Timofei Vassiljev
| Timofei Vassiljev Тимофей Васильевич Васильев | |
|---|---|
 Timofei Vassiljev (1930) | |
| Sünniaeg |
19. veebruar 1897 Tavla, Tomski kubermang, Venemaa Keisririik |
| Surmaaeg |
Moskva, Nõukogude Liit 31. juuli 1939 (42-aastaselt) |
| Rahvus | ersa |
| Kodakondsus |
Venemaa Keisririik, Nõukogude Liit |
| Alma mater | Moskva Riiklik Ülikool |
| Haridus | jurist |
| Abikaasa | Elizaveta Rjabova |
| Lapsed |
Ramzai Vassiljev, Lamzur Kuznetsova |
Timofei Vassiljev (ersa Тимофей Васильев, 19. veebruar 1897, Tavla, Tomski kubermang - 31. juuli 1939, Moskva) oli ersa jurist. Ta on tuntud Mordva ANSV kohtusüsteemi ja selle järelkäija Mordva Vabariigi õigussüsteemi rajajana.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Vassiljev sündis 19. veebruaril 1897 Tomski kubermangu Mariinski maakonnas asuvas Tavla külas ersa talupoegade peres.[1] Esmahariduse omandas Efim Sivilkaevi käest.[2]
1909. aastal kolis Vassiljevi perekond Kuznetski basseini, kus tema isa töötas Anžerski söekaevanduses. 12-aastasena asus Vassiljev kaevanduses tööle kõigepealt vagunijuhina, 1910. aastast tehases haamritöölisena.[1] Kirjaoskuse omandas ta kaevanduses kaevuri Klim Balda käest.[2]
1915. aastal naasis perekond Tavlasse, kus Vassiljev töötas rahukohtuniku sekretärina ja kirjakirjutajana. 1916. aastal kutsuti ta sõjaväeteenistusse, ta teenis Omski sõjaväeringkonna staabis reamehena. 1917. aasta juunis valiti ta Omski sõjaväeringkonna staabirügemendi esimeheks.[1]
Revolutsiooniline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]
Oktoobrirevolutsiooni järel kehtestati Omskis Nõukogude võim, Vassiljev aitas Omskis ja Taras luua kohalikku revolutsioonilist tribunali. Ta nimetati Omsk rahvakohtunikuks, olles seega 20-aastaselt üks noorimaid kohtunikke Nõukogude Venemaal.[2]
Venemaa kodusõja ajal taastasid 1918. aastal Omskis võimu valged, Vassiljev varjas end Valgekaardi eest ja liitus Punakaardi kuulipildujameeskonnaga, hiljem tegutses ka partisanide väeosas. Samal aastal liitus ta rahukohtuga Krasnojarskis, kus varjas end enamlaste eest.[2] Pärast enamlaste võimule saamist piirkonnas asus Vassiljev 1920. aasta suvel õppima Krasnojarskis Punaarmee jalaväe koolis.[1]
Aastatel 1920–1923 töötas Vassiljev Jenissei kubermangus justiitsosakonnas.[2] 1921. aastast oli ta samuti Kaug-Ida Vabariigi sõjalis-poliitilises koolis pataljoniülem.[1]
Rahvuslik jurist[muuda | muuda lähteteksti]
Aastatel 1924–1930 õppis Vassiljev Moskva Riiklikus Ülikoolis nõukogude õigust. Õpingute ajal osales Vassiljev Mordva noorte üliõpilasringides. Ta toimetas VK(b)P Mordva Regionaalse Komitee ajalehte Jakstere Tešte (Punane täht).[1] Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee rahvuste osakonna instruktorina korraldas ta Mordva seltsi tegevust, mille eesmärk oli tutvustada Moskvas elavat mordva diasporaad. Ta korraldas rahvustevahelisi üritusi, kirjandusõhtuid ja toetas näitemängude, koori ja vahendas kontakte vene ja mordva kultuuritegelaste vahel.[2]
Õpingute ajal asus Vassiljev võitlema Mordva suurema enesemääratlusõiguse eest. Tema osalusel valmistati ette mitu Mordva autonoomia projekti. 1925. aastal leidis Penza Regionaalne Komitee, et mordvalastele ei tuleks luua suuremaid haldusüksusi kui autonoomsed rajoonid. Aasta lõpuks pidas Penza piirkondlik GPU küsimust kontrrevolutsiooniliseks ja omahaldusliku Mordva idee soovitajaid hakati jälgima. Vassiljev saadeti 1926. aasta jaanuaris Baškiiriasse abiprokuröriks.[2]
1927. aastal naasis ta Moskvasse, kus ta töötas Moskva kubermangu kaitsjate kollegiumis ja alustas taas võitust omahaldusliku Mordva ala loomise eest. 6. augustil 1928. aastal valiti Vassiljev Mordva piirkondliku kohtu esimeheks ja ta asus tööle Saranskis, kus tegutses kõige keerulistemate juhtumitega. Sama aasta oktoobris otsustati tema juhtimisel mordvalastega asustatud aladel viidi kohtuvõimu täide mordva keeltes ja mordvalaste osalusel.[2]
1929. aasta lõpust oli Vassiljev taas tööl Ülevenemaalises Kesktäitevkomitees, kus avaldas mitmeid artikleid. 1931. aastal avaldati tema kirjutatud raamat "Mordva" ("Мордовия"), kus ta analüüsis mordvalaste ajalugu, kombeid, kultuuri, keelt, kunsti ja õigust.[2]
Diplomaat[muuda | muuda lähteteksti]
1931. aastal nimetati ta Nõukogude Liidu esimeseks õigusnõunikuks Londoni kaubandusmissiooni juures.[1] Selleks õppis Vassiljev ära inglise keele, missiooni ajal vastutas ta kaubanduslepingu ettevalmistamise eest. Leping sõlmiti 16. veebruaril 1934.[2]
1934. aastal valiti ta tagaselja Mordva Regionaalse Komitee Keskkomitee liikmeks. Ta külastas 1935. ja 1936. aastal põgusalt Mordvalt, jätkates samal ajal perega elu Suurbritannias.[2]
Surm[muuda | muuda lähteteksti]
Suure terrori ajal kerkisid esimesed süüdistused Vassiljevi vastu Mordva ANSV piirkondlikus NKVD-s 1936. aastal, mil töötaja aruande järgi oli ta planeerimas Nõukogude võimu kukutamist Mordvas relvastatud mässu abil ja Mordva fašistliku rahvusliku organisatsiooni juht. Tõendite puudumise tõttu süüdistustele kohest arreteerimist ei järgnenud.[2]
Vassiljev kutsuti tagasi Nõukogude Liitu 1937. aastal, ta naasis novembris Moskvasse, kus ta vahistati 8. veebruaril 1938. Nagu suur osa Mordva eliidist, süüdistati ka teda rahvusluses, täpsemalt "Mordva parempoolse trotskistliku kodanlik-natsionalistliku terroristliku bloki" korraldamises. Ta küüditati Saranskisse ning teda piinati ja hoiti üksikvangistuses 8 kuud. Pere ja lähedaste säästmiseks allkirjastas ta eelnevalt koostatud ülekuulamisprotokollid, mille järgi sai teda süüdi mõista.[2] Sama aasta oktoobris saadeti ta Butõrka vanglasse, kus teda hoiti üksikvangistuses. 27. aprillil 1939 määrati Vassiljev hukkamisele ja ta lasti maha 31. juulil 1939.[1]
22. augustil 1956 tühistas NSVL Ülemkohtu sõjaväekolleegium Vassiljevi suhtes tehtud kohtuotsused ja kriminaalasi lõpetati. Ta rehabiliteeriti 1992. aastal.[1] 1997. aastal avaldati info, et Vassiljev tuhastati Donskoje kalmistu krematooriumis ja maeti ühishauda nr 1.[2]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Vassiljevi vaarvanemad olid Siberisse asunud pärast pärisorjuse kaotamist Venemaal 1861. aastal, Tavla küla asutati mordvalaste poolt Mordvas asuva Podlesnaja Tavla küla järgi.[2]
Ta kohtus Mordva päritoluga Jelizaveta Pavlovna Rjabovat Moskvas õpingute ajal. Nende abielust sündis kaks last: 1925. aasta mais poja Ramzai (Roman) ja 8. aprillil 1932 tütre Lamzur (Eleonora).[1][2]
Tema auks on nimetatud Moskva Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna auditoorium.[2]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Mordva" ("Мордовия"), Moskva, 1931, Tsentrizdat
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 "Васильев Тимофей Васильевич: 1897 – 1939". Воспоминания о ГУЛАГе и их авторы. Vaadatud 18. aprillil 2024.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 "Мордовский самородок: Васильев Тимофей Васильевич - патриот, правовед, просветитель". Mordva Vabariigi Ülemkohus. 2. oktoober 2014. Vaadatud 24. aprillil 2024.