Transilvaania vürstkond (1711–1867)

	(Groß)Fürstentum Siebenbürgen (de); Erdélyi (Nagy)Fejedelemség (hu); (Marele) Principat al Transilvaniei (ro); Transilvaania (suur)vürstkond 1711–1867
	Lipp Vapp
	Transilvaania suurvürstkond, 1859
Valitsusvorm	kroonimaa
Osa	Habsburgide monarhia ja Austria keisririik (aastast 1804)
Pealinn	Sibiu (Hermannstadt) 1711–1791, 1848–1861; Cluj (Klausenburg) 1791–1848, 1861–1867
Religioon	katoliiklus, õigeusk
Peamised keeled	ungari, saksa, rumeenia

See artikkel on aastatel 1711–1867 esksiteerinud Habsburgide monarhia kroonimaa ja Austria keisririigi koostisosa kohta; Osmanite riigi vasallriigist, Transilvaania vürstkonnast, mis eksisteeris aastatel 1570–1711 vaata Transilvaania vürstkond (1570–1711).

Transilvaania vürstkond, aastast 1765 Transilvaania suurvürstkond, oli Habsburgide monarhia kroonimaa ja Austria keisririigi osa.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Transilvaania ajalugu

Suures Türgi sõjas okupeeris Habsburgist keiser Leopold I Osmanite vasalli Transilvaania vürstkonna ja sundis Ungari kuningana vürst Mihály I Apafit tema ülemvõimu tunnistama. Pärast Mihály surma aastal 1690 andis keiser Leopold välja Diploma Leopoldinum, mis liitis Transilvaania territooriumi Habsburgide monarhiaga. Aastal 1697 loobus Mihály poeg ja pärija, vürst Mihály II Apafi lõpuks Transilvaaniast Leopoldi kasuks; üleminek Habsburgide maade hulka kinnitati 1699. aasta Karlowitzi rahuga Püha Liiga ja Osmanite riigi vahel.

Pärast Rákóczi vabadussõja nurjumist sõlmiti aastal 1711 Szatmári rahu: Habsburgide kontroll Transilvaania üle kindlustus ja Transilvaania vürstid asendati Habsburgide keiserlike kuberneridega (Gubernatoren). Aastal 1765 kuulutasid Maria Theresia ja tema poeg keiser Joseph II välja Transilvaania suurvürstkonna, kindlustades Transilvaania eristaatust Habsburgide monarhias, mis loodi Diploma Leopoldinumiga aastal 1691.

Umbes 1734. aastast alates muutus Lõuna-Transilvaania saksakeelsete väljasaadetute Siebenbürger Landler asustusalaks, kes olid krüptoprotestandid Habsburgide Ülem-Austria, Steiermargi ja Kärnteni pärusvaldustest, kes pagendati Habsburgide monarhia idapiirile. Ala ümber Sibiu (Hermannstadt) oli Transilvaania sakside poolt koloniseeritud keskajast saati; siin pidid Landler leppima piirkondadega, mis laastati Suure Türgi sõja ajal.

Enamus Transilvaania rahvastikust olid rumeenlased, paljud neist talupojad, kes töötasid Ungari magnaatidele pärisorjuse ebakindlatel tingimustel. Kuid 1784. aasta Horea, Cloșca ja Crișani ülestõus ning kõik poliitilise võrdsuse nõudmised olid tulutud.

1848. aasta revolutsioonide ajal kutsusid Ungari mässulised üles Transilvaania ja Ungari taasühendamisele — selle vastu olid Avram Iancu juhitud Rumeenia (Valahhia) revolutsionäärid —, aga ka pärisorjuse kaotamisele. Pärast Ungari ülestõusu purustamist jäi Transilvaania mitmeks aastaks sõjaväe haldusesse. Aastal 1853 kaotati Transilvaania sõjaväestatud piiriala, mis eksisteeris aastast 1762, ja liideti taas Transilvaaniaga.

Aastal 1866 hääletas Transilvaania Riigipäev Ungariga ühendamise poolt, mis saavutati jaanuaris 1867. Sellele järgnenud Austria-Ungari kompromissiga (Ausgleich) lõppes Ungari aadli, seekelite ja Transilvaania sakside sajanditepikkune autonoomne staatus ja Transilvaania suurvürstkond liidendati Ungari kuningriigiga, mis ise oli István Püha krooni maade koosseisus Kaksikmonarhias.

Piirid

Enne oma kaotamist aastal 1867 piirnes Transilvaania vürstkond loodes ja läänes Habsburgide Ungari kuningriigiga, kirdes Habsburgide Bukoviinaga, edelas Habsburgide sõjaväestatud piirialaga ning lõunas ja idas Moldaavia ja Valahhia ühendatud vürstkondadega.

Rahvastik

Aasta	Kokku	Rumeenlased	Ungarlased ja seekelid	Sakslased
1720	806 221	49,6%	37,2%	12,2%
1730	~725 000	57,9%	26,2%	15,1%
1765	~1 000 000	55,9%	26%	12%
1784	1 440 986	-	-	-
1790	1 465 000	50,8%	30,4%	-
1835	-	62,3%	23,3%	14,3%
1850	2 073 372	59,1%	25,9%	9,3%

Kubernerid

Pikemalt artiklis Transilvaania kuberner

Vaata ka