Trainspotting

"Trainspotting" on Irvine Welshi 1993. aastal ilmunud debüütromaan, mis kuulub transgressiivse kirjanduse hulka. Lühikeste episoodide kaupa üles ehitatud romaan räägib ühest Edinburghi sõpruskonnast, kes suutmata toime tulla 1980. aastate Šotimaa ühiskonda tabanud majandusraskustega, pöörduvad abi saamiseks mõnuainete, eeskätt heroiini poole.

„Trainspotting“ on üks silmapaistvamaid, ent ka vastuolulisemaid teoseid 1990. aastate Briti kirjanduses. Teos oli nomineeritud Bookeri auhinnale, kuid eemaldati lõplikust valikust häiriva sisu tõttu. Sellest hoolimata on nii romaan kui ka selle põhjal valminud film, režissöör Danny Boyle’i 1996. aastal valminud „Trainspotting“, saanud kultusteosteks. Briti ajalehe The Sunday Times sõnul kõlab „Trainspottingus“ punkari hääl, mis on saanud täiskasvanuks, kogunud elutarkust ja muutnud selle ilukõneliseks.

Teos on tõlgitud enam kui 30 keelde. Eesti keeles ilmus see 2010. aastal (kirjastus Koolibri, tõlkija Olavi Teppan). Lisaks filmiile on teost adapteeritud ka korduvalt teatrilavale, järgmisena võib lugu laval näha 2024. aasta Edinburghi Fringe'il.

Sotsiaalne taust

1979. aastal valiti Konservatiivse Partei liige Margaret Thatcher Suurbritannia uueks peaministriks ja tema võimuletulekuga kaasnesid rängad majandusreformid, mille tagajärjed olid eriti laastavad Šotimaal. Teda on süüdistatud Šotimaa laevaehituse ja rauatööstuse kokkuvarisemises ja sellele järgnenud suures tööpuuduses. 1983. aastaks oli Šotimaa 5,1 miljonist elanikust 3,8 miljonit töötud. Tööpuudusele lisandusid teisedki probleemid, näiteks elutingimuste halvenemine. Šotimaa valitsus üritas võimalikult vähe sekkuda, sest nende tolleaegne poliitika rõhutas eelkõige üksikinimese vastutust.

Uimastite tarvitamine ei olnud 1980. aastate Šotimaal uus nähtus, kuid ühiskonna probleemid süvendasid mõnuainete tarvitamist. 1970. aastate lõpus hakati Šotimaale sisse tooma odavat Pakistani heroiini, mis oli hinna poolest kättesaadavam kui alkohol ja tubakas. Uimastite tarbimises nähti viisi, kuidas tulla toime aina suureneva allasurutuse tundega. Süstalde jagamist on esile toodud kui ühte peamist põhjust, miks 1990. aastatel tunti Edinburghi kui Euroopa AIDSi pealinna.

Welsh tahtis oma teosega anda sõna neile, keda üritati vaigistada, kirjeldades tolleaegse Šotimaa ühiskonna korraldust ja sellega kaasnevaid puudujääke. Welsh kirjeldab, kuidas Thatcheri poliitika surus inimesed nurka ja nende elutingimustega toimetulemiseks pöördusid paljud uimastite poole, nähes selles võimalust leida leevendust oma probleemidele.

Peategelased

Mark „Rent Boy“ Renton – romaani 25-aastane peategelane. Renton on heroiinisõltlane, kes on väsinud oma sõltlase elustiilist. Ta üritab korduvalt oma elu raja peale saada, kuid enamasti väsib pingutusest ja pöördub vanade kommete juurde tagasi. Lisaks sellele kasutab ta oma heroiinisõltuvust, et väljendada vastumeelt ühiskonna kehtestatud normidele. Rentonil on küüniline maailmavaade, mida täiendab tema must huumorimeel. Ta on nägus ja nutikas noormees, kes õppis aasta aega Aberdeeni ülikoolis ajalugu, ent kukkus sealt välja, sest kulutas oma stipendiumi heroiini ja prostituutide peale.

Simon „Sick Boy“ Williamson – Mark Rentoni kõige pikaajalisem sõber, kellega tal on kassi ja hiire suhe. Sick Boy on sarmikas naistemees, kes peab ennast kõikidest kõige paremaks. Ta naudib inimeste petmist ja manipuleerimist, kasutades teisi oma hüvanguks ära. Sick Boy on ääretult isekas tegelane ja tema käitumine viitab sageli puudulikule südametunnistusele. Sick Boy on kõige talitsetum tarvitaja, kontrollides oma heroiinisõltuvust sõpradest kõige paremini. Renton kirjeldab teda kui „ilgelt haiget tõbrast“.

Francis „Franco“ Begbie – sõpruskonna vanim liige. Begbie on ainus, kes ei tarvita heroiini, kuid see-eest kompenseerib seda alkoholi kuritarvitamise ja kontrollimatu vägivallaga. Begbie on psühhopaadi kalduvustega tegelane, ta on arutult jõhker ja naudib tülinorimist. Tal on terav keel ja lühike kannatus, mis ei halasta isegi sõpradele. Nende jaoks on Begbie justkui tiksuv pomm, mis on valmis iga hetk plahvatama.

Daniel „Spud“ Murphy – kõige siiram, südamlikum, ent naiivsem karakter. Spudi sõbrad viskavad tema üle pidevalt nalja, kuid sellest hoolimata nad hindavad teda ja hoolivad temast. Sarnaselt sõpradega on Spud heroiinisõltlane, kes pisikuritegusid tehes finantseerib oma sõltuvust. Sellest hoolimata on Spudil kõige puhtam südametunnistus ja talle ei meeldi vägivald, näiteks takistab ta Rentonit ja Sick Boyd oravale haiget tegemast.

Süžee ja teose ülesehitus

„Trainspottingu“ sündmused leiavad aset peamiselt Edinburghis, täpsemalt Leithi linnaosas, kus uimastite tarvitamine on püsival tõusuteel. Kõik teose tegelased on kuidagiviisi seotud uimastite maailmaga, olles kas ise mõnest ainest sõltuvuses või sõbrustades teiste sõltlastega. Eri lood kirjeldavad nende tegelaste mõtteid, maailmavaateid ja olukordi, kuhu nende elustiil neid viib. Näiteks „Kiirvärbamise“ peatükk kirjeldab, kuidas Spud ja Renton nurjavad töötukassa määratud töövestlused. See on aus pilk 1980. aastate Šotimaale ja annab sõna neile, keda tolleaegne ühiskond vedas kõige rohkem alt.

Teos koosneb episoodidest, mis ei leia aset lineaarselt, ja need on omavahel lõdvalt seotud korduvate tegelaste kaudu. See on jaotatud seitsmeks osaks: „Püsti“, „Pikali“, „Jälle Püsti“, „Puntras“, „Eksiilis“, „Kodus“ ja „Ära“. Need sümboliseerivad peategelase Mark Rentoni katseid vabaneda oma heroiinisõltuvusest ja sellega kaasnevatest katsumustest. Romaanil on kokku 43 peatükki, millest pooled on kirjutatud Rentoni perspektiivist ja ülejäänud on kaheksa eri kõrvaltegelase vaatepunktist.

„Trainspotting“ on tuntud oma omapärase ja keerulise keelekasutuse poolest: Welsh on romaani kirjutades kasutanud Edinburghi ja Šoti murdeid, Šoti inglise keelt ja Briti inglise keelt. Lisaks on kasutatud palju slängi. Welsh on suuresti kasutanud foneetilist kirjapilti, mis teeb teksti sageli raskesti loetavaks.

Filmid

Inglise režissöör Danny Boyle kohandas romaani samanimeliseks, musta huumoriga rikastatud komöödiadraamaks, mis esilinastus 1996. aastal. Filmi peaosades mängivad Ewan McGregor, Johnny Lee Miller, Robert Carlyle, Ewen Bremner, Kevin McKidd ja Kelly Macdonalds. Film sai 1997. aasta Oscaritel parima stsenaariumi nominatsiooni.

2017. aastal valmis filmile järg „T2 Trainspotting“, mille režissöör on taas Boyle ja peategelasi kehastavad samad näitlejad. See on jätk esimesele filmile, kuid järje sündmused leiavad aset 20 aastat hiljem. Film põhineb „Trainspottingu“ ja selle järje, Welshi „Porno“ tegevustikul.

Sama sarja raamatud

Teosega "Trainspotting" kuuluvad samasse kirjanduslikku maailma veel neli teost: 2002. aastal ilmunud järg "Porno" tuntud ka kui "T2 Trainspotting", 2012. aastal ilmunud "Skagboys", 2016. aastal ilmunud "The Blade Artist" ja 2018. aastal ilmunud "Dead Men’s Trousers". Sari "Mark Renton" on nime saanud ühe peategelase järgi. Lugejate seas tuntud sotsiaalmeediaplatvormil Goodreads on sarja teoste lugemisjärjekord järgmine:

1. "Skagboys"
2. "Trainspotting"
3. "Porno" ehk "T2 Trainspotting"
4. "The Blade Artist"
5. "Dead Men's Trousers"

Popkultuuri mõiste

Pärast raamatu ilmumist hakati selle põlvkonna inimesi nimetama Trainspottingu generatsiooniks, ja selle perioodi mõjutusi on näha tänapäevani.

Romaani ja veel tugevamalt mängufilmi "Trainspotting" mõjul on popkultuuris levinud mõiste trainspotting, mille all mõeldakse ulatuslikku ennasthävitavat uimastitarbimist koos selle ühiskonda laastavate tagajärgedega. Trainspotting'ut on seostatud Amy Winehouse'i elustiiliga raamatus "Minu Amy".