Tulehaldjad

Nimi

Tulel on tahtev hing, kes võib karistada, kui teda pahandatakse. Seda tule hinge võib teise sõnaga tulehaldjaks nimetada. Muiste, kui tule saamine oli raskustega ühendatud, püüti niiöelda „igavest tuld toita“: hoolitseti, et tuli iialgi leest ei kustunud. Hõõgavad söed maeti õhtul tuha alla, kus nad tuld hommikuse tarvituseni alal hoidsid, millal nende varal lõke põlema süüdati.

Rahvasuu

Rahvasuu teab jutustada, et korra otsinud naine tuhast asjata tuld. Külast toodud uue tulega hakanud söe külge jäänud tuli lees varsti sõnelema. Võõras tuli kiitnud oma perenaist, kes ta eest alati hoolt kandnud, nii et surma (kustumist) pole pruukinud karta. Talu kustuv leetuli kaevanud sellevastu oma hooletu perenaise üle, kes teda tihti nälgida lasi. Ähvardanud seda hooletust kätte maksta. Pea sütitanudki ähvardaja talu põlema. Elus, kõnelev tuli on muidugi tulehaldjas.

Tule teke ja uskumused

Esivanemad pidasid tuld pühaks. Mitmed rahvad väidavad ta põlvnemist taevast. Eestlased teavad esimese tule tekkimisest vähe kõneleda, kuid aukartusega vaatasid vanemad elanikud alati tule peale. Siiani keelatakse tulle sülitada, sest siis minna suu kärna. Keelu mõte esineb aga usus: püha tuld ei tohi inimese suu väljaheitega roojastada, kuid teistpidi veele seda küll sallitakse anda, vist arvamises, et sarnane sarnasele sobib. Niisama keelatakse jalaga põlevate puude külge puutuda ehk ülepea puid jalaga kohendada; seesugune tegu avaldaks muidugi lugupidamatust püha tule vastu, mis ohvritulena ju iseäranis aukartust ära teenis.

Välk

Aukartusega kõnelesid esivanemad müristamisest ja välgust, kõigi tulede pühaduse sümbolist. Müristamise ehk välgu pilkamine tõi tavaliselt varsti karistuse kaasa: taevane tuli lõi niisuguse pilkaja maha, nagu mitmed rahvajutud seda tõendavad. Püha tule kustutamiseks ei kõlvanud tavaliselt abinõud, nagu vesi. Seda nägi rahvas tihti müristamise ajal: mida tihedamalt välku sähvas, seda rohkem vihma voolas. Sellepärast seletasid vanad eestlased kui ka mitmed muud rahvad, et pikse sütitatud tule kustutab ainult piim. Valge seltsib valgega ja võidab endise valge = piksetule.

Ohverdamine

Jaanipäeval ohverdati tulehaldjale mõnesuguseid aineid, isegi piime ja leiba. Jaanipäevasest tulest, õigemini tulehaldjast usuti, et ta puhastab ja kurje vaime kaugele peletab. Lehmade jüripäevane läbi tule ajamine tähendas niisama kurja eemaletõrjumist karjast. Aga ka iseennast kaitseb inimene tule varal vaenuliste vägede vastu. Kurjade inimeste jälgedesse heidetakse tuhka. Nõiad põletati vanal ajal ära, et sedaviisi nende kurjuse ja pahategemise jälgi täiesti kaotada.

Tulesõnad

Eesti põhjarannast – Kuusalust – pärit olevad tulesõnadki juhatavad tulehaldjate juurde, neid tuleisandateks tuleemandateks nimetades. Kui üksi nende tulesõnade järgi tohib otsustada, siis tunti mees- ja naissugu tulehaldjaid. Need tulesõnad on järgmised:
Tuli on tuima, raud on valju. Tuli ei poolda tuttavada,
Raud ei raiu langudasa,Vesi ei vendada ubuda.
Tulgu siis tuleisanda, Tulgu siis tuleemanda,
Tulgu tulda katsumaie,Valgija valatamaie.
Sel on kattila käessa, Sel on kulpi kattilassa.

Kirjandus

• Eisen, M. J. „Eesti mütoloogia”. Tallinn: Mats, 1995, nr 2, lk 72-73