Trikāta (ajalooline piirkond)

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Trikāta (linnusepiirkond))
Merge-arrow.svg See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Trikāta. Lisateavet artikli arutelust

Trikāta (Tricatua) oli 13. sajandi alguse latgali asustusega linnusepiirkond või kihelkond Tālavas, tänapäeva Põhja-Lätis. Teave Trikāta kohta pärineb eelkõige Henriku Liivimaa kroonikast.

Asend, keskus ja juhid[muuda | muuda lähteteksti]

Trikāta ulatus põhjas Koiva ülemjooksu või Säde jõeni ja läänes Koivani hilisema Valmiera linna juures vastu Ümera piirkonda, lõuna poolt piirasid seda Sotecle ja Autine ning idas Cērtene linnusepiirkond. Henriku Liivimaa kroonika järgi oli tegemist Tālava maakonna ühe strateegiliselt olulisema piirkonnaga, kus kogunesid sõjakäigule suunduvad maakonna ühisväed ja mille vastu nende vaenlased oma sõjaretked kõige tihedamini suunasid. Ka piirkonna peamine ülik, Talibald, oli ilmselt kogu maakonna tähtsaim vanem.[1][2] Ühtlasi on kroonika Trikāta latgaleid teiste piirkondadega võrreldes nimepidi tunduvalt sagedamini maininud, ära on märgitud lisaks Talibaldile ta pojad Waribule, Rameko ja Drivinalde, ülikud Paike ja Dote ning Wardeke.[3] Trikāta keskuseks oli tõenäoliselt Beverini linnus, lisaks sellele võis nõrgemini kindlustatud ja vähem tähtsale ülikule kuulunud linnus asuda Vijciemsi Celīškalnsi mäel.[4]

Poliitilised suhted[muuda | muuda lähteteksti]

Enne 1208. aastat oli Trikāta koos ülejäänud Tālavaga Novgorodi ja Pihkva poliitilise ja religioosse mõju all, makstes sealsetele valitsejatele maksu ja olles sealt vastu võtnud õigeusu.[5] Edaspidi nihkus Tālava järk-järgult Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu mõjusfääri. 1208. aastal sõlmisid maakonna juhid nendega sõjalise liidu ugalaste ja hiljem teiste eestlaste vastu.[6] 1214. aastal andsid Talibaldi pojad end Riia piiskop Alberti religioosse võimu alla.[7] 1224. aastal sõlmisid Riia piiskop ja orduvennad lepingu Tālava oma võimualadeks jaotamise kohta, kuid ka Pihkva õigus sealt maksu koguda jäi esialgu püsima.[8] Hiljem moodustati Trikāta aladest Trikāta kirikukihelkond.[1][9]

Liivimaa ristisõda[muuda | muuda lähteteksti]

Henriku Liivimaa kroonika järgi sai Trikāta Liivimaa ristisõja rüüsteretkede ja lahingute käigus korduvalt kannatada. 1208. aastal, vastusena latgalite, Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu ja liivlaste sõjakäigule Ugandisse, saabusid Trikātasse ugalased ja sakalased, kes võtsid seal vange, "tegid lätlastele palju kurja" ja piirasid edutult Beverini linnust.[6] 1211. aastal rüüstas taas piirkonda ugalaste ja sakalaste vägi, mis tegi jälle edutu katse Beverini linnust vallutada.[10] 1213. aastal rüüstas latgalite aladel leedulaste vägi, mis Trikātas vangistas ja viis endaga kaasa Talibaldi koos ta poja Waribulega. Talibald pääses hiljem siiski põgenema.[11] 1215. aastal Trikātasse saabunud ugalaste ja sakalaste vägi sai kätte Talibaldi, keda temalt raha väljapressimise eesmärgil piinati, kuni ta suri.[12] Pärast seda võis Trikāta valitsejaks saada tema poeg Rameko.[13] 1216. aastal süütasid Tālavas maksu koguvad Novgorodi saadikud Beverini linnuse põlema.[14] 1218. aastal läbis piirkonda Pihkva vürsti Vladimiri sõjavägi.[15] 1223. aastal käisid rüüstamas ugalased ja sakalased.[16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Indriķa hronika. Läti keelde tõlkinud Ā. Feldhūns; eessõna ja kommentaarid Ē. Mugurēvičs. Rīga: Zinātne, 1993. XII, kommentaar 23
  2. Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. XII, kommentaar 10, lk 91
  3. HLK, XII 6, lk 91, XV 7, lk 125, XVII 2, 147, XIX 3, lk 159
  4. Indriķa hronika, XII, kommentaar 16
  5. Indriķa hronika, XI, kommentaar 41
  6. 6,0 6,1 HLK, XII 6, lk 89–91
  7. HLK, XVIII 3, lk 149
  8. Selart, Anti, Ivar Leimus, Linda Kaljundi, Heiki Valk. Ristiretked ja vallutussõjad 13. sajandi Liivimaal, teoses "Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg." Toimetaja Anti Selart. Tartu 2012. Lk 53
  9. http://www.trikatasvesture.beverina.lv/, Trikātas evaņģēliski-luteriskā Sv. Jāņa baznīca
  10. HLK, XV 7, lk 125
  11. HLK, XVII 2, lk 147
  12. HLK, XIX 3, lk 159
  13. Indriķa hronika, XVII, kommentaar 4
  14. HLK, XX 5, lk 173–175
  15. HLK, XXII 6, lk 191
  16. HLK, XXVII 1, lk 237–239