Vändra klaasivabrik

  Teksti allikas: Võidula: Vändra Klaasivabriku küla ajaloost (1986)

Vändra klaasivabrik oli klaasivabrik Pärnu maakonnas Võidulas Vana-Vändra mõisa alal.

Vabriku rajas 1822. aastal Carl Georg Amelung. Vabrikus toodeti pudeleid (pudelivabrik). 1844. aastal rajas Amelung pudelivabriku lähedal teise vabriku, mis tootis aknaklaasi (klaasivabrik). 1860. aastal suleti pudelivabrik, ent klaasivabrik jäi tööle.

1920. aastal muutis Karl Amandus Moritz Graubner ettevõtte aktsiaseltsiks Vändra Klaasivabrik.

Eellugu

19. sajandi algul oli klaasitööstus Eestis tähtsamaks tööstusharuks. Oma iseloomult olid need manufaktuurtööstused, kus töö toimus põhiliselt käsitsi. Neis töötas nii vabu palgalisi töölisi kui ka pärisorje. Meistrid ja oskustöölised olid enamasti sakslased. Töölisi oli manufaktuuris tavaliselt paarikümne ümber.

Klaasipuhuja erialale pääsesid eestlased esmakordselt pärast Esimest maailmasõda. Eestis töötanud klaasitööstusettevõtete üldine arv ei ole teada.

Arvukalt töötas klaasikodasid Kesk-Eestis metsarikka piirkonna tõttu.

J. D. Elsteri poolt rajatud pudelite tootmise klaasimanufaktuur töötas Kullimaa külas samanimelise talu viljapuuaias aastail 1813-1839. Siin oli põhitöölisi 17-20, klaasipuhujaiks sakslased. Klaasisulatusahju küttepuud töötasid metsas üles ja vedasid kohale kohalikud elanikud. 1820. aastal läks Kullimaa klaasimanufaktuur tolleaegse klaasi suurtööstur Carl Amelungi omandiks. Sellel mehel oli mitu klaasivabrikut Eesti alal, oli ka Vändra klaasivabriku rajaja.

Vändra klaasivabriku loomine ja sulgemine

Vändra klaasivabriku asutas 1822. aastal Carl Amelung ning see asus Vändra mõisa ala põhjapiiril Vändra-Käru maantee ääres. Ettevõte rajati Härmse talu maadele. Algul toodeti ainult pudeleid, hiljem, 1840. aasta paiku, ehitati juurde veel teine manufaktuur aknaklaasi tootmiseks. 1865. aastal eraldati klaasivabriku maa-ala Vana-Vändra mõisast omaette väikeseks tööstusega seotud mõisamajandiks (Cardinenhof).

1890. aasta paiku ehitati ettevõte ümber ja täiendati. 1910. aasta sai peale eelmise omaniku Carl Moritz Graubneri surma klaasivabriku omanikuks tema poeg Carl Alexander Graubner. 1918. aastal, kui C. A. Graubner suri, sai klaasivabriku omanikuks tema poeg Karl Amandus Moritz Graubner. Ettevõte töötas ka veel iseseisva Eesti perioodil, kui Järvakandi klaasivabrikus 1928. aastal alustati klaasitootmist masinatega, lõpetas Vändra manufaktuur tegevuse.

Tingimused vabrikus

Klaasivabrikud olid mõlemad peaaegu ühesugused ehitused, kivist seinte ja plekist katustega, umbes 40 m pikad ja 30 m laiad. Ühes otsas asus ahi, kust köeti ning seda nimetati gasomeetriks.

Kütmine toimus puudega ja kolme kanali kaudu tungis gaas klaasisulatusahju. Seal muutus ta põlevaks gaasiks ja ajas ained, mis klaasiseguks pottidesse oli pandud, sulama. Kui kõrge temperatuur seal olla võis, seda ei teata, kuid on lugu Esimese maailmasõja ajast, kus mõned sõdurid olid ohvitseriga kord töötamist pealt vaadanud. Ohvitser oli huvitatud olnud vedela klaasi temperatuurist ja küsinud omanikult, kes ka seal juhtunud olema, temperatuuri kõrgust. Omanik mõelnud veidi ja vastanud, et 200°C. (Tegelikkuses sõltuvalt klaasi koostisest võib klaasi sulamistemperatuur vahelduda 550-1200°C vahel.)

Tootmisprotsess

Klaasisulatusahi oli umbes 7 m pikk ja 4 m kõrgune kiviehitus pealt võlvitud laega, kuna sisemuses klaasisulatamispottide jaoks sellekohased alused olid tehtud. Pottisid oli 8, kummalgi poolel 4, ja iga poti kohas ahju külje sees auk umbes 30 cm läbimõõduga, mis sulatamise ajal kaetud olid ja kust sulavedel klaas umbes 1,5 m pikkuste ja 4 cm jämeduste, seest õõnsate raudtorudega, mida piipudeks nimetati, välja võeti ühe otsaga ja teisest otsast puhuma hakati. Klaasipuhumispiibu otsa hakkas ringikeerutamisega umbes 4 kg massiga vedel klaasikera. Pärast seda tõmmati sulatamispotist tuline klaasikera koos piibuga välja, tõsteti peast kõrgemale ja hakati klaas silindriks puhuma. Vahepeal pandi puhutud silinder koos piibuotsaga sulatusahju paariks sekundiks ülessoojendamiseks. Lõpliku kuju saavutamiseks tuli seda teha paaril korral.

Klaasisulatusahjul oli sulatuspottide kõrval eri ava - trummel. Sellejuures puhuti välja umbes 130–140 cm pikkune ja samasuguse ümbermõõduga kinniste otstega klaassilinder. Pärast seda lõigati otsad klaasilõikamisnoaga ehk teemandiga ümmarguselt lahti. Silinder lõigati ka pikuti, pandi siis peegelsileda kivi aluspõhjaga laotamise ahju. Ahju kõrges temperatuuris hakkas klaassilinder lahtilõigatud kohast laiali valguma. Pehmet klaasi libistati ja silitati kuni täieliku sileduse saavutamiseni selleks ettenähtud roopidega. Vastava seadme abil libistati tulikuum klaasitahvel teisele poole ahju jahtuma.

Jahtunud klaasitahvlid läksid edasi lõikuslauale, kus neile teemandi abil anti suurus 120 cm x 120 cm (3–3,7 mm paks). Klaasi lõikamine ja pakkimine toimus ajal, kui uus mass ahjus sulas (selleks kulus 24–28 tundi).

Klaasi tootmine toimus aastaringselt, välja arvatud 2-3 nädalasel remondiperioodil. 8-tunnise tööpäeva jooksul tegi iga meister 32 klaasitahvlit (120 x 120 cm). Remondi ajal said meister ja sulataja pool palka – nemad faktiliselt remondist osa ei võtnud. Remondist osavõtjad töölised said täispalga.

Materjali vedu

Ained klaasisegudes olid: liiv, sooda, glaubrisool ja puusüsi. Alguses olid ained Saksamaalt toodud, ka liiv laevaga Pärnu sadamasse ja sealt hobustega Vändrasse. Hiljem oli see omalt maalt saadud Piista külast Jürgensteini maalt, aga tegu oli kehva kvaliteediga liivaga, mistõttu hakati Petserist kõlbulikku liiva tooma. Ainete kohaletoimetamine ja klaasi linnadesse vedu toimus kõik hobustega. Ümbruskonna talupidajad olid alaliselt veovooris. Klaasikastid ning pudelite ja purkide koormad said linnadesse viidud ja sealt soodat ja glaubrisoola jälle tagasi toodud, kuni Kärusse raudtee ehitati. Sellega lõppesid ka ümbruskonna talupidajate linnavoorid. Lühikese maa tõttu jõudsid ka vabriku omad hobused seda ära vedada.

Klaasvabriku ehitused ja vabrikuküla

Tänapäeval on paljud klaasvariku hooned hävinud või kadunud, sest mitmed hooned lammutati peale vabriku lõplikku seiskamist.

Koos klaasivabrikuga hakkasid kerkima mitmed teised küllaltki vajalikud ettevõtted. Esimesed väiksemad ettevõtted ehitati klaasivabrikute, nimelt pudelivabriku lähedusse. Veski ja tambikoda asusid ühes ja samas suures hoones. Esialgu nimetati mõlemat nn ettevõtmist veskiks: eespool jahuveski ja tagapool "saviveski", mida hiljem tambikojaks hakati kutsuma, kuna seal töötav hiiglaslik uhmer (poolemeetrise läbimõõduga, poole tonni raskune) kõva mürtsumist tekitas. Tänapäeval on hoone küll alles, kuid hooletusse jäetud ning seisab kasutamata.

Sepipada oli 20 m pikk ja 9 m lai laastukatusega kivihoone, mis asus veskist paarikümne meetri kaugusel. Hoone ehitati ligikaudu samal ajal, kui Carl Moritz Graubner oma maja ehitas ja sellest sai tolle aja tähtsaim väikeettevõtmine. 1/4 hoonest võttis enese alla suur sepaääs. Peale selle olid ruumis veel paar alasit, komplekt metallitöötlemisriistu ja kolmnurgakujuliselt asetatud kolm hobuserauda õnnetuse eemalepeletamiseks.

Potituba oli väheldase majakese suurune puuhoone, millest pool oli savivarude all, teine pool potimeistrite käsutuses. Hoone pole säilinud.

Pole alles ka enam klaasilõiklat, mis metsakuivadest palkidest ehitati.

Vesiveski asus jõe keskel asuva saarekese vasakul küljel (jõe voolu suunas vaadates ). See oli samuti puuhoone. Ettevõtlik mölder ehitas saare ümber ka kivimüüri ka kantpalkidest kaitsetega sillakese, et oleks kergem vett kontrollida. Tänapäeval ongi ainult selle müüri jäänused alles jõekanalist.

Peale nende ehituste olid külal veel kondikuivati, söeahi, lubjapõletusahjud, millest aga midagi järele pole jäänud.

Lubjapõletusahjud asusid jõe lähedal, üle tee asuvas kuusetukas, kus öösel ja päeval mürises ja löömas tuli, kui lubjavarud täiendust vajasid. Klaasivabriku põllumajandust teenindavateks hooneteks olid kaks hobusetalli, viljakuivati, katlamaja, viljaait, külmhoone (jääkelder). Tänapäeval on need hooned kas täielikult või osaliselt hävinenud. Koos tööstushoonetega ehitati ka esimesed elumajad vabriku töölistele. 1979.aastal oli neist vanimaks 1823.aastal ehitatud klaasivabriku meistrite elumaja.

Vabrikuomanik C. Amelung elas samuti elumajas, mis meistrite elumajast pisut suurem. Tänaseni säilinud häärberi ehk härrastemaja ehitas vabrikuomanik Moritz Graubner (1870-ndail aastail).

Kõrts oli vabrikuküla keskel. Selles olid sakstele ja talumeestele oma kõrtsitoad, kõrtsmiku enese eluruumid, võõrastemaja (2 tuba), puukuur jt. ruumid. Kõrtsust veidi eemal asus veinikelder, tänapäeval kasutatud kartulikeldrina.

Välislingid

• Teele Jürivete. "Eesti klaasitööstus 19. sajandist 20. sajandi alguseni suuremate klaasivabrikute näitel". Bakalaureusetöö. Tartu: Tartu Ülikool, 2015. Lk 21–23