Eriõigus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Eriõigus (lex specialis) on riigipea poolt ainuisikuliselt, ilma valitsuse või muu valitsemisharu nõusoleku või heakskiiduta teostatav prerogatiiv.

Eesti 1938. aasta põhiseadus[muuda | muuda lähteteksti]

Vabariigi Presidendi poolt eriõigusel tehtud aktid ei vaja Peaministri ja asjaomase ministri kaasallkirju (põhiseaduse § 42). Kuna eriõigusel tehtavail aktidel pole vastutavate Vabariigi Valitsuse liikmete või Riigikontrolöri (§ 111) kaasallkirju, vastutab eriõigusel tehtavate otsuste eest Vabariigi President ainuisikuliselt. Kuna selliseid akte on suhteliselt vähe, vajab Vabariigi President oma ülesannete täitmiseks temaga koostööd tegevat ja Riigikogu usaldust omavat Vabariigi Valitsust. Osadel juhtudel peab Vabariigi President eriõiguse teostamisel järgima temale tehtud ettepanekuid ja on seevõrd ka eriõiguse teostamisel piiratud.

Vabariigi President eriõigusel:

Vabariigi Presidendi eriõigusel antavad otsused ja käskkirjad on teistest käskkirjadest ja otsustest iseseisva numeratsiooniga.

Vabariigi Presidendi eriõiguse mõiste vahetatakse tihti ära 1938. aasta põhiseaduse järgse Vabariigi Presidendi ametitegevusega üldse.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Entsüklopeedia artikkel (1940)[muuda | muuda lähteteksti]

Eriõigus (lad. lex specialis), jur., vastand üldkorrale, üldõigusele resp. üldnormile (lex generalis'ele). Kui küsimus on lahendatud üheaegselt üldnormiga ja e-e normiga, antakse vastavate normide rakendamisel prioriteet e-e normides sisalduvaile sätteile. Eesti Põhiseadus nimetab e-ks ka vabariigi presidendi õigust kehtima panna teatavaid põhiseaduses loendatud akte ja otsuseid ilma Vabariigi Valitsuse liikmete kaasallkirjadeta.

Eesti Entsüklopeedia täiendusköide, veerg 388.