Udo Einsild

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Udo Aleksander Einsild VR II/3 (20. juuli 1897 Tartu21. oktoober 1957 Monte Carlo, Monaco[1]) oli sõjaväelane Eestis (ohvitseri asetäitja), Prantsusmaal (auaste teadmata) ja Hispaanias (nooremleitnant) ning prantsuse kunstitegelane.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1917. aastal Peterburis Tšernjajevi reaalkooli ning õppis 1917. aastal Peterburi Polütehnilises Instituudis majandust ja 1920. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.

Vabadussõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Ta teenis Kuperjanovi partisanide polgus ohvitseri asetäitjana. Tema hüüdnimi oli "Habe" ning ta oli legendaarne oma seiklushimu, distsiplineerimatuse, võitlushimu ja soomusetegemise poolest.[2]

Pärast Vabadussõda[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli augustis 1920 sõjavälikohtu all vaherahu kehtimise ajal jaanuaris 1920 toimunud salakaubaveo pärast. Talle mõisteti algul 8 kuud kindlusevanglat.

Kuna ta oli juba karistatud Vabadussõja ajal Tartu komandant alamkapten Emil Smironinile vastuhakkamise pärast, mõisteti talle kokku 6 aastat sunnitööd.[3]

Ilmselt ta amnesteeriti Vabadusristiga vääristamise tõttu, sest ta oli edaspidi vabaduses. Küll aga degradeeriti ta reameheks.[4]

Ta läks 1920. aastate algul Saksamaale, kus ta tegutses Berliini eesti kirjanike, kirjastajate ja kunstnike kogukonnas.[5]

Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Ta elas alates 1923. aastast Pariisis, kus ta tegutses vasakpoolsete kirjanike ja kunstnike kogukonnas. Ta oli peamiselt kunstikaupmees ilma isikliku galeriita.[6]

Ta lävis lähedalt Eduard Wiiraltiga, aga ka maalikunstnik Mihhail Kikoiniga (Michel Kikoïne), maletaja Aleksandr Alehhiniga jpt. Tema lähim sõber oli maalikunstnik Chaïm Soutine, kes tihti elas Einsildi juures nii Pariisi lähedal rahuajal kui ka Saksa sissetungi ajal 1940. aastal maal Civry-sur-Serein'is Yonne'i departemangus.[7] Soutine maalis mitu portreed Einsildi perekonnast.[8]

Hispaania kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Ta läks 1936. aastal koos prantsuse vabatahtlikega sõdima Hispaania kodusõtta vabariiklaste poolel. Tema ametlik teadaolev auaste oli nooremleitnant[9], teated tema kõrgemast auastmest[10] pole tõendatud.

Tagasi Prantsusmaal[muuda | muuda lähteteksti]

Kui 3. septembril 1939 kuulutas Prantsusmaa Saksamaale Teises maailmasõjas sõja, läks ta vabatahtlikult Prantsuse sõjaväkke. Tema käekäigust Teises maailmasõjas pole lähemaid teateid.

1949. aastast oli ta kunstikaupluse omanik Pariisis. Ta olevat mänginud kasiinos maha suurem asumma raha ja tegi Monte Carlos 21. oktoobril 1957 enesetapu.[1]

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend oli kunstnik Johannes Einsild.

Tema abikaasa oli kunstnik Berthe Sourdillon de la Salle (1895–1976) ning tema poeg oli kunstitegelane ja galerist Alexandre Einsild de la Salle (1930–2017).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 "Prantsuse lehtede teatel...". Meie Kodu nr 44, 31. oktoober 1957. Lk 2
  2. "Vembumeeste seiklusi Vabadussõjas". Uus Eesti nr 325, 27. november 1938. Lk 9–10
  3. "Sõjaringkonnakohtust. Kuperjanovi partisaanide polgu ohvitseride salakaubaveo asi". Tallinna Teataja nr 189, 25. august 1920. Lk 3
  4. 4,0 4,1 Eesti Vabariigi teenetemärkide kavalerid
  5. K. Reinberg. "Kontvõõrana Saksa Mihkli juures. Elamusi ja kohtamisi pärastsõjajärgsel Saksamaal". 12. osa. Vaba Maa nr 246, 26. oktoober 1937. Lk 8
  6. "Kunstnikud põgenevad Pariisist. Skulptor Sannamees Pariisist tagasi. Pariisi kunstigaleriid sulgevad uksi. Ed. Viiraltist, Einsild'ist ja teistest. Maalid ei leia enam ostjaid". Postimees nr 251, 26. oktoober 1933. Lk 5
  7. Frédéric Altmann. "Le Paradoxe d’Alexandre ou le Parcours d’un Galeriste". 2. osa. Prantsuse keeles
  8. Chaïm Soutine. "Udo Einsildi portree". Umbes 1925. Õli, lõuend. Erakogu
  9. http://www.combatientes.es/BasedeDatosBrunete3.htm
  10. "Udo Einsild Madridi valitsuse koloneliks". Uus Eesti nr 337, 11. detsember 1937. Lk 3

Personaalia[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Prantsuse lehtede teatel...". Meie Kodu nr 44, 31. oktoober 1957. Lk 2
  • Valdur Ohmann. "Hispaania kodusõjas (1936–1939) osalenud eestlaste arv". Tuna 1/2017. Lk 84

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]