Targowica konföderatsioon

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Poola ja Venemaa vaheline sõjategevus aastal 1792
Stanisław Szczęsny Potocki, üks Targowica konföderatsiooni loomise initsiaatoreid

Targowica konföderatsioon oli Poola krooni konföderatsioon, mis loodi ametlikult Venemaa keisrinna Katariina II egiidi all 18. mai ööl vastu 19. maid aastal 1792 piiriäärses Targowica alevis (tänapäeval Torgovitsja (Торговиця) Ukrainas (tegelikult rajati see 27. aprillil samal aastal Peterburis). Selle lõid Poola vabariiklikud magnaadid, kelle eesmärgiks oli taastada Rzeczpospolita aladel vana riigikord ja kes võitlesid "ohustatud vabaduse kaitse" loosungite all konstitutsioonilise monarhia kehtestanud 3. mai konstitutsiooni reformide vastu. Ajaloolase Wojciech Staneki hinnangul oli tegemist opositsioonijõudude vastuseisuga konstitutsioonilisele riigipöördele ja Varssavi seimi revolutsioonilistele reformidele.[1]

Targowica konföderatsiooni loomine oli Venemaale ettekäändeks Rzeczpospolita vastu suunatud interventsiooni alustamiseks.

Targowica konföderatsiooni loonud aktile allakirjutanud süüdistasid 3. mai konstitutsiooni: Mitte kunagi varem pole meil tänapäeval olnud võimalik näha pettuse kunsti sellisel määral, nagu see on ilmnenud viimasel ajal (...) mida on kogenud poola šlahta rahvas ja mis on rebinud meilt ära vabaduse. Ainult siin, kus uuristatakse Rzeczpospolita aluseid, on valminud otsused, mis meid on üles ärritanud.[2]

Konföderatsiooni teke[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda, kui nelja-aastane seim 3. mail 1791 esimese Poola konstitutsiooni vastu võttis, ei soovinud osa võimsatest magnaatidest loobuda oma õigustest, mida konstitutsioon kärpis. Nii kogunesid nad 14. mail 1792 piiriäärsesse Targowica alevisse ja moodustasid valitsuse kukutamiseks konföderatsiooni. Tegelikult valmistati see aga ette 27. aprillil 1792 Peterburis, kus selle algatajaks oli aastast 1768 Rzeczpospolita rahu garandiks olnud Katariina II. Konföderatsiooni loomise teksti kirjutas aga Vene kindral Vassili Stepanovitš Popov, kes oli vürst Grigori Potjomkini kantseleiülemaks.

Vene-Poola sõda aastal 1792[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Poola sõda (1792)

Alanud sõjas osalesid konföderatsiooni magnaadid Venemaa poolel. Nende seas olid suurtükiväekindral Stanisław Szczęsny Potocki, kes oli konföderatsiooni marssaliks Poola krooni aladel, poola krooni suurhetman Franciszek Ksawery Branicki, Poola krooni täishetman Seweryn Rzewuski, kindral Szymon Kossakowski ja mitmed teised. Konföderatsiooni sekretäriks sai publitsist Dyzma Bończa-Tomaszewski. Nende eesmärk oli jagada riik iseseisvateks valdusteks, ja sealjuures otsisid nad abi Venemaalt. See saatiski 18. mail 1792 Poola aladele 100 000 mehe suuruse väekontingendi ja algas Vene-Poola sõda.

Leedu Suurvürstiriigi konföderatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa piiskop Józef Kazimierz Kossakowski, Targowica konföderatsiooni faktiline juht Leedu aladel
Kuninga otsus konföderatsiooniga liituda
Aastal 1793 münditud konföderatsiooni taaler

Pärast seda, kui Venemaa väed olid 25. juuniks 1792 hõivanud Leedu suurvürstiriigi, kuulutati Vilniuses välja Leedu Suurvürstiriigi konföderatsioon, mis oli analoogne Poola krooni alade konföderatsiooniga. Konföderatsiooni marssaliks sai Leedu suurkantsler Aleksander Michał Sapieha, aga tema asetäitjaks sai Leedu ülemjääger Józef Zabiełło. Praktiliselt ei toonud see Leedu suurvürstiriigi aladel võimusuhetesse mingeid muudatusi, maalt lahkunud Sapieha asemel võtsid valitsuse üle isehakanud Leedu täishetman Szymon Kossakowski ja tema vend, Liivimaa piiskop Józef Kazimierz, kes juhendasid ka oma nõo, Józef Dominiku tegevust. Konföderatsiooni võimud panid vene vägedele toetudes toime mitmeid kättemaksuakte kohalike aadlike ja linnakodanike vastu, kes olid 3. mai konstitutsiooni toetanud. Ka põletasid nad konstitutsiooni pooldajatele kuulunud asulaid ja pidasid endi kasuks sekvestrit, samuti solvasid nad avalikult oma poliitilisi vastaseid. Taoliseid tegusid sooritasid nad kas selleks, et ohvrite arvel isiklikult rikastuda, või siis selleks, et Rzeczpospolita poolehoidjaid hoiatavateks eeskujudeks muuta. Piiskop Kossakowski kogus sealjuures ebaseaduslikult 900 000 zloti suuruse varanduse. Konföderatsioon seadis ka sisse zloti ja rubla vahetuskursi, mis erines Poola krooni aladel kehtivast, kus ühe rubla eest sai 6 zlotti. Leedu aladel sai ühe rubla eest 6 zlotti ja 20 krossi, mis muutis kaupade ekspordi Venemaale tulusamaks ja ühtlasi aitas Vene vägedel lihtsamalt oste sooritada.[3]

Kuninga liitumine konföderatsiooniga[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Preisi liitlased sõjalist abi ei saatnud, Vene valitsus ähvardas aga Stanisław August Poniatowskit võlgade sissenõudmisel teda tabava pankrotiga, saatis kuningas Katariina II-le kirja, kus tõotas keisrinnale igavesti ustav olla ja lubas hiljem troonilt keisrinna lapselapse Konstantin Pavlovitši kasuks tagasi astuda. Oma vastuses avaldas Katariina II konföderatsioonile oma toetust ja nõudis, et ka kuningas Targowica konföderatsiooniga liituks. Lisaks sattus kuningas veel ka nuntsiuse surve alla, kes teatas, et paavst toetab Targowica konföderatsiooni.[4]

Nõnda keisrinna ja nuntsiuse poolt surve alla seatult otsustas kuningas võitluse lõpetada ja Targowica konföderatsiooniga liituda. Stanisław August Poniatowski oli selleks ajaks juba alustanud vastaspoolega Vene suursaadiku Jakov Bulgakovi ning Leedu asekantsleri Joachim Chreptowiczi vahendusel läbirääkimisi vaenutegevuse lõpetamiseks. Uue vene asekantsleri Ivan Andrejevitš Ostermanni instruktsioonide kohaselt koostas saadik lepingu viimase versiooni, millega kuningas liituski Targowica konföderatsiooniga. Vastavalt Peterburi õukonnast tulnud nõuannetele ei konsulteerinud kuningas enne seda otsust konstitutsiooni kaitseks moodustatud Seaduse Valvuritega (poola keeles Straż Praw), vaid teatas oma otsusest Rzeczpospolita ministrite kokkusaamisel 23. juulil 1792. Sellel kokkusaamisel osalesid: peaminister Michał Jerzy Poniatowski, Poola krooni suurmarssal Michał Jerzy Wandalin Mniszech, Leedu suurmarssal Ignacy Potocki, Leedu õuemarssal Stanisław Sołtan, Leedu suurlaekur Ludwik Tyszkiewicz, Leedu õuelaekur Antoni Dziekoński, kroonimaade õuelaekur Adam Ostrowski, kroonimaade suurkantsler Jacek Małachowski, Kroonimaade asekantsler Hugo Kołłątaj, Leedu asekantsler Joachim Chreptowicz, seimimarssalid Stanisław Małachowski ja Kazimierz Nestor Sapieha ning vürst Kazimierz Poniatowski.[5]

Kuninga otsus võeti vastu väikese häälteenamusega (seitse viie vastu). Kuninga otsuse põhiline toetaja oli Hugo Kołłątaj, sõjategevuse jätkamise peamine pooldaja oli aga hetmanide seisukohta esindav Kazimierz Nestor Sapieha. 24. juulil andis Stanisław August Jakov Bulgakovile teada, et on nõus Katariina II sooviga ja liitub konföderatsiooniga.

Sõjategevuse lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Kuninga korraldusel lõpetasid Rzeczpospolita väed 25. juulil sõjategevuse. Poola väejuhid, nende seas ka Józef Poniatowski ja kindral Tadeusz Kościuszko, astusid protestiks selle otsuse vastu ametist tagasi. Paljud ohvitserid ja tsiviilisikutest teisitimõtlejad emigreerusid (põhiliselt Saksimaale. Samamoodi toimisid ka Targowica konföderatsiooni põhimõttelised vastased parlamendi spiiker Stanisław Małachowski ja Ignacy Potocki.

Vene ja Poola vägede sõjategevus jätkus siiski veel mitu kuud. Pärast Poola vägede enneaegset kapituleerumist hõivasid Targowica konföderatsiooni väed Vene vägede toel kõik Poola provintsid, eemaldades sealt kõik nelja-aastase seimi sisseseatud võimuorganid.

Ühendatud Rahvaste Eredaim konföderatsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Katariina II nõudmisel algasid 6. septembril 1792 Brestis kõnelused kahe konföderatsiooni – Leedu ja kroonimaade – ühendamiseks. 11. septembriks olid need liidetud ja said nimeks Ühendatud Rahvaste Eredaim konföderatsioon. Selle otsuse õnnistas sisse kohalviibinud Przemyśli abipiiskop Michał Sierakowski. Ka andis oma erilise õnnistuse Targowica konföderatsiooni tööle paavst Pius VI. Konföderatsiooni tulised poolehoidjad olid: priimus Michał Jerzy Poniatowski, Chełmi piiskop Wojciech Skarszewski, Žemaitija piiskop Steponas Jonas Giedraitis, Poznańi piiskop Antoni Onufry Okęcki, Lutski piiskop Adam Naruszewicz ja Vilniuse piiskop Ignacy Jakub Massalski.

Konföderatsioon asus seejärel kaotama 3. mai konstitutsiooni tagajärgi. Tühistati kõik nelja-aastase seimi otsused, mis puudutasid sõjaväereformi. Katkestati ka diplomaatilised suhted Prantsusmaaga ja maalt saadeti välja selle riigi diplomaat Marie Louis Descorches, ka kutsuti tagasi kõik oma saadikud teistes riikides. Peterburi otsustati saata eridelegatsioon, mis pidi avaldama keisrinna Katariina II-le tänu sõjalise sekkumise eest ja sõlmima Poola ning Venemaa vahel igavese liidulepingu. Targowica võimud sundisid Venemaa sõjaväelastele tuginedes Poola aadlikke ja sõjaväelasi Ühinenud Rahvaste konföderatsiooniga liituma, keelustasid 3. mai konstitutsiooni sümboolika kasutamise ja keelasid Virtuti Militari ordeni avaliku kandmise.

Bresti istungid lõppesid 27. septembril, seejärel otsustati oma tegevust jätkata Hrodnas.

Targowica konföderatsioon valitses Rzeczpospolita alasid terrori abil, tuginedes sealjuures Venemaa sõjaväele, riisudes oma oponentide varasid ja sundides neid kontributsiooni maksma. Sõjast laastatud maa pidi toetama ka 100 000 mehe suuruse okupatsiooniväe jätkuvat maalviibimist. Konföderaatide suhtumist väljendas nende erisaatkonna sõnum Katariina II-le, milles nad 14. novembril 1792 väljendasid oma tänu selle soovi eest taastada nende vabadus ja Poola vabariiklik kord. Oma alandlikus pöördumises keisrinna poole väljendasid Franciszek Ksawery Branicki, Seweryn Rzewuski, Szymon Kossakowski ja Antoni Protazy Potocki oma rõõmu, öeldes, et ajal, mil Poola troonile oli istunud türann, võis Poola rahvas lootusega vaadata vaid Jumala ja Katariina poole.

Grodno seim[muuda | muuda lähteteksti]

Konföderatsiooni liikmete poomine Varssavis 9. mail 1794
Reeturite poomine in effigie. Jan Piotr Norblini maal
Next.svg Pikemalt artiklis Hrodna seim (1793)

23. jaanuaril 1793 sõlmis Venemaa Preisimaaga lepingu, kus andis viimasele kontrolli Poola läänepoolsete vojevoodkondade üle. Peagi sisenesid Poola territooriumile preisi sõjaväelased, kes pidid tagama lepingu elluviimise. Taoline asjade kulg kompromiteeris Targowica konföderatsiooni, mille liikmed olid küll arvestanud võimalusega, et Venemaa annekteerib Poola idapoolsemad alad, aga kes siiski eeldasid, et Katariina jätab Poola läänepoolsed alad puutumatuks ja muudab riigi oma protektoraadiks.[6]

Venemaa otsustas olukorra lahendamiseks taas Targowica konföderatsiooni liikmete võltspatriotismi ära kasutada. Nii lubas Venemaa saadik Jacob Johann von Sievers konföderatsiooni kindralitel 3. veebruaril 1793 vastu võtta Preisi okupatsiooni ja agressiivset poliitikat tauniva manifesti. 11. veebruaril andsid kindralid välja sõjaväe värbamist nõudva universaali, aga Katariina II nõudmisel oldi sunnitud see tagasi võtma. Selle tagajärjel lahkus osa Targowica konföderatsiooni liikmeid riigist.

Et tagada lepingu elluviimine, külastas Katariina II 7. juunil 1793 isiklikult Grodno seimi istungit. Eelnevalt, 29. mail, valiti vene vägede toel seimisaadikuteks Targowica konföderatsiooni poolt eelnevalt heaks kiidetud isikud.

22.augustil kirjutasid seimi liikmed alla lepingule, mille alusel Poola loovutas 250000 ruutkilomeetrit oma territooriumist Venemaale. See leping Venemaaga ratifitseeriti kuu aega hiljem, aga maade loovutamisest Preisimaale ei tahtnud saadikud kuuldagi. Nii suunas Venemaa sõjavägi oma suurtükid Hrodnale ja pärast öö aega kestnud vaikust kirjutasid seimi saadikud 2.septembril alla ka lepingule, millega osa maadest loovutati Preisimaale.[7]

Laialisaatmine[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Grodno konföderatsioon

15. septembril 1793 saatis Venemaa Targowica konföderatsiooni laiali, kuna see ei olnud neile enam vajalik ja pärast veebruarikuu sündmusi ei saanud nad enam konföderatsiooni liikmete täielikus lojaalsuses ka kindlad olla. Selle asemele lõid nad Grodno konföderatsiooni, mille eesmärgiks oli koostada Venemaa ja Rzeczpospolita vahel igavese sõpruse leping.

Grodno konföderatsioon kiitis ikka veel vene saatkonna kontrolli all olles 24. septembril heaks teise Poola jagamise. Seejärel asus see tööle, kehtestamaks riigis kolmanda mai konstitutsioonile eelnenud vabariiklikku korda. Ühtlasi tühistati ka mitmed Targowica konföderatsiooni juhtkonna poolt välja antud seadused.

Epiloog[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik Targowica konföderatsiooni tähtsamaid liikmeid mõisteti Kościuszko ülestõusu ajal surma ja poodi üles.

Pärast seda, kui ülestõusnud olid hõivanud Vilniuse, mõisteti Leedu suurhetman Szymon Kossakowskile kriminaalkorras poomissurm. Otsus viidi avalikult täide 25. aprillil 1794 Vilniuse raekoja esisel väljakul.

9. mail 1794 poodi Stare Miasto turuplatsil avalikult üles Masoovia vürstkonna kohtuvõimude poolt surma mõistetud Targowica konföderatsiooni juhid Liivimaa piiskop Józef Kazimierz Kossakowski, kroonimaade suurhetman Piotr Ożarowski, Igavese raada marssal Józef Ankwicz ja Leedu hetman Józef Zabiełło.[8]

28. juunil 1794 tappis vihaleaetud rahvahulk Varssavi Puha Anna kiriku esisel väljakul riigireetmises kahtlustatavad Targowica konföderatsiooni liikmed Vilniuse piiskopi Ignacy Massalski, Przemyśli kastellaani Antoni Czetwertyński, Poola saadiku Türgis Karol Boscamp-Lasopolski, kammerhärra Stefan Grabowski, kuningliku süüdistaja Mateusz Roguski, Venemaa spiooni Marceli Piętka, advokaadi Michał Wulfersi ja kriminaalasjade prokuröri Józef Majewski.[9]

Kõrgeim kriminaalkohus mõistis Stanisław Szczęsny Potocki, Franciszek Ksawery Branicki, Seweryn Rzewuski, Jerzy Wielhorski, Antoni Polikarp Złotnicki, Adam Moszczeński, Jan Zagórski ja Jan Suchorzewski surma poomise läbi ja igavesse kuulsusetusse, nende vara tuli konfiskeerida ja nad kaotasid kõik oma ametikohad. kuna süüdimõistetuid ei tabatud, siis viidi otsus 29. septembril 1794 ellu in effigie.

Konföderatsiooni juht Stanisław Szczęsny Potocki sai aastal 1795 Katariina II käest Aleksander Nevski ordeni ja ülemjuhataja aukraadi.

Poola keele sõna "targowiczanin", mis kirjeldas selle konföderatsiooni liikmeid ja poolehoidjaid, muutus hiljem reeturite ja reetmise sünonüümiks ja on sel moel kasutusel veel tänapäevalgi.[10]

Tsitaate[muuda | muuda lähteteksti]

Targowica konföderatsiooni loomise protokollis on kirjas:

„Tema kõrgeaususe Venemaa Keisrinna [Katariina Suure], Rzeczpospolita liitlase sooviks on ja on alati olnud tuua oma sõjaväe abil Rzeczpospolitale ja poola rahvale tagasi nende vabadus ja tagada kõigi sealsete kodanike turvalisus ja heaolu.“
[11]

Üks konföderatsiooni juhte Stanisław Szczęsny Potocki ütles nii:

„Iga tõeline poolakas, kes pole pimestatud Preisimaa ja rojalistide kabalistikast, on veendunud, et meie kodumaa päästjaks võib olla üksnes Venemaa, vastasel juhul aga orjastatakse meie rahvas“

Stanisław Szczęsny Potocki

Pärast seda, kui Stanisław August Poniatowski oli troonilt tõugatud ja Rzeczpospolita kaardilt kaotatud, ütles Stanisław Szczęsny Potocki nii:

„Mineviku poolast ja poolakatest [ma ei taha enam rääkida]. See riik ja see nimetus on läinud ajaloo prügikasti, nii nagu enne seda on maailma ajaloost kadunud paljud teisedki rahvad. Mina olen nüüd igavesti venelane.“

Stanisław Szczęsny Potocki

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Wojciech Stanek, Konfederacje generalne koronne w XVIII wieku, Toruń 1991, lk. 225.
  2. Anna Grześkowiak-Krwawicz, Zdrada 3 maja? Malkontenci wobec Ustawy Rządowej, w: Bo insza jest rzecz zdradzić, insza dać się złudzić. Problem zdrady w Polsce przełomu XVIII i XIX w., Warszawa 1995, lk. 60, 63.
  3. Łukasz Kądziela, Prymas Michał Poniatowski wobec targowicy, w: Od Konstytucji do Insurekcji, studia nad dziejami Rzeczypospolitej w latach 1791–1794, Warszawa 2011, lk. 160–161.
  4. Janusz Tazbir. Historia Kościoła Katolickiego w Polsce 1460–1795. Warszawa: Wiedza Powszechna, 1966, lk. 186
  5. Władysław Smoleński, Konfederacja targowicka, Kraków 1903, lk. 200–210.
  6. Daniel Stone (2001). The Polish-Lithuanian State: 1386–1795. University of Washington Press. lk. 282–285
  7. Tanisha M. Fazal (27 October 2011). State Death: The Politics and Geography of Conquest, Occupation, and Annexation. Princeton University Press. lk. 107–108.
  8. Jerzy Jerzy Jan Lerski (1996). Historical Dictionary of Poland, 966–1945. Greenwood Publishing Group. lk. 268.
  9. Jerzy Jerzy Jan Lerski (1996). Historical Dictionary of Poland, 966–1945. Greenwood Publishing Group. lk. 342
  10. Patrice M. Dabrowski (2004). Commemorations and the Shaping of Modern Poland. Indiana University Press. lk. 101.
  11. Balázs Trencsényi; Michal Kopeček (2006). Discourses of Collective Identity in Central and Southeast Europe (1770–1945): Texts and Commentaries. Central European University Press. lk. 282–284.

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jerzy Łojek Dzieje zdrajcy, Katowice 1988;
  • Jerzy Łojek Upadek Konstytucji 3 Maja, Wrocław 1976;
  • Łukasz Kądziela., Między zdradą a służbą Rzeczypospolitej. Fryderyk Moszyński w latach 1792–1793, Warszawa 1993;
  • Rok nadziei i klęsk 1791–1792. Korespondencja Stanisława Augusta Poniatowskiego z posłem polskim w Petersburgu, wybór i oprac. Jerzy Łojek, Warszawa 1964;
  • Julian Ursyn Niemcewicz, Na hersztow targowieckich, Wiedeń 1793
  • Dariusz Rolnik, Postawy szlachty litewskiej wobec konfederacji targowickiej, "Wschodni Rocznik Humanistyczny", Kd. I, 2004.
  • Władysław Smoleński, Konfederacja targowicka, Kraków 1903