Mihkli Talumuuseum

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on muuseumist Saaremaal; samanimeline asub ka Hiiumaal, vaata Mihkli Talumuuseum (Hiiumaa)

Elumaja
Mihkli talu kaev

Mihkli Talumuuseum on Saaremaa Muuseumi filiaal ja asub Saaremaal Saaremaa vallas Viki külas Mihkli talus.

Mihkli Talumuuseum asutati 5. veebruaril 1959, mil talu viimane omanik andis ajaloolise hoonetekompleksi koos enamiku säilinud etnograafilise tarbevaraga tasuta üle toonasele Saaremaa Koduloomuuseumile, jäädes ise vastloodud talumuuseumi esimeseks töötajaks. Erinevalt enamikust talumuuseumidest näidatakse Mihkli talumuuseumis seda, mida talu elanikud on loonud kohapeal ligikaudu kahe sajandi jooksul.[1]

Muuseumi vanim dateeritud ese on 1789. aastast pärit külimit. Välja on pandud üsna täielikud puu- ja rauatööriistade komplektid. Huvi pakub ka õllekannude kogu, millest kõige vanem pärineb 1816. aastast.[1]

Talu taha on rajatud piknikumaja ja saunaga puhkeplats, mida külastajad saavad rentida. Siin korraldatakse suvel kontserte ja muid avalikke üritusi. Kuna Mihkli talu algne tuuleveski on hävinud, paigutati sinna vanadel eeskujudel ehitatud uus tuulik.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Viki küla eelkäija oli pundenikutalu, mille 1592 asutas Ficke Klement. Tema nime kannab ka küla. Esialgu loeti see talu kuuluvaks Virita külla. 16. sajandi teisel poolel asus samas Vicke Simoni talu. Selle maalapid paiknesid laialipillutatult ümberkaudsel alal, mis oli tugevasti liigestatud soode, metsade ja kiviste seljandikega.[1]

Oletatavasti pärast Põhjasõda hakkas Pajumõisa kroonumõis selles kandis asustust laiendama. Kõigile loodavatele taludele anti Wicki nimi. Kihelkonna kiriku meetrikaraamatutes on pärast sõda mainitud Wicki Peter, Wicki Thomas ja Wicki Iak, keda ajaloolased on pidanud uusasukateks. 1745 on mainitud juba viis Wicki peret (talu): lisandunud olid Iüri ja Rein. Viki küla (Dorf Wicki) mainiti esmakordselt 1778.[1]

Mihkli talu peremeeste kaheksa põlve kestnud sugupuule pani aluse Wicki Peter, kes 1727 laulatati Herjama Iani (Härjamaa Jaani) tütre An'ega. Taluperemehed olid järjest:

  • Wicki Peter (–1752)
  • Wicki Laes (1728 (?) – 1802), eelmise vanim poeg
  • Mihkel Reht (17461827), eelmise vanim poeg
  • Redik Reht (17741823), eelmise vanim poeg
  • Laes Reht (18001876), eelmise ainus poeg
  • Peeter Reht (18221897)
  • Karl-Friedrich Reht (18571937), eelmise vennapoeg
  • Jakob-Eduard Reht (18861969), eelmise vanim poeg.[1]

Perekonnanime Reht kasutas talupere hiljemalt 1823. aastast. Sel ajal oli vanim mees talus Mihkel, kelle järgi talu nimegi sai. Samaks aastaks olid kõik Viki küla talud, sealhulgas poole adramaa suurune Mihkli talu, läinud üle Kihelkonna kirikumõisale.[1]

Raharendile läks talu üle 1868. Rendise suurus oli esialgu 60 rubla, alates 1874 75 rubla aastas.[1]

Jakob-Eduard Reht abiellus 1921 Liisa Argega. Neil sündisid pojad Peeter ja Juljus, kes aga surid haigustesse 1940 ja 1941. Liisa suri 1959.[1]

Taluõue vaade

Hoonekompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Mihkli talumuuseumi hoonekompleks on hea näide Lääne-Saaremaa taluarhitektuurist.[1]

Hooned paiknevad ümber taluõue, millest osa on eraldatud lilleaiaks. Lilleaed on ümbritsetud hirsaiaga. Kogu hoonekompleksi piirab Saaremaale iseloomulik kiviaed, mille sisse jääb ka Karl Rehe rajatud õunaaed. Taluhooned on ehitatud peamiselt tahutud palkidest, suurel määral ka paekivist. Katused on valmistatud nagu Saaremaa rannikul ikka pilliroost. Sisemaa taludes on katused sagedamini õlgedest.[1]

Elumaja[muuda | muuda lähteteksti]

Elumaja

Talu elumaja asub peavärava kõrval. Pärimuse kohaselt valmis see 1834. Varem elati vanas rehielamus, mis ei ole säilinud. Rehielamu asus praeguse lilleaia ja paargu kohal.[1]

Elumaja on vundamendita palkehitis. Sellel on roost kelpkatus, mille otsakelpade ülaosas on unkaaugud.[1]

Hoone keskel on kiviseinte ja võlvlaega roovialune köök. Eestis on selline elamutüüp iseloomulik peamiselt Lääne-Saaremaale. Mujal maailmas kohtab roovialust rohkem Kuramaal, Lääne-Leedus ja Ida-Preisimaal. Roovialusega taluelamute olemasolu Saaremaal on esimesena maininud A.W. Hupel 1782 ilmunud teoses, kus räägib muuhulgas, et saarlaste elamud on paremad kui Mandri-Eestis. Tõenäoliselt pakkusid eeskuju ka mõisad, kus roovialusega elamuid oli juba palju varem. Ka Kihelkonna pastoraadihoones on selline roovialune.[1]

Ahju kütmisel täitus köök suitsuga, mistõttu roovialuse seinad on sajandite jooksul kattunud paksu nõekorraga. Suits juhiti ukse kohal olevate avade kaudu korstnasse. Kui taheti, et suits püsiks ruumis kaua, näiteks liha suitsutamisel, suleti avad puust luukidega. Mustunud on ka parred, millel kuivatati liha ja peerupuid. Köök on üldiselt säilinud arhailisena ja sellepärast mõjub võõrkehana 19. sajandi lõpus ehitatud pliit, mille soemüür kütab otsakambrit.[1]

Esialgu koosnes talumaja vaid eeskojast, roovialusest köögist ja sellest lõuna poole jäävast hooneosast. Põhjapoolne otsakamber on hilisem juurdeehitus. Seda tõendab seina sisse lõigatud aastaarv 1864. Esialgu, kuni pliidi ehitamiseni kööki ei olnud see tuba köetav.[1]

1893 tegi Karl Reht maja aknad ja uksed kolmandiku võrra suuremaks.[1]

Rehemaja[muuda | muuda lähteteksti]

Talu lõunakülge jääb rehemaja. See on püstitatud aastail 1840–1843, niisiis koos elumajaga. Selle rehetuba, rehealune ja kambriosa on kõik ühelaiused. Niisugune rehielamu on Saaremaa lääne- ja keskosale iseloomulik, aga teistes Eesti osades on rehetuba hoone muudest osadest märksa kitsam. Seevastu on selline hoone põhiplaan iseloomulik Liivimaa kubermangu lõunaosale, mis viitab kunagistele tihedatele sidemetele. Liivimaa kubermangu kuulus ka Saaremaa ning siinsete ehitustööliste käigud Riiga ja selle ümbrusse olid tavalised. Teadaolevalt on Mihkli talu peremeestest Lätis ehitustöödel käinud Peeter Reht, kelle eestvõttel ongi ehitatud suur osa talumuuseumis näha olevatest hoonetest.[1]

Aidad[muuda | muuda lähteteksti]

Uus ait

Saaremaa taludele on iseloomulik see, et neis on palju aitu. Neid võib olla kolm ja rohkemgi. Mihkli talus on kaks aita ning neid nimetatakse vanaks ja uueks aidaks.[1]

Vana ait on Mihkli talu säilinud hoonetest vanim. Selle ehitusajaks on välistunnuste põhjal peetud 18. ja 19. sajandi vahetust. Hoone ehitamisel ei ole saagi kasutatud. Ait asub õunapuuaias. Uuemal ajal on vana aita kasutatud vilja ja õunte panipaigana.[1]

Uus ait on ehitatud 1842. Seda kinnitavad aastaarvud riietehoone ukse kohal ja kalahoone siseseinal. Aida ehitamisel on kasutatud vana elamu kambrite pikuti pooleks saetud palke, näiteks hoone põhjaotsas võib näha varasemate nagade auke. Uue aida keskosas on eraldi ruumid vilja, liha ja kala ning riiete tarvis. Külgmistes kambrites olid tüdrukute suvised magamisasemed. Aida siseseintel on säilinud märkmeid põllutööde alguse ja lõpu, kirikumaksude tasumise ning muu sellise kohta, vanimad 1846. aastast.[1]

Mihkli talu vankrikuur

Ratastemaja[muuda | muuda lähteteksti]

Ratastemaja on väike kivist ja puidust hoone elumaja lähedal. Maja nimi tuleb sellest, et seal hoiti sõiduvahendeid ehk rattaid. Lisaks tehti seal mitmesuguseid puutöid. Ratastemaja seina on müüritud dolomiitplaat kirjaga, et hoone on püstitatud 1849 Peeter Rehti eestvõttel. Peeter ei olnud sel ajal veel taluperemeheks tõusnud.[1]

Hoones on kaks ruumi. Tagumises, puutöötoas on kohapeal valmistatud ja käsitsi ringiaetav treipink. Seal hoitakse ka suurt hulka talus kasutatud mitmesuguse otstarbega tööriistu.[1]

Puutöötoa all asub kelder. Peamiselt hoiti keldris kartuleid.[1]

Sepikoda-paargu[muuda | muuda lähteteksti]

Mihkli talu sepikoda-paargu

Sepikoda-paargu asub umbes keset taluõue kaevu kõrval. See, et sepikoda ja paargu ehk suveköök asuvad samas hoones, ei olegi Saaremaal haruldane. Hoone kiviosa valmis 1854. Sellistes hoonetes kasutatakse sageli lahtist tuld ja sellepärast ehitatakse sepikojad tavaliselt mitte õlg- ega rookatuse, vaid vähem tuleohtliku laudkatusega. Sellel hoonel on laudadest poolkelpkatus ja Mihkli talu hoonete seas on ta ainus laudadest katusega hoone.[1]

Hoone vanema osa ehitamisel on kasutatud keskaegseid raidkivisid. Oletatavasti pärinevad need 1836 lammutatud Kärla vanast kirikust. Uus kirik valmis 1843. Selle ehitamisel võisid raha teenimas käia ka Mihkli talu mehed, kes lisaks palgale võisid sealt kaasa tuua vanu kive. Majas on pühitsetud vee nõu, võlvikonsool ja puhtalt tahutud kantkive. Katusekivitükke on ratastemaja kivide vahele pandud juba 1849.[1]

Paargus asub keedukolle koos pööratava pajapuuga selle kohal. Üle kolde kõrgub komm ehk murdpaest valmistatud sädemetepüüdja. Paargukambri välisseinal asub puidust renn, mille üks ots on paargus ja mille teist otsa sai pikendada kaevuni. Seda kasutati palju vett nõudvate ettevõtmiste, näiteks õlletegemise korral.[1]

Saun[muuda | muuda lähteteksti]

Saun asub õunaaias, tuleohtu silmas pidades muudest hoonetest eemal. Saun ehitati 1846, aga praegune puitosa pärineb 1910. aastast. Umbes samast ajast pärineb ka sauna sisustus, mis on üldiselt tänapäevani kasutuskõlblik. Saunas asub Lääne-Eesti saartele iseloomulik ahi.[1]

Saunas on kolm ruumi. Neist eeskoda on kasutatud ka lambalaudana.[1]

Mihkli talu laut

Laut[muuda | muuda lähteteksti]

Pukktuulik

Laut on talu hoonetest kõige põhjapoolsem ja asub sepikoja-paargu taga. Mihkli talu hoonetest on see kõige uuem: valmis alles 1939. 1930. aastate taluarhitektuurile iseloomulikult on sellel kõrge viilkatus. Nagu ikka, kasutati katusealust pööningut heinahoidlana.[1]

Sundkollektiviseerimise käigus sattus laut 1949 mõneks ajaks kolhoosi valdusse. Puuduliku hoolduse tõttu osutus see hoone muuseumi asutamise ajal kõige halvemas seisukorras olevaks. 1981/1982. aasta lumerohkel talvel varises lauda katus lume raskuse all kokku. 19881989 laut taastati endisele ligilähedasel kujul.[1]

Pukktuulik[muuda | muuda lähteteksti]

Taluõue hoonetest paarisaja meetri kaugusel kagus väikesel kõrgendikul asub pööratava kerega pukktuulik, mis on püstitatud 1860. aastail. Siin peenestati linnaseid ning jahvatati lihtjahu ja tangu.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 1,21 1,22 1,23 1,24 1,25 1,26 1,27 1,28 1,29 1,30 R. Salumäe. "Mihkli talumuuseum". TATR. 1842. 2000. 1992

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]