Vabariigi Presidendi Kantselei
Vabariigi Presidendi Kantselei on Vabariigi Presidendi juures tegutsev riigi ametiasutus, mille põhiülesandeks on Vabariigi Presidendi abistamine Eesti Vabariigi põhiseaduses ja seadustes sätestatud ülesannete täitmisel, protokolliliste toimingute sooritamisel, teiste ametiasutuste ja avalikkusega suhtlemisel, teenetemärkide andmise ja sellega seotud tegevuse korraldamisel jne.[1]
Kantselei ülesanded, struktuur ja juhtimine on sätestatud Vabariigi Presidendi töökorra seaduses (5. ptk)[2] ja Vabariigi Presidendi Kantselei põhimääruses.[1]
Kantselei asub Tallinnas aadressil A. Weizenbergi tänav 39.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Vabariigi Presidendi Kantselei moodustati praegusel kujul Riigikogu otsusega 1992. aastal.[1]
Samalaadne ametiasutus oli moodustatud ka Vabariigi Presidendi Kantselei seadusega 1938. aastal.[3] Vabariigi Presidendi Kantselei ülesanneteks toona oli: Vabariigi Presidendi kantseleilise asjaajamise korraldamine, niivõrd kui see ei kuulu Riigikantselei ülesandeisse; Vabariigi Presidendi käsutuses olevate ameti- ja esindushoonete (Kadrioru loss, Kadrioru Administratiivhoone, Oru loss) ja nende juurde kuuluvate maa-alade ja ehitiste valitsemine; Vabariigi Presidendi käsutuses olevate summade arvepidamine ja Vabariigi Presidendi ametikohaga seoses oleva majandusliku ala korraldamine; au- ja teenetemärkidega seoses oleva asjaajamise korraldamine; Vabariigi Presidendi eriõigusel tehtavaisse otsustesse puutuva asjaajamise korraldamine, niivõrd kui seaduste või Vabariigi Presidendi määruste või muude korralduste järgi ei toimu teiste ametiasutiste või ametiisikute kaudu, nende otsuste teatamine vastavaile ametiasutistele ja -isikuile ning korralduste tegemine nende täitmiseks; Vabariigi Presidendi poolt talle pandavate muude ülesannete täitmine. Kantselei juures asus Teenetemärkide Büroo.
Vabariigi Presidendi käskkirjaga 27. aprillist 1938 pandi kantselei ülesanded Riigikantseleile. Kantselei alustas tegevust iseseisva asutisena 19. septembril 1938 Kadrioru Administratiivhoones. Kantselei ülem oli Elmar Tambek ja tema alaline asetäitja Vabariigi Presidendi vanem käsundusohvitser Herbert Grabbi.
1. aprillil 1938 jõustunud ametnikkude koosseisu järgi kuulusid kantselei koosseisu kantselei ülem, Vabariigi Presidendi vanem käsundusohvitser, sekretär (ühtlasi Teenetemärkide Komitee sekretär), pearaamatupidaja, abisekretär, laekahoidja, korrespondent ja registraator.[4] Vabateenijate koosseisu Kadrioru lossi ja Vabariigi Presidendi Kantselei alal kuulus perenaine-majahoidja, vanem uksehoidja, presidendi vanem teenija, 2 uksehoidjat, mehaanik-kütja, montöör-kütja, kojamees-kütja, vanem autojuht, autojuht ja vanem kantseleiametnik[5] ning Oru lossi alal autojuht, motorist-elektrik, 2 motoristi abi, hobusemees, 2 valvur-töölist, aednik, asjaajaja, 2 abiaednikku.[6]
Eesti taasiseseisvumise järel võttis Riigikogu 18. novembril 1992 vastu otsuse Vabariigi Presidendi Kantseli moodustamise kohta ning kinnitas selle struktuuri ja koosseisu.
Vabariigi Presidendi Kantselei moodustamiseni oli Presidendi Kantselei kantsleri (direktori) kohusetäitja Jaan Tross, (23.10.1992 kuni 20.11.1992). Presidendi Kantselei esimene direktor (1992–1994) oli akadeemik Mihkel Veiderma, seejärel Tarmo Mänd (1994–1995), direktori kohusetäitja Enn Markvard, Jaanus Pikani (1995–1998), Urmas Reinsalu (1998–2001), Tarmo Mänd (2001–2006), Rainer Saks (2006–2011), Siim Raie (2011–2015), Alo Heinsalu (2015–2016), Tiit Riisalo (2016–2021), Peep Jahilo (2021–).
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Vabariigi Presidendi Kantselei põhimäärus (vaadatud 06.10.2016)
- ↑ Vabariigi Presidendi töökorra seadus (vaadatud 11.10.2016)
- ↑ Vabariigi Presidendi Kantselei seadus (SK I 1938, 2, 5) (vaadatud 06.10.2016)
- ↑ RT 1938, 42, 392
- ↑ RT 1938, 52, 484
- ↑ RT 1938, 52, 585
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Kantselei ametlik veebileht
- Vabariigi Presidendi töökorra seadus (RT I 2002, 57, 357 – jõust. 01.08.2002)
- Vabariigi Presidendi Kantselei põhimäärus (Kinnitatud Vabariigi Presidendi 25. veebruari 2013 käskkirjaga nr 31)