The Strife of Systems

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"The Strife of Systems: An Essay on the Grounds and Implications of Philosophical Diversity" on Nicholas Rescheri filosoofiline raamat. Selle avaldas 1985 The University of Pittsburgh Press.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Eessõna[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofide lahkarvamuste põhjus on vastuolus olevad kognitiivsed väärtused, mis puudutavad tähtsust, kesksust ja eelnevust ning millest tulevad standardid, millest lähtudes hinnatakse analoogiaid, mis määravad nende süsteemipositsioonide fundamentaalsete väidete usutavust. Need vaidlused ei lõpe ja orientatsioonipluralism on vältimatu. Skeptitsism traditsioonilise filosoofia suhtes ei ole siiski õigustatud. Et väärtused, sealhulgas kognitiivsed väärtused, on meile tähtsad, siis on filosoofia ikkagi tähtis ja mõttekas, kuigi pole võimalik fundamentaalsetes küsimustes ratsionaalselt konsensusele jõuda. Konsensus ei olegi mõistlik eesmärk, ja see, et seda ei saavutata, pole puudus. Raamatus kritiseeritakse traditsioonilise filosoofia hülgamist või revideerimist Richard Rorty ja Robert Nozicki vaimus. Arutatakse, miks filosoofilised probleemid tekivad ja kuidas filosoofid neile lähenevad. Aporeetiliste kobarate abil saab vaadelda filosoofiliste probleemide vahelisi suhteid ja probleeme selgemalt näha. Seda lähenemist on mõjutanud Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Johann Friedrich Herbart ja Wilhelm Dilthey, kuid autor ei nõustu nendega selles, et filosoofia saab oma ajaloo abil oma ajaloolisust ületada ning kaotada pluralismi, hõlmates pluraalsust. Autori vaade on suuresti historistlik, pluralistlik ja relativistlik: filosoofilised tendentsid on igavesed, kuid filosoofilised süsteemid on oma ajas ja on tingitud vaatepunktist, nii et alati on tegu ühe alternatiiviga teiste seas.

1 Filosoofiliste eriarvamuste probleem[muuda | muuda lähteteksti]

1. Süsteemide tüli[muuda | muuda lähteteksti]

Lahkarvamused on filosoofiale igiomased. Rohkem kui kaks tuhat aastat on filosoofid tegelnud inimese kohaga looduses ja ühiskonnas ega ole lahenduseni jõudnud. Pole üldtunnustatud "filosoofilist fakti", milles oleks konsensuseni jõutud. Kas filosoofide lahkarvamused on paratamatud? Miks ei jõuta üksmeelele?

2. Probleem on ise eriarvamuste fookus[muuda | muuda lähteteksti]

Isegi küsimuses eriarvamuste põhjuse kohta pole konsensuseni jõutud.

1) Metodoloogilised seletused ütlevad, et on kasutatud puudulikke filosoofilise praktika mehhanisme. René Descartesi järgi pole kasutatud õiget uurimismeetodit. David Hume'i järgi pole avastatud õigeid esimesi eeldusi. Charles Sanders Peirce'i järgi pole adekvaatse tähendusteooria puudumise tõttu terminite definitsioonides kokku lepitud. Historistide arvates on asi filosoofide presupositsioonide põhieeldustes. Lahkarvamused sisuküsimustes pannakse ka selle arvele, et on lahkarvamused tõestuse standardites ning argumentatsiooni paikapidavuse kriteeriumides. Need lahkarvamused pole imekspandavad, sest ratsionaalse tunnetuse alge ei ole ratsionaliseeritav.

2) Epistemoloogilised seletused panevad lahkhelid erinevate "loogikate" või "heade põhjendite" erinevate standardite või erinevate järeldamisparadigmade arvele (näiteks Stephen Pepperi juurmetafoori teooria).

3) Psühholoogilised seletused panevad lahkhelid filosoofide erineva psühholoogilise konstitutsiooni, näiteks temperamendi või isiksuse erinevuse arvele (näiteks William James, F. C. S. Schiller, Wilhelm Dilthey, Morris Lazerowitz).

4) Sotsioloogilised seletused väidavad näiteks, et filosoofia tunnustamissüsteem töötab üksmeelele vastu: nõustujat peetakse pelgaks eksegeediks või sünkretistiks, kellel pole midagi öelda ja keda pole põhjust tõsiselt võtta. Lahkhelid võivad tulla ka sellest, et üksteist ei mõisteta, sest enesekaitseks aetakse jutt meelega segaseks: millest ei saada aru, seda ei julgeta kritiseerida (F. C. S. Schiller).

5) Kultuuriliste seletuste järgi tulevad lahkhelid kasvatuse, hariduse, kogemuse ja elulaadi erinevustest (Wilhelm Dilthey).

6) Elimineerivate seletuste järgi pole filosoofia legitiimne, selle probleemid on pseudoprobleemid ja neid ei saagi lahendada.

Kuigi igas seletuses on tõetera, pole ühelgi päris õigus. Põhjust tuleb otsida filosoofilise uurimise ülesehitusest, filosoofiliste probleemide loomusest. Sellisel juhul lahkarvamused filosoofiale omased ja vältimatud. Robin George Collingwoodi järgi tuleb see filosoofilise mõtlemise loogilisest ülesehitusest. See on ka autori vaade.

Seletuseks ei sobi ka filosoofilistele probleemidele omane keerukus (Frank Dilley). Vaevalt saab väita, et filosoofia probleemid on iseenesest keerukamad kui matemaatika, füüsika, meditsiini ja tehnika probleemid. Peab olema veel mingi just filosoofiale omane tegur.

3. Platoni ideaali paikapidamatus[muuda | muuda lähteteksti]

Antiikajal oli jõus Platoni ideaal, et filosoof taipab tõeselt päris reaalsuse loomust, nii et kohase ettevalmistuse puhul on see kõigile taibatav ja veenev. Seda on enda kohta arvanud näiteks Ludwig Wittgenstein "Loogilis-filosoofilises traktaadis", Hans Reichenbach (ja üldse loogiline positivism ja Edmund Husserl). Üha uued filosoofid osutavad varasema filosoofia "fundamentaalsele veale", ning nende järglased toimivad nendega samamoodi. Iga süsteem pretendeerib sellele, et ta on esimest korda tõeline filosoofia, mis on olulistes joontes ümberlükkamatu. Filosoofia on alati igatsenud absoluutsust, peaaegu iga filosoof on püüdnud anda probleemidele lõpliku vastuse, mis on kõigile ratsionaalsetele inimestele veenev. Ei saa ju olla kahtlust, et probleemidel on transtsendentne tähtsus. Kui meil pole rahuldavaid vastuseid eksistentsi miksidele, eksime arusaamatuses ja segaduses teadmatuse labürindis. Meil on vajadus oma sügavatele küsimustele vastused saada. Ent hoolimata filosoofia absolutistlikest nõuetest on meil vaid hulk ajaloolisi versioone. Filosoofia legitiimsust õõnestab selle ajalugu. Need küsimused, millele õnnestub lõplikult vastata, paigutatakse teaduse valdkonda, ning ülejäänuid nimetatakse filosoofiaks (Bertrand Russell). Võib-olla siis tulevikus saab ka näiteks epistemoloogiast ja eetikast teadus. Aga nii see pole: on küsimusi, milles pole praegu vähem lahkarvamusi kui antiikaja: füüsilise reaalsise loomuse tunnetuse ulatus ja piirid, riigi võimu alus, inimese õnne loomus jne; nähtumus ja reaalsus, loomulik ja kunstlik, hea ja õige, teadmine ja arvamus, keel ja mõtlemine. Nähtavasti filosoofilisi probleeme ei saa lõplikult ja veenvalt lahendada. Filosoofid pole tahtnud möönda, et lahkhelid käivad paratamatult asja juurde. Vastuolu ajaloolise mitmekesisuse kasvu ja filosoofide universaalse kehtivuse nõude vahel on aina teravnenud.

4 Kas lahkarvamused on illusioon?[muuda | muuda lähteteksti]

Mõnikord eitatakse filosoofilisi lahkarvamusi, vaid öeldakse, et tegu on hoopis üksteise mittemõistmisega. Lahkarvamused tekivad kujutlusega oponendi vaadetest. Kõik, mida tõeline filosoof ütleb, on täiesti õige; kui nad tunduvad vastuolus olevat, siis nad vastavad erinevatele küsimustele. Kui me saaksime filosoofist täielikult aru, siis me näeksime, et see, mida ta öelda tahab, on täiesti arusaadav ja kõigile aktsepteeritav. Arusaamine on aktsepteerimine. Näivad lahkarvamused tulevad väärtõlgendusest või liiga sõnasõnalisest tõlgendamisest. Nii ütleb Friedrich Wilhelm Joseph Schelling, kelle järgi erinevate aegade filosoofiad on ühe organismi faasid või osad. Filosoofilised süsteemid on erinevad katsed väljendada samu põhitõdesid. Iga süsteem peegeldab sama reaalsust oma vaatepunktist.

Filosoofid mõistavad tõesti sageli üksteist vääriti. Aga väide, et lahkarvamused tulevad alati vääritimõistmisest, on väga problemaatiline, põhjendamatu, Uusi positsioone töötataksegi välja sellepärast, et vanadest saadakse aru. (Mõnikord öeldakse hoopis, et lahkarvamusi pole sellepärast, et filosoofid on üksteisest väga kaugel.) Filosoofide mõtlemisviis on küll mõnikord väga erinev, aga järeldused on omavahel selges vastuolus.

On ka väidetud, et lahkarvamuste põhjus ei ole mitte illusioon, vaid enesepettus, luul, võltsteadvus, mis paneb ainsast kehtivast õpetusest hälbima. Pole aga suurt mõtet väita, et on olemas üksainus vastus, kui ei suudeta üksteist veenda selles, mis see on.

Väidetakse ka, et filosoofilised lahkhelid on optiline illusioon, mis tuleb sellest, et probleeme vaadatakse liiga suurelt distantsilt. Ainult jämedates joontes paistavad asjad nii üldised, et filosoofilised doktriinid paistavad omavahel vastuolus olevat; kui vaadata üksikasju, saab neist ühtse süsteemi. Aga see ei ole nii, sest filosoofilisi teooriaid töötataksegi välja selleks, et nad oleksid eelmistega vastuolus. Kui hakata neid lepitama, võetakse neilt vägi välja. Mida lähemalt filosoofilisi süsteeme uurida, seda paremini tulevad nende erinevused välja.

5. Fataalne puudus?[muuda | muuda lähteteksti]

Kuidas saab filosoofia olla legitiimne, kui targad inimesed annavad samadele küsimustele nii erinevaid vastuseid ja filosoofid peavad samu vaidlusi üle kahe tuhande aasta? See tekitab pettumust ja rahulolematust. Richard Rorty ütleb, et teised intellektuaalid naeravad filosoofide üle. Paljud filosoofid peavad süsteemide tüli nii suureks skandaaliks, et kui sellele rohtu pole, siis on parem filosoofiast üldse loobuda. Aga võib-olla see on tarbetult pessimistlik reaktsioon liialdatud ootuste vältimatule mittetäitumisele.

Raamatu teema on filosoofiliste lahkarvamuste seletamine, aga keskne küsimus on see, kas filosoofial on mõtet, kui see mitte kunagi ei anna küsimustele konsensuslikku vastust. Raamat püüab näidata, et lahkarvamused ei diskrediteeri filosoofiat ega õõnesta selle kasulikkust ja kehtivust.

2 Filosoofia ja paradoks: aporeetiliste kobarate keskne roll[muuda | muuda lähteteksti]

1. Filosoofia ülesanne[muuda | muuda lähteteksti]

Filosoofial ei ole spetsiifilist ainet. Selle ülesanne on seletada kogu maailma, küsida elu suuri küsimusi, mida inimesed järele mõeldes küsivad, ja vastata neile. Filosoofia püüab anda süstemaatilist tervikteadmist. Filosoofia aine on universaalne ja kõikehõlmav. Tal pole ka spetsiifilist meetodit, tema uurimis- ja mõtlemisviis on liiga mitmekesine. Ta uurib suuri küsimusi, kasutades kõiki kättesaadavaid meetodeid. Inimesed ei alusta tunnetust kunagi tühjalt kohalt, vaid toetuvad eelkäijate kogutud tarkusele, kuid mis on filosoofia andmed? Nende seas on: 1) terve mõistuse uskumused, 2) teaduse faktid, ekspertide ja autoriteetide vaated, 3) meie kogemused igapäevaelust, 4) kaasaja maailmavaade, ajavaimule ja kultuurikontekstile vastavad vaated, 5) pärimus ja esivanemate tarkus (sealhulgas religioon) ja 6) ajaloo õppetunnid.

Filosoofia andmeteks on igasugune usutav info maailma asjade kohta, "kogemuse faktid" on filosoofia materjal. Üldkohtade seas võib olla ka kolklikke sidumusi, aga need jätame siin kõrvale, sest filosoofia peaks jääma palja mõistuse piiresse. Kõiki neid antusi ei tule võtta kindlate faktidena, mida tuleks tervenisti ja mööndusteta toetada; iga antus võib olenemata allikast lõpuks osutuda hüljatavaks. Ka terve mõistus ei ole püha lehm. Et filosoofia püüab teha meie uskumused sidusaks, siis millestki, millesse me oleme sügavalt kiindunud, tuleb loobuda, ja ei saa ette teada, mis see on. Kõigisse andmetesse tuleb aga suhtuda austusega, sest nad on usutavad, kuigi nad pole ümberlükkamatu teadmine. Oleks väga mugav, kui need osutuksid tõesteks.

Filosoofia andmed on liiga rikkalikud ning tekitavad tunnetusliku ülesidumuse, mille tagajärjeks on vastuolud. Erinevalt loodusteadusest, kus andmed alamääravad teooria, filosoofias andmed ülemääravad teooria.

Filosoofias on kaks käsku: 1) Vasta küsimustele! Ütle piisavalt, et uudishimu oleks rahuldatud. 2) Hoia oma sidumused kooskõlas! Ära ütle nii palju, et ühed osad oleksid teistega vastuolus.

Nende käskude vahel on pinge. Ülesanne on teha lahknevad tunnetuslikud sidumused mõttekaks ning anda neile nii suur sidusus ja ühtsus kui võimalik. Filosoofia esimeses, süsteemieelses staadiumis on meil enam-vähem usutavad esialgsed sidumused, mis ei ole omavahel ühitatavad. Teises faasis toimub süstematiseerimine, mis taastab sidususe. Filosoofia ei anna uusi alusfakte, vaid süstematiseerib ja koordineerib vanad sidusateks struktuurideks, mille abil saab vastata suurematele küsimustele. Nii et filosoofia põhiülesanne on asjakohased andmed süstematiseerida, muuta need sidusaks ja eelkõige kooskõlaliseks. Mõtted, mis tavaliselt on mugavalt lahus, viiakse kokku. Filosoofia on mõtlemise politseinik. Filosoofiat on tingimata tarvis, sest meil on küsimused ja me nõuame veenvaid vastuseid.

2. Antinoomiad ja tunnetuslik ülesidumus[muuda | muuda lähteteksti]

Aporeetiline kobar on niisugune filosoofiliselt oluliste väidete kobar, et 1) tõendid räägivad iga väite kasuks ja 2) nad ei ole omavahel kooskõlas. Nad on kõik usutavad, kuid ei saa olla kõik tõesed. Me ei tea, kus on viga, ja tõendid ei anna lahendust. Teoreetiliselt võiks jätta asja otsustamata, aga see on liiga kõrge hind, sest liiga paljud küsimused jääksid vastamata. Me loobuksime infost ilma vajaduseta ja liiga ebamugavasti.

Võtame näiteks sellise kobara: 1) Reaalsus on ühtne, reaalne olemasolu on homogeenne. 2) Mateeria on reaalne (eneseküllane). 3) Vorm on reaalne (eneseküllane). 4) Mateeria ja vorm on erinevad (heterogeensed). Väited 2) kuni 4) ütlevad, et reaalsus on heterogeenne, ja see on vastuolus väitega 1). Me võime:

  • võtta omaks 2) kuni 4) ning järeldusena loobuda väitest 1)
  • võtta omaks 1), 3) ja 4) ning loobuda väitest 2)
  • võtta omaks 1), 2) ja 4) ning loobuda väitest 3)
  • võtta omaks 1) kuni 3) ja loobuda väitest 4)

Apooria tekitab kehtivate arutluste rühma, kus järeldused on omavahel vastuolus, kuid eeldused on kõik usutavad. Millestki tuleb loobuda, kuigi ei pruugi olla selge, millest.