest' red raspberry." HortScience 50(4): 624–627.
  30. Burlakoti, R. R., Dossett, M. (2020). Past efforts and future perspectives of managing major diseases of red raspberries in British Columbia. Acta Horticulturae, 1277: 397–401.
  31. Mazik Hesaien, K. (2020). Assessing the Tolerance of Red Raspberry (Rubus Idaeus L.) Cultivars to Phytophthora. Rubi with saturated periods and relationship to terpenes compound. (PhD thesis). Washington State University, Department of Horticulture. Washington.
  32. Graham, J., Hackett, C.A., Smith, K., Woodhead, M., MacKenzie, K., Tierney, I., Cooke, D., Bayer, M., Jennings, N. (2011). "Towards an understanding of the nature of resistance to Phytophthora root rot in red raspberry." Theoretical and applied genetics 123(4): 585–601.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]