Solfataar

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Solfataar Uus-Meremaal, mille ümbrus on kaetud väävliga.

Solfataar ehk väävliallikas on väävlirikkaid gaase eraldav fumarool.[1]

Nimetus "solfataar" viitab Napoli lähedal asuvale Solfatara vulkaanile,[2] mis tegutses viimati aastal 1198.[3]

Solfatara vulkaani ja selle fumaroolide ümber sadestunud väävlikogumeid kirjeldas esimesena Plinius Vanem.[4]

Lääne-India vulkaanilistel saartel nimetatakse solfataare soufrière'ks.[3] Sama nime kannavad selles piirkonnas ka mitu vulkaani ja asulat.

Solfataarigaaside peamiseks koostisosaks ei ole väävliühendid, vaid sarnaselt teiste fumaroolidega veeaur. Muud levinud gaasid on süsinikdioksiid (CO2), divesiniksulfiid ehk väävelvesinik (H2S), vesinik (H2), süsinikmonooksiid (CO), vääveldioksiid (SO2), metaan (CH4), vesinikkloriid (HCl) ja vesinikfluoriid (HF). Solfataari peamiseks väävlirikkaks komponendiks on väävelvesinik. Kuna praktiliselt kõik fumaroolid eraldavad väävliühendeid, siis ei moodusta solfataarid selgelt eristuvat rühma. Enamasti on solfataaride ümbrusse sadenenud väävlit, sest väävelvesinik oksüdeerub õhuhapnikuga kokku puutudes veeks ja väävliks.[3]

Solfataarid tekivad peamiselt plahvatusliku pursketüübiga vulkaanide nõlvadele, sest selliste vulkaanide magma gaasisisaldus on suurem kui valdavalt basaltse koostisega magmat purskaval vulkaanil.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Jackson, J. A. (1997). Glossary of Geology (4. trükk). Alexandria, Virginia: American Geological Institute. Lk 605. ISBN 0922152349
  2. Gates, A. E. & Ritchie, D. (2006). Encyclopedia of Earthquakes And Volcanoes (3. trükk). Facts on File. Lk 198–199. ISBN 0816063028
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Bodvarsson, G. (1990). Solfatara. Entsüklopeedias D. R. Bowes (Toim.), The Encyclopedia of Igneous and Metamorphic Petrology (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 543–544. ISBN 0442206232
  4. Hochstein, M. P. & Browne, P. R. (1999). Surface Manifestations of Geothermal Systems with Volcanic Heat Sources. Kogumikus H. Sigurdsson (Toim.), Encyclopedia of Volcanoes. Academic Press. Lk 837. ISBN 012643140X

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]