Uri kuninglik mäng

Kuningamäng Ur on kahe mängijaga lauamäng, mida mängiti esmakordselt iidses Mesopotaamias kolmanda aastatuhande alguses eKr. Mäng oli populaarne kogu Lähis-Idas erinevate sotsiaalsete kihtide inimeste seas ning selle mängulaudu on leitud Mesopotaamiast nii kaugel asuvatest kohtadest nagu Kreeta ja Sri Lanka. Üks Briti Muuseumi valduses olev tahvel on dateeritud umbes 2600–2400 eKr, mis teeb sellest ühe vanima mängulaua maailmas.

Kuninglikku Uri mängu võrreldakse mõnikord teise iidse mänguga, mida see väga sarnaneb, kahekümne ruudu mänguga.

Mängu populaarsuse haripunktis omandas see vaimse tähtsuse ning mängus toimuvad sündmused peegeldavad mängija tulevikku ning edastavad sõnumeid jumalustelt või muudelt üleloomulikelt olenditelt. Uri mäng oli populaarne kuni hilise antiikajani, mil selle mängimine lõpetati, võib-olla arenes mõneks teiseks lauamänguks või tõrjus selle välja. Lõpuks unustati see kõikjal, välja arvatud India linna Kochi juudi elanikkonna seas, kes jätkasid selle versiooni "Asha" mängimist kuni 1950. aastateni, mil nad hakkasid Iisraeli emigreeruma.

Uri mäng sai oma nime, kuna see avastati esmakordselt inglise arheoloogi Sir Leonard Woolley poolt tema väljakaevamistel Uri kuninglikul kalmistul aastatel 1922–1934. Sellest ajast alates on mängu koopiaid leidnud ka teised Lähis-Ida arheoloogid. Teisel sajandil eKr mängitud Uri mängu reeglite osaline kirjeldus kiilkirjas on säilinud Babüloonia savitahvlil, mille on kirjutanud kirjatundja Itti-Marduk-balāṭu.

Selle tahvelarvuti ja mängulauda kujunduse alusel rekonstrueeris Briti Muuseumi kuraator Irving Finkel mängu põhireeglid. Mängu eesmärk on joosta mängulaud ja kõik oma mängunupud vastase ees maha kanda. Nagu tänapäevane backgammon, ühendab mäng nii strateegia kui ka õnne elemente.

Ajalugu

Graffito versioon mängust Sargon II paleest (Briti muuseum Londonis)

Mängukarp seneti ja Twenty Squares mängimiseks, 1635–1458 eKr

Uri mäng oli populaarne kogu Lähis-Idas ning selle jaoks on lauad leitud Iraak, Iraan, Süüria, Egiptus, Liibanon, Sri Lanka, Küpros ja Kreetalt. Tutanhamoni hauakambrist leiti neli mängulauda, mis olid väga sarnased Uri kuningliku mänguga. Nendel laudadel olid kaasas väikesed karbid täringute ja mängunuppude hoidmiseks ning paljudel olid tagaküljel senet-lauad, nii et sama lauaga sai mängida mõlemat mängu ja see tuli lihtsalt ümber pöörata.

Mäng oli populaarne kõigi ühiskonnaklasside seas. Sargoni II (721–705 eKr) palee linna Khorsabad inimpeaga tiivulise härjavärava vahikonsoolilt avastati mängu graffito versioon, mis oli nikerdatud terava esemega, võib-olla pistodaga.

Uri mäng omandas lõpuks ebauskliku tähenduse ning Itti-Marduk-balāṭu tahvelarvuti pakkus mängijate tuleviku kohta ebamääraseid ennustusi, kui nad teatud aladele maandusid, näiteks "Leidsid sõbra", "Saad võimsaks nagu lõvi" või "Jood head õlut". Inimesed nägid seoseid mängija edu vahel mängus ja nende päriselus edu vahel. Pealtnäha juhuslikke sündmusi, nagu kindlale väljakule maandumine, tõlgendati sõnumitena jumalustelt, surnud esivanemate kummitustelt või inimese enda hingest.

Aastal 2013 läbi viidud uuring, mis hõlmas peaaegu sajat hästi dateeritud mängulauda Lähis-Idas, näitas olulisi muutusi mängulaua ruutude paigutuses 1200 aasta jooksul. See viitab sellele, et mängureeglid ja mänguviis polnud staatilised, vaid muutusid aja jooksul. Lisaks näitas uuring, et mäng levis Mesopotaamiast Levantini umbes 1800 eKr, Levantist Egiptusesse umbes 1600 eKr, kus see võttis kasutusele väikesed uuendused lauakujunduses (täiendavad ruudud), ning Egiptusest või Levantist Küprosele ja Nuubiasse. Ilmnes ka mitmeid ilmselt ebaõnnestunud uuendusi tahvlikujunduses (st arheoloogiaallikast on teada vaid üks näide konkreetsest tahvlikavandist).

On ebaselge, mis viis Uri mängu lõpliku allakäiguni hilisantiigi ajal. Üks teooria väidab, et see arenes välja backgammoniks; samas kui teine leiab, et backgammoni varased vormid varjutasid Uri mängu populaarsuse, pannes mängijad lõpuks unustama vanema mängu. Mingil hetkel, enne kui mäng Lähis-Idas populaarsusest langes, tutvustas seda ilmselt India linna Kochi juudi kaupmeeste rühm.

Kochi juudi kogukonna liikmed mängisid endiselt äratuntavat Uri mängu, mida nad nimetasid Aashaks, kuni nad pärast Teist maailmasõda 1950. aastatel Iisraeli emigreerusid. Mängu Kochi versioonis oli kakskümmend ruutu, nagu ka algse Mesopotaamia versioonis, kuid igal mängijal oli pigem kaksteist nuppu kui seitse ning kahekümne ruudu paigutus oli veidi erinev.

Kaasaegne taasavastus

Briti arheoloog Sir Leonard Woolley avastas Uri kuningliku kalmistu kaevamise käigus aastatel 1922–1934 viis Uri mängu mängulauda. Kuna mäng avastati esmakordselt Uri kuninglikult kalmistult, sai see tuntuks "Uri kuninglikuks mänguks", kuid hiljem avastasid arheoloogid mängu teisi koopiaid teistest Lähis-Ida paikadest. Woolley avastatud lauad pärinevad umbes 2600–2400 eKr.

Kõik viis tahvlit olid identset tüüpi, kuid erinevast materjalist ja erinevate kaunistustega. Woolley reprodutseeris oma raamatus "The First Phases" aastast 1949 kahe sellise tahvli kujutised. Üks neist on suhteliselt lihtne komplekt, mille taust koosneb puiduga kaetud bituumeniga kaetud siniste või punaste keskpunktidega ketastest. Teine on keerukam, täielikult kaetud karbiplaatidega, inkrusteeritud punase lubjakivi ja lapis lazuliga. Teistele mängulaudadele on sageli graveeritud loomade kujutised.

Mängi

Rekonstrueerimine

Reeglite tahvel dateeritud 177 eKr (Briti muuseum )

Kui mäng Uri esmakordselt avastati, ei teadnud keegi, kuidas seda mängiti. Seejärel, 1980. aastate alguses, tõlkis Briti Muuseumi kuraator Irving Finkel savitahvli, mis oli kirjutatud umbes 177 eKr Babüloonia kirjatundja Itti-Marduk-balāṭu poolt, kirjeldades, kuidas seda perioodil mängiti. See põhines teise kirjatundja, nimega Iddin-Bēli, varasemal reeglite kirjeldusel. See tahvelarvuti on kirjutatud Babüloonia tsivilisatsiooni hääbuvatel aegadel, kaua pärast Uri mängu esimest korda mängimist.

See avastati 1880. aastal Babüloni varemetest ja müüdi Briti Muuseumile. Finkel kasutas ka fotosid teisest tahvlist, mis kirjeldas reegleid ja kuulus krahv Aymar de Liedekerke-Beauforti isiklikku kogusse, kuid hävis I maailmasõja ajal.

Põhireeglid

Ur'i mäng on võidusõidumäng ning tõenäoliselt on see tänapäeval mängitavate ja ka backgammoni laudade perekonna esivanem. Uri mängu mängitakse kahe seitsme tükist koosneva komplektiga, mis sarnaneb kabe või kabemängude komplektidega. Üks komplekt on valge, millel on viis musta täppi, ja teine komplekt on must, millel on viis valget täppi. Mängulaud koosneb kahest ristkülikukujulisest kastikomplektist, millest ühes on kolm rida neljast kastist ning teises on kolm rida kahest kastist, mis on ühendatud kahest kastist koosneva "kitsa sillaga".

Mäng hõlmab nii õnne kui ka strateegia elemente. Liikumised määratakse neljapoolsete tetraeedrikujuliste täringutega. Iga täringu neljast nurgast kaks on märgistatud ja ülejäänud kaks mitte, mis annab mõlemale täringule võrdse võimaluse maanduda märgistatud või märgistamata nurgaga ülespoole. Märgitud otste arv ülespoole pärast täringuviskamist näitab, mitu tühikut võib mängija selle käigu jooksul liikuda. Üks mäng võib kesta kuni pool tundi ja olla väga intensiivne. Mängud on sageli ettearvamatud ja lõpus tihedad.

Mängu eesmärk on, et mängija liigutaks kõik seitse oma nuppu mööda rada (mille kaks pakutud versiooni on näidatud paremal) ja laualt välja enne vastast. Kõigil säilinud mängulaudadel on laua kaks külge alati üksteisega identsed, mis viitab sellele, et laua üks külg kuulub ühele mängijale ja vastaskülg teisele mängijale. Kui nupp on ühel mängija enda väljakul, on see tabamise eest kaitstud.

Kui see on ühel kaheksast laua keskel olevast ruudust, võivad vastase nupud selle tabada, maandudes samale alale, saates nupu laualt tagasi, nii et see peab rada uuesti alustama. See tähendab, et seal on kuus "turvalist" ja kaheksa "lahinguvälja". Ühel ruudul ei saa korraga olla rohkem kui üks nupp, nii et liiga palju nuppe korraga laual võib mängija liikuvust takistada.

Kui mängija veeretab täringut ja saab numbrit, võib ta valida, kas liigutada laual olevaid oma nuppe või lisada uue nupu, kui tal on veel nuppe, mis pole mängulaual. Mängijalt ei nõuta iga kord tüki liigutamist, kui tal selleks võimalus avaneb. Sellegipoolest peaksid mängijad võimalusel nuppu liigutama, isegi kui see toob kaasa ebasoodsa tulemuse.

Kõigil allesjäänud mängulaudadel on keskel värviline rosett. Finkeli rekonstruktsiooni kohaselt, kui tükk asub rosetiga ruudul, on see kaitstud püüdmise eest. Finkel märgib ka, et kui tükk maandub ükskõik millisel kolmest rosetist, saab mängija täiendava viske.

Hasartmängud

Arheoloogilisel väljakaevamisel leiti ühe Uri mängukomplekti lähedalt kakskümmend üks valget palli. Arvatakse, et neid palle kasutati tõenäoliselt panuste tegemiseks. Itti-Marduk-balāṭu tahvelarvuti järgi peab mängija alati, kui ta möödub mõnest rosetiga märgistatud kastist, panema poti märgi. Kui mängija maandub rosetile, võib ta pangast võtta märgi.

Kahekümne mäng

"Kakskümmend või Kakskümmend ruutu" mäng on veel üks iidne lauamäng, mis sarnaneb Kuningamänguga Ur. Egiptuse mängulaudadele on sageli joonistatud laud selle mängu jaoks, mis on tuntud ka seneti mängu vastaspoolel. Selle päritolu ulatub umbkaudu aega vahemikus 1500 eKr kuni 300 eKr ja seda on teadaolevalt mängitud piirkonnas, mis hõlmab Babüloni, Mesopotaamiat, Pärsiat ja ka Egiptust. Laud koosneb kahest erinevast osast; ühest kvadrandist, mis koosneb 3 × 4 ruudust, nagu Uri mängus, ja reast, mis koosneb 8 ruudust või "käest", mis ulatub välja kvadrandi keskpunktist. Sellel on viis rosetti. Reeglid pole täpselt teada, kuid tundub tõenäoline, et mängijad asetavad oma 5 mängunuppu käele ja üritavad neid kvadrandi külgedelt maha võtta, võib-olla vaidlustades käe, lüües vastaste nuppe.

Lisalugemist

• Botermans, Jack (1988). Le Monde des jeux. Pariis: Le Chêne.ISBN 978-2851085122ISBN 978-2851085122 .
• Crist, Walter, Anne-Elizabeth Dunn-Vaturi ja Alex de Voogt (2016). Muistsed egiptlased mängus: lauamängud üle piiri. Ühendkuningriik: Bloomsbury.
• Finkel, Irving (2007), väljaandes Ancient Board Games in Perspective, toim. Irving Finkel. London: British Museum Press, lk. 16–32.
• Finkel, Irving (1991). La tablette des régles du jeu royal d'Ur . Jouer dans l'Antiquité, Catalog de l'Exposition. Marseille: Musée d'Archéologie Méditerranéenne.
• Finkel, Irving (2005) [1995]. Mängud: avastage ja mängige viit kuulsat iidset mängu, . London: British Museum Press.ISBN 978-0714131122ISBN 978-0714131122
• Lhôte, Jean-Marie (1993). Histoire des jeux de société. Pariis: Flammarion.ISBN 978-2080109293ISBN 978-2080109293 .
• Parlett, David (2018) [1999]. VT: Kaja.ISBN 978-1-62654-881-7ISBN 978-1-62654-881-7

Välislingid

• Maailma vanima reegliraamatu dešifreerimine – Irving Finkel – Briti muuseum
• Tom Scott vs Irving Finkel: Uri kuninglik mäng – Briti muuseum
• Mängige kuninglikku Uri mängu GouziGouzas